Ühe abielu algus | Kaardimoor ennustas, et kohtun noore ja loomingulise mehega, eks ma jäin siis ootama

Ja siin me nüüd siin oleme, kümme aastat, kaks last, hunnik seiklusi ja muidugi poole vähem närve ja poole rohkem kortse hiljem. Nii heas kui halvas, nagu lubatud sai. Aga meie lugu algas päris kummaliselt.

Marju ja Artjom elavad Hispaanias, nad on abielus ja väikeste laste vanemad. Marju kirjutab, kuidas nad teineteist leidsid.

Kas tähistada või mitte, kas kümme koosolemise aastat on pikk aeg või lühike?

Ma lähenen sellele verstapostile üsna kahetiste tunnetega, sest ma olen raudpolt kindel, et Artjom unustab täitsa ära. No nagu ikka kõik tähtpäevad ja värgid. Sünnipäev ilma kingi ja lilledeta - been there, done that. Pulmaaastapäev, mida me ei tähista — samuti ei midagi üllatavat. Tegelikult ma ikka kõik esimesed aastad korraldasin igasuguseid põnevaid üllatusi ja asju, aga kui nägin, et need on enamasti ühepoolsed, siis jäi kuidagi soiku lõpuks. Nii et siin ma nüüd siis olen. Tahaks nagu öelda, et vaau, kümme aastat, PAAARTYY, et nii kaua vastu oleme pidanud!!! Aga samas nagu tahaks hoopis ära unustada, et üldse mingi special päev on. Täitsa nõme, et kuigi mul on ülihalb numbrimälu, siis tähtpäevad ei lähe ikka kohe üldse meelest. Ja oi, kuidas ma iga kord kadedusega vaatan, kui mõne paari meespool neid mäletab ja igasugu romantilisi värke välja viitsib mõelda. Vastikud tüübid noh, teevad teiste meeste elu ka raskeks oma usinuse ja žestidega noh.

Ja siis olen mina, kes ütleb, et whatever, polegi ju tähtis, aga pärast nädal aega ei räägi temaga, eksole... Ja järgmine aasta jälle. Ja siis jälle.

Sai pikk sissejuhatus. Aga tegelikult tahtsin rääkida, kuidas me tookord üksteist rajalt maha jooksime.

Esiteks — päev varem käisin ma rockiklubis sünnipäevaüritusel, oli mingi teemapidu, 20ndad vist? Tants ja trall, juuhuu! Ja aastaid oli mul siis 26. Jube raske, kui mitu õhtut järjest on tantsupidu, eriti talvel, kui õues on pime ja külm ja lumi ja tahaks hoopis põhku pugeda. Nii et ilmselt tuleb sõbrannat süüdistada, et end kodusest laoruumist ikka välja Genklubisse viitsisin ajada. Aga ikkagi ska-pidu, seda ei saa ju ometi vahele jätta!

Ma olin kuskil 3-4-5 kuud üksik olnud ja proovisin oma eelnevate suhete pealt kokkuvõtteid teha, et keda ma siis üldse otsin, mis omadused on must-have ja mis mitte ja vanemad vist kartsid üldse juba, et jään peale viimase, 4-aastase suhte lõppu üleüldse nüüd vanatüdrukuks. Sest noh, 26 juba, nii vana ju!

Jõudsin isegi kaardimoori juures käia. Või mis moori, ilus noor neiu oli. Amita Mustamäelt. Jep, häbenen, aga tunnistan, et läksin ta juurde tegelikult hoopis ta nägusa venna selgeltnägija Sergei pärast (kes ilmselgelt oma õe kaardiladumis-sessioonide juures ei passinud ja keda mul ei õnnestunudki kohata). Sai ikka noor ja rumal oldud, jep…

Ja siis laob Amita kaarte ja räägib, et oo, tuleb sinust noorem mees, loominguline, ja õnn ja armastus ja särgid-värgid ja kogu kupatus! (Mina oma peas tõlkisin selle kohe ümber, et mhmm, jaa, su vennake on tõesti noor ja nägus ja loominguline.)

Ja selle infoga ma siis olin ja ootasin ja käisin ajaviiteks tantsupidudel.

Nagu ma juba ütlesin, siis kaks päeva järjest tantsupidu pole muidugi nalja-asi. Muudkui mingid tüübid ka piiravad igast suunast ega lase rahulikult sõbrantsidega olla. Kutsuvad tantsima, aga ise ei oskagi, ja kleepuvad külge ja lahti neist ei saa ja igast sada häda nendega noh.

Üks tüüp oli mulle muudkui pinda käinud ega lasknud korralikult tantsida, kui nägin, et Artjom astub uksest sisse. Ma küll isiklikult ei tundnud teda, aga olin paar kuud tagasi just nende kontserdil käinud ja seega umbes teadsin, et see peab suht ok tüüp olema võrreldes nende kleepekatega, kes iga nurga pealt varitsevad. Nii et tõkestasin kohe ta tee mingi eriti hullu tantsuga. Ise arvasin, et jube naljakas, kindlasti tüüp kohmetub. Ja siis saame Kariniga rahulikult edasi tantsida ja võibolla isegi natuke itsitada ta üle…

Ja kujutate ette — tüüp tantsis vastu. Aga mitte nii nagu enamus, et kohe vaja ümbert kinni krabada, vaid päriselt tantsis, jättes ruumi ja olles täitsa normaalne. Ma olin ausalt üllatunud. Ma olin teda ju vene rokki laulmas näinud ja teadsin, et ta on metal-bändis ka, aga nüüd vihub hoopis ska-rütmide järgi tantsu nagu vana proff? Mingi eesti tšikiga. Täitsa hull, noh!

Muide, minu kujuteldavas ideaalmehe tingimuste nimekirjas oli tantsuoskus aja jooksul üsna esikohale tõusnud. Ei meeldi mulle need variandid, et pean üksi sõpradega välja tantsulkale minema ja mees jääb koju passima, sest ei viitsi kaasa tulla. Või see, et kui mees ei tantsi, siis mingi skandaal sellest tuleb, kui mina peole lähen. Või kui oleme koos peol, aga tansima minna ei saa, sest meespool ei oska või häbeneb aga sõbrantse parasjagu pole. Jne kõik muud variandid. Seega — mees peab tantsima ja punkt. Sest mina lihtsalt arrrrmastan tantsimist!

Ja nii me siis tantsisimegi hommikuni välja, kumbki alla ei andnud, õhus oli elektrit ja sädemeid juba pildus. Vaeseke oma nahkpükstes ja sõrmkinnastes…

Me olime tegelikult vist mõlemad kohe algusest peale üsna jalust rabatud. Kuigi mina sisendasin veel mitu päeva endale, et damn, oli nüüd seda tüüpi veel vaja siia elu keeruliseks ajama, mul ju saatuse poolt ettekuulutatud prints valgel hobusel ennustajamoori venna näol juba tulemas ja kõik plaanid tehtud ju.

Ja siin me nüüd siin oleme, kümme aastat, kaks last, hunnik seiklusi ja muidugi poole vähem närve ja poole rohkem kortse hiljem. Nii heas kui halvas, nagu lubatud sai.

Allikas: seitsmemaajameretaga.com

Pere ja Kodu kogus lugejate vahvaid lugusid sellest, kuidas nad oma laste isaga/emaga kohtusid. Naljakaid ja armsaid esimese kohtumise lugusid vaata SIIT!