Foto: Unsplash
Need lood, millest kirjutan, on päriselt juhtunud, minu enda, lapse ja temaga. Igaks juhuks on siin varjunimed — lapse nimi on Ly ja teda nimetan Pauliks. Panin kirja oma loo, et saada tagasisidet, et saada tuge ja abi, tahan teda kaitsta, kuid miks olen selles kõiges üksi?

Ma töesti ei tea enam, kas on kohti, kuhu pöörduda, et kaitsta last ja lapse huve…

Esimene lugu

Ly oli ühekuune, palusin Paulil vaadata õhtul pisut Ly järele, et saaksin pessu minna. Paul aga keeldus, ütles et on sõpradega juba kokku leppinud, et läheb nende juurde. Siiski nö hakkasin vastu, ütlesin et vaatad lapse järele seni kuni pesus käin. Seepeale läks Paul viha täis, hakkas kappidest minu ja Ly asju välja loopima, mispeale küsisin, et mida ta teeb. Sel hetkel ei tundnud ma enam Pauli ära, ta karjus ja märatses. Ly ärkas… Paul viskas meid sõna otseses mõttes tänavale. Külmal talvekuul ning meil polnud kuhugi minna, kell oli palju, enam ei sõitnud ei rongid ega bussid sinna linna kus elas mu ema.. Olin ühekuuse beebiga nn võõras linnas, kaugel oma perest/sõpradest, lihtsalt välja visatud külma kätte. Ma ei osanudki miskit muud teha kui paluda abi Pauli emalt. Ta tuli koheselt kohale taksoga, ootasime Lyga teda bussipeatuses. Suundusime siis kolmekesi üürikorteri poole, kust meid just hetk tagasi välja visati. Paul polnud rahunenud, ta oli vahepeal edasi laamendanud ning oli välja võtnud oma relva (mingisugune gaasipüstol vms, mille oli ostnud niisama tuusamiseks), ühesõnaga, ta pani selle relva otsa omale suhu ja ähvardas end tappa! See kõik oli minu jaoks nii shokeeriv, et ma lülitusin välja. Hetk, mida järgmisena mäletan, loopis Paul juba köögis toole, sihtis siis arvatavasti mind, kuid riivas oma ema. Mingi hetk sai ta ema temaga räägitud ja Paul läks ära. Sain beebiga korterisse jääda ja Pauli ema kinnitas, et Paul ei tule tülitama.

Järgmisel hommikul läksin Lyga bussile ja sõitsin oma ema juurde. Kuid paari päeva pärast võttis Paul ühendust ning anus, et ma tema juurde tagasi läksin ja andestaksin. No muidugi ma andestasin ja läksin tagasi.

Mainin ära, et tülist ma muidugi oma emale ei rääkinud, tema teadis, et tulin talle niisama külla.
Ly oli kuskil 4-5 kuune, kui Paul sai oma vanavanematelt pakkumise kolida siis meiega majja, mille ta vanavanemad said päranduseks vist… Ühesõnaga, maja seisis tühjalt ja võisime sinna elama asuda. Mulle see mõte väga meeldis, kuna asukoht oli hea- olin lähedamal oma perele. Kolisime siis sisse.

Teine lugu

Taaskord palusin Pauli abi Ly hoidmisel. Nimelt panin müüki oma riideid, kuna Pauliga koos elades elasime väga kehvalt, pidevalt polnud raha ning palusin pidevalt isalt/emalt raha. Jah, Paul käis kuskil ehitusel tööl, tal oli palgapäev iga reede, kuid koju ta iga reede ei jõudnud. Vahest jõudis alles pühapäeval ja siis ilma rahata ( oli palga eest sõpradega pidu pannud ). Nii, nüüd tagasi mu riiete jutu juurde, üks naine tundis huvi tuulejaki vastu, millegipärast ei saanud ta ise tulla seda vaatama ja uuris, kas saan talle selle koju viia. No muidugi saan! Kuna raha oli ju vaja, külmikus oli täielik tühjus! Palusin siis Paulil Lyd vaadata, et käin ca 10-15min ära. Paul oli nõus ja läksin. Jope naisele viidud ja viiekas peos suundusin poodi, arvatavasti ostsin makarone ja hakkliha. Ning seejärel liikusin koju. Uksest sisse jõudes aga ehmatasin asjad käest, Ly kisas täiest kõrist — Paul istus aga klapid peas teises toas arvutis. Ly oli pandud luku taha!!! Pauli selgitus oli, et kuna mul läks kauem kui 15min, siis ei vaadanud Lyd, kuna kokkulepe oli ju, et peab vaatama vaid max 15 minutit.

