Tütarde kasvatamisega hõivatud üksikema pelgab end uuele mehele avada: mida ta küll minus näeb?

Üksikemana suhte loomine on kohutavalt keeruline ja kuigi nii palju inimesi on sarnases olukorras, et see on muutunud juba peaaegu tavaliseks, ei räägita sellest kuigi palju, kuidas saada korraga hakkama nii lapse kui verivärske suhtega, säilitades seejuures ka vaimset tervist. Käesolev pihtimus tuleb üksikemalt, kelle uus suhe niivõrd värske on, et ei julge kütkestavale uuele kavalerile oma "titeemme" palet näidatagi.

Mul on 4-aastased kaksikud tüdrukud. Nad on lärmakad, lohakad ja armsad. Kuid ma kardan, et võõrastele inimestele võivad nad tunduda lihtsalt lärmakad ja lohakad, seetõttu olen tundnud vajadust tõmmata selge piir oma armuelu ja emme-elu vahele, et mitte potentsiaalset huvilist eemale peletada.

Minu värske silmarõõm on igas mõttes poissmees — tal on ilus korter ja tore karjäär. Talle meeldib end vormis hoida, sõpradega õlut juua, spontaansetel puhkusereisidel käia, kõige selle juures millegi pärast muretsemata. Kui ma võrdlen ennast oma kuuma poiss-sõbraga, tundub mulle, et oleme nagu öö ja päev ning peeglisse vaadates hiilivad ligi sellised tobedad mõtted nagu "mida ta ometi minus näeb”.

Kardan väga, mis saab siis, kui ta peaks ühel päeval pealt nägema seda, kuidas ma oma lastega jagelen. Ühel täiesti tavaliselt päeval kodus toimetades tunnen ma ennast suurema katastroofina kui mu segamini maja. Kütkestav ja põnev pole küll omadussõnad, millega võiksin ennast oma rasvase sassis krunni, mustade silmaaluste ja plekiliste retuusidega kirjeldada. Mu puusadel laiuvad venitusarmid ja kõhult jookseb keisrilõike arm, suu ja silmade ümber hakkavad juba vaikselt koha sisse seadma kortsud ning kaua ei tule vist ka halle juukseid oodata.

Mõtlen üha suurema kahetsustundega sellele, kuidas olen end poolitanud kaheks eri versiooniks, kellest üks veedab aega lastega ja teine mehega. Esimene versioon võib olla pesemata, raseerimata ja keset päeva musta pesu hunniku otsas magada ning teine on noor, elujõuline, värske jume ja nakatava energiaga. Ma olen ennast püüdnud hirmsasti veenda, et suudan sellist kaksikelu elada, aga see on võimatu, kuna üht isiksust ei eksisteeri ilma teiseta.

Kuigi ma usun siiralt sellesse, et naised, kellel on lapsed, peavad kohtamas käia ning eluga edasi minema, on käesolev moment mu lastega elatud vallalise elu olulisim õppetund. Ei tohi mitte kunagi unustada oma prioriteeti ehk lapsi. Ei tohi mitte kunagi karta selle pärast, et nad kellelegi ei meeldi, vastasel korral ei sobi see inimene mulle. Ma tahan, et mu tütred usuks tõelisse, kõiki piire ületavasse armastusse. Ma tahan, et nad teaksid, mis tunne on unistuste täitumisel. Ma tahan, et nad teaksid, et armastust on võimalik uuesti leida ja selle jaoks peab nende ema leidma julguse näidata maailmale oma tõelist palet.

Allikas: Motherly