Foto: Pixabay
"Sa ei vaata ju põlevat maja, kui soojaandvat lõket? Miks sa siis arvad, et näiteks lahkumineku või töökaotuse järel on hea soovitus kellelegi öelda "küll tuleb uus ja parem"?

Raamatu "Õnnelik aju" autor Dean Burnett räägib ühe loo:

Märtsis nakatus minu muidu igati hea tervise juures 59-aastane isa koroonasse ja viidi juhitavale hingamisele. Üllatavalt suur hulk inimesi tõttasid mind toetama "küll kõik saab korda" ja "ta paraneb kindlasti" erinevate versioonidega. Ta ei paranenud. Ta suri.

Keegi neist ei helistanud ja ei öelnud, et nad eksisid. Jah, olen seepärast kurb ja vihane. Ja mul on igati õigus olla.

Toksiline positiivsus ongi see, kui positiivsus ignoreerib reaalsust. Siis, kui inimesed nõuavad endalt ja teistelt õnnelik olemist ja heast küljest asjade vaatamist, samas kui tegelik olukord räägib igati vastupidist.

On uue aja mõtlemine, et õnn peaks olema meie igapäevane meeleseisund ja kui me ei ole õnnelikud, on midagi valesti. See on rumalus...aju ei tööta nii.

Uuringud on näidanud, et tõeliste tunnete allasurumine ei ole hea ei vaimsele ega füüsilisele tervisele. Tegelike tunnete varjamine võib viia südamehaiguste, seedeprobleemide, peavalude ja unetuseni.

Veelgi enam - uuringud on näidanud, et inimesed, kel on madal enesehinnang, tunnevad end pärast positiivsete mantrate kordamist "olen ilus" veel halvemini.

Ka on uuringud tõestanud, et inimesed, kes ei anna endale aega leinata, saavad kaotusest üle palju kauem. Toksiline positiivsus ignoreerib fakti, et kõigil tunnetel on eesmärk. Hirm näiteks on selleks, et muuta meid teadlikumaks ohtudest.

Inimene, kes on koduvägivalla ohver, ei pea positiivselt mõtlema - ta peab sellest suhtest lahkuma. Ja kui su maja põleb, kuid sa vaatad seda soojendava lõkkena, võid sa surma saada.

Muidugi tuleb leida tasakaal abiks oleva ja toksilise positiivsuse vahel. Kuidas seda teha? Esiteks, peame endale enam teadvustama raskeid tundeid. Oled kurb? Oled pettunud? Sõnasta oma tunne esmalt.

Negatiivsete tunnete tunnistamise juures kardetakse, et need paisuvad välja öeldes veel suuremaks, ent tegelikult nende kogemine aitab neist ka kiiremini üle saada.

Selle asemel, et püüda kedagi sundida oma tunnetest üle olema, kuula neid ja ole empaatiline - see on ainus, mida kõik vajavad, kui asjad on halvasti.

Kui ma olin töö kaotanud sõbra tuju püüdnud tõsta toksilise positiivsusega, kutsusin ma ta hiljem külla ja sõnasin: "See on okei, sa oled kaotanud töö ja sul on õigus kurb olla." Ta hakkas naerma ja tunnistas, et selle kuulmine pani teda nenast paremini tundma.

Kui tuli Covid-19, öeldi meile, et on ideaalne aeg küpsetada leiba, õppida keeli, pidada dieeti ja kirjutada raamatuid. Et võtta toimuvat võimalusena.

Aga sel sõnumil on omad ohud.

David Kessler, maailma juhtiv leinaspetsialist sõnab, et maailm läbib kollektiivset leinaprotsessi. Isegi kui sa ei ole kaotanud lähedast, leiname me oma normaalset elu ja turvatunnet. "Üks eneseabiliikumiste ebaõnnesstunud kõrvalprodukt on negatiivsete tunnete allasurumine. Me ütleme endale, et me ei tohi halvasti tunda, sest on neid, kel läheb veel halvemini."

Kui koroona ajal end halvasti tundsin, mind valdas hirm ja mure, aga lugedes lugusid surevatest õdedest ja arstidest, ütlesin ma endale, et ma ei tohi end üksiku ja hirmununa tunda. Ma häbenesin, et mina end halvasti tunnen.

Selle tulemusena lõpetasin ma sõpradele helistamise, kartes mõjuda liiga depressiivselt neile. Ma ei tahtnud raisata nende aega. Selle tulemusena aga kuhjasin ma aina tundeid endasse.

Allikas: Daily Mail