Kolmas lugu

Oli kätte jõudnud suvi, Paulil aga tekkis mõte kutsuda oma sõbrad meie juurde elama. Jah, mõte oli ok, kuid tasub mõelda ka meie olukorrale. Me olime täiesti vaesed, polnud raha, et omalegi süüa osta ja siis järsku võtta veel kolm lisasuud juurde? Igatahes, ma polnud sellega nõus… Paul aga käskis mul valida — kas lepin ta sõprade siiakolimisega või kolin koos Lyga kohe välja. Ma lootsin, et siiski ta sõbrad ei soovi tulla, kuid siis saabus esimene sõber. Mispeale tekkis vaidlus minu ja Pauli vahel. Valisin väljakolimise, hakkasingi siis omi asju kaasa pakkima, Paul sai kurjaks, ta tiris mind juukseidpidi voodisse, ning hakkas taguma pähe, jalgadesse jms, ega ma kõiki kohti mäletagi, mul oli terve keha valus, sinine ning haavu täis! Sel ajal, kui Paul mind tagus, ärkas üles Ly, kelle voodi oli meie voodi kõrval. Ly tõusis voodi najale püsti ja hakkas kisendama. Mingi hetk saabus see Pauli sõber ja tiris Pauli ära. Kutsusin oma isa järele ja kolisin Lyga välja sealt, ema juurde.

Muidugi mõne aja pärast võttis taas Paul ühendust ja palus vabandust, lubas ennast muuta jne ning lisas, et sõbrad ei pidanud ta juures vastu ja läksid minema… No muidugi ma läksin ta juurde tagasi!

Leidsin omale ka sõbranna sealt linnast. Paulile see aga ei meeldinud, ta arvas, et sõbranna ässitab mind tema vastu üles. Paul ei lubanud mul mingi hetk isegi mitte emaga suhelda!

Neljas lugu

Paul tuli töölt, olin samal ajal Lyga aias. Miskipärast oli Paulil kehv tuju ning ta kavatses seda minu peal välja elada. Ta keeras ukse lukku ega lasknud mind lapsega tuppa. Ta kutsus mulle politsei, väites, et märatsen ta ukse taga… Politsei aga suutis ta maha rahustada, vähemalt hetkeks. Ning saime Lyga tuppa. Otsustasin magada lapsega sel ööl teises toas. Kuid ärkasin keset ööd üles, Paul oli minu kohal ning käes oli tal nuga! Ta oli kavatsenud meid ära tappa, sellest oli ka köögilaual kiri, et kavatseb tappa mind, Lyd ja siis ennast.

Ta oli omale politseigi kutsunud! Politsei saabus kiirelt ja sama kiirelt kadus ka köögilaualt kiri, Pauli jutt muutus segaseks ja väitis, et ma olevat midagi temalt ära võtnud.

Viies lugu

Jälle oli üks õhtu, mil Paul saabus pahurana töölt. Kiskus ei millestki tüli üles, olin just ahju tuld tegemas, Ly minu kõrval maas istumas, kui tuli Paul ja lasi pipragaasi! Ma ei näinud enam midagi! Ly oksendas ja ma ei saanud teda aidata, kuna vajasin ka ise abi! Paul oli nii suuremeelne ja aitas siis kiirabi kutsuda. Paul viidi tol õhtul kaasa.

Kuues lugu

Temast polnud tükk aega miskit kuulda, kui ta saabus koju, kiskus tüli üles. Ma olin sellest selleks hetkeks juba väsinud, tahtsin ära minna. Nii ma tegingi, panin asjad kärusse ja liikusin Lyga rongijaama suunas, kui ühtäkki peatus mu kõrval auto, millest välja astus Pauli kogukas sõbranna, kes juttude järgi kõva löömamutt. Ta püüdis mind takistada, kuid sain temast mööda ja jooksin! Õnneks joosta ta ei jaksanud. Jõudsin rongi ja ootasin väljumist, ühtäkki saabus rongi politsei, kes palus mul kaasa minna. Mind viidi politseijaoskonda, ma ei saanud sel hetkel enam midagi aru. Politseijaoskonnas selgitati mulle, et Paul oli neile väitnud, et lähen ennast ja pisikest Lyd tapma! Ma olin sel hetkel sõnatu, ma lihtsalt nutsin! KUIDAS PAUL SAAB SELLIST JAMA AJADA?!
Alles hiljem sellele mõeldes olen aru saanud, et ta tahtis mind takistada, ta ei tahtnud et lahkuksin! Sel õhtul olin endast väljas ning saadeti vestlusele Paldiski maanteele, väga vahva arst oli seal ja peale paari küsimust ja rahunemist sain minna ema juurde, kus mind ootas juba Ly.

Seitsmes lugu

Olime pikalt ema juures, vahepeal sai Ly aastaseks, just sünnipäevapeo õhtul viisime Pauli ema, kes oli Ly sünnipäevale tulnud, Pauli juurde, kuna mu ema elukaaslane töötas seal lähistel ning ema pidi ta koju tooma. Lisaks tahtsin omi riideid jms, kuna viimane kord, kui sealt lahkusin, oli mul ju vaid vankrikorvi täis asju kaasa haaratud. Mu ema pakkus välja, et viiksime Paulile ka torti, salatit jne. Pauli maja juurde jõudes selgus, et teda polnud. Võtsin kiirelt oma asjad ja hakkasin auto poole minema, ühtäkki saabus Paul. Ta oli vihane, ta oli peksa saanud( nägu ja silm sinine), ta loopis meie ulataud tordi ja salati vastu asfalti. Ja jäi sinna oma emaga taidlema, me suundusime minu ema ja Lyga ära.

Möödus mingi aeg, Paul võttis ühendust ja tahtis aidata, nimelt ütles, et võin Lyga sinna kolida ja et ta ise läheb oma ema juurde elama. Olin muidugi nõus!

Kaheksas lugu

Olles Lyga seal mõne aja elanud hakkas, hakkas Paul meid nö kummitamas käima. Üles ärgates leidsin tihti Pauli kõrvaltoas diivanil magamas jms. Viimane kord viskasin talle jääkülma vett peale ning ta helistas politseisse. Politsei tuli ja helistas ta vanaisale, kes kinnitas, et võin Lyga seal elada, kuni leiame uue kodu ning et Paulil pole sinna majja asja! Mõni aeg hiljem süüdati maja kõrval asuv puukuur, süüdlane teadmata, kuid kahtlustan Pauli, kuna ei tea kedagi nii kurjade kavatsustega inimest.

Üheksas lugu

Mängisin Lyga, kui kuulsin ukse taga kolistamist, ukse taga oli Paul, kes kolkis vastu ust. Ta nuttis ja palus uut võimalust. Ma ei lasknud teda tuppa ja nii ta istus ja ulgus seal tuulekojas. Kui ühtäkki jäi vaikseks. Ta läks miskipärast garaaži ja oli seal mingi aja ning siis tuli välja. Kuulsin õuest kostvat klaasi purunemist ja siis hakkas jälle tuulekojas ulgumine pihta. Uksesilmast vaadates nägin, kuidas Paul end klaasiga lõikus. Helistasin 112 ja kohale tulid nii politsei kui ka kiirabi. Ta viidi ära. Seekord siis Paldiski maanteel asuvasse raviasutusse. Selgus ka, miks ta garaažis oli, nimelt tahtis ta end üles puua.

Oli veel mõningaid juhtumeid, kuni ema pakkus välja, et ostab meile kodu, kus Ly saaks turvaliselt kasvada. Nii läkski, saime päris oma kodu! Pääsesime sellest terroris,t mida Paul meile korduvalt korraldas.

Mis sai edasi?

Elasime rahus, kui ühtäkki tuli kohalikust omavalitsusest kutse nn ümarlauale, Paul oli käinud kaebamas, et ei näe last jms.. Lepiti ümarlaual kokku kohtumise aeg, õnneks Paul kohale ei tulnud ja oli jälle rahu temast.

Ly oli juba pea viieaastane, kui tuli kohtukutse, Paul oli mu kohtusse kaevanud. Tal ühtäkki oli tekkinud huvi lapse vastu! Kusjuures lapsele ta elatist ei maksnud ning võlgnevus on üle 8000 euro.

Kohtus tunnistas Paul, et tarvitab narkootikume, on viibinud raviasutuses, kust omal soovil lahkunud( kuigi ta oleks pidanud ravi jätkama), teda on palju kordi karistatud avaliku korra rikkumise eest, ka teiste inimeste peksmistes/ ähvardamistes.

Siinkohal mainin ka olulise asja. Jah, Paul oli varem mullegi korduvalt kallale tulnud, ohustanud nii mind, last kui ka iseennast! Kuid kahjuks pole ma kunagi tema vastu avaldust teinud! Jah, ta osaliselt tunnistas kallaletulekuid, kuid kohtu jaoks polnud see piisav… Mainin ka ära, et edastatud sai ka ekraanipilt sellest, kuidas Paul ähvardas mind ja Lyd ära tappa, kui alimendid talle peale panen. Kohtul on suur hulk tõendeid selle kohta, et Paul on vaimselt ebastabiilne, et on ohtlik nii endale kui ka teistele.

Ly ei tea/ ei mäleta Pauli, kuid ometi tahavad nad lasta Pauli ta ellu! Miks tahavad nad rikkuda ära väikese tüdruku maailma, Ly peab oma isaks teda reaalselt kasvatavat minu elukaaslast, kes on olnud tüdruku elus juba üle nelja aasta. Kuidas on võimalik, et lastekaitse töötajad suruvad läbi oma tahtmist, igal pool korrutatakse, et lapsel on õigus suhelda oma mõlema vanemaga, kuid KEEGI EI RÕHUTA, ET SEDA VAID JUHUL, KUI LAPSEVANEM EI OHUSTA LAST. KUI LAPSEL ON TURVALINE. SIIS ON ÕIGUS LAPSEGA SUHELDA MÕLEMAL VANEMAL! Mina, Ly emana pean oma last kaitsma. Olen korduvalt viidanud kohtus tõenditele, Pauli vaimse tervisele ning karistustele jne. Olen korduvalt andnud mõista, et ei soovi Pauli Ly ellu! Ma ei usu et Paul on ennast muutnud, ma usun jätkuvalt, et ta on meile ohtlik. Ka pärast oma koju kolimist sain Paulilt sõnumeid, milles lubas tulla laamendama meie uude koju ning ähvardas last lasteaiast ära röövida.

Antud hetkel näen suurt ohtu lapsele, ning ei tea mida ette võtta. Olen surutud sõna otseses mõttes vastu seina. Lastekaitse pooldab suhtlust Pauli ja Ly vahel, kuid MA EI OLE SELLEGA NÕUS! Nüüd hakkabki üks selleks määratud inimene lapsele tema isa tutvustama.
Mitte keegi ei tunneta seda ohtu, miks tahetakse minu lapse peal katsetada, kas Paul on ohtlik või mitte? Minu kohus on oma last kaitsta, kuid kuidas ma seda teha saan, kui keegi mind ei kuule/kuula ega aita?