Ühel õhtul tuli isa tema juurde, andis unemusi, endal pisarad silmis, ning alates järgmisest päevast isa enam nende juures ei elanud
Lapse mäletamist mööda oli vanemate vahel olnud kõik „hästi ja ilus". Aga ühel õhtul tuli isa tema juurde, andis unemusi, endal pisarad silmis, ning alates järgmisest päevast isa enam nende juures ei elanud. Kuna tüdruk ei teadnud isa lahkumise põhjust, siis valdas teda suur mure: Kas ma oleksin pidanud olema parem laps? Kas ma tegin midagi valesti? Kus ta on? Miks ta koju ei tule? Kas temaga on kõik hästi? jne. Väikese tüdruku peas oli suur segadus ja paanika.
ADVOKAATIDE ABIELUKOOLI raames oleme Eesti Advokatuuri juristide abiga selgitanud, kuidas võiksid partnerid lahkumineku korral vara jagada ja laste hooldusõigust korraldada nii, et see toimuks võimalikult valutult ja ilma vajaduseta kohtusse pöörduda. Seekord selgitame, miks tasub eelkõige just laste huvides Eesti Advokatuuri juristide soovitusi järgida ja püüda arvestada iga pereliikme tunnetega ka raskel ajal.
Lapse jaoks on lahutus kriis
Lahutus toob paratamatult kaasa teatud ebastabiilsuse ja emotsionaalsed üleelamised kõigile pereliikmetele. Need võivad kaasa tuua psühhosomaatiliste haiguste ilmnemise, söömishäired, unetuse, delikventse käitumist (probleemne või ka krimaalne käitumine), akadeemilise ebaõnnetsumise, keskendumisraskused jms.
Lapse jaoks on lahutus kriis. Otsused tehakse tema eest ja selgitusi jagamata, temal puudub ses osas sõnaõigus. Vanemad oma emotsioonide ja valuga toimetulemise pingutustes unustavad ära perekonna haavatavamad liikmed, kellel on samuti väga oluline teada, mis toimub - lapsed.
Vaatamata sellele, kui vanad on lapsed, tunnevad nad lahutuse puhul samal määral hüljatust, leina ja kaotust. Lapsed ei mõista lahutuse tähendust ega oska arvata, mida see endaga kaasa toob. Ilmselt ei tea seda lahkuminejad isegi.
Kuidas tuleks lastele lahutusest rääkida
Lahutus on protsess, mitte üksiksündmus. Faktilisele lahkuminemisele eelneb ja järgneb pingeline periood. Kogemuse omandavad pereliikmed selle protsessi käigus. Kui vanemad on teinud lõpliku otsuse lahutada, siis tuleb sellest rääkida ka lastele nende vanusele vastavas sõnastuses. Rääkida kohe, mitte oodata enda toibumist. Kui peres on rohkem lapsi, siis kutsuda nad kokku ja rääkida neile kõigile sama juttu, vaatamata nende vanusele.
Vanemad peavad kokku leppima, mida lastele rääkida ja kumbki peab kokkuleppest kinni pidama. Teineteise halvustamine lapse ees on lubamatu, sest see kahjustab tema lojaalsust ühe või ka mõlema vanema suhtes. Sõnum peab olema lakooniline ja selge ning lastele tuleb ka kinnitada, et nemad ei ole lahkumineku põhjustajateks. Laps tuleb vabastada igasugusest vastutuse koormast, mis võib tema vaimset tervist laastada!
Last ei tohi kasutada relvana või karistusvahendina teise osapoole suhtes. Oluline on, et täiskasvanu aktsepteerib lapse valu ja laseb tal oma emotsioone turvalisel viisil välja elada, lahutust leinata. Laps hoiab tihti oma tundeid vaos, et säästa täiskasvanut.
Väga oluline on teada, et kui sina oled rahunenud, siis tunnetab laps, et võib oma emotsioonid valla päästa ja hakata käituma ootamatult. Tuleb kinnitada korduvalt, et vanemad armastavad neid tingimusteta ja vaatamata sellele, kus keegi elab. Samuti on hea nooremate laste puhul teatada lasteaiaõpetajale või klassijuhatajale tekkinud elumuutusest, et ka nemad saavad last jälgida ja talle toeks olla. Hea on kui lapse jaoks säilib varasemale võimalikult sarnane rutiin ning elukorralduses ei ole peale vanemate lahkumineku teisi olulisi elumuutusi.
Viha all on alati valu
Antud juhtumi puhul oli tütre agressiivsuse põhjuseks oskamatus verbaalselt oma emotsioone väljendada. Lastel, kes ei suuda panna oma vajadusi sõnadesse, võib vallanduda talumatu emotsionaalne pinge käitumise muutumises. Tütart ei informeeritud lahkuminekust ega selgitatud selle põhjusi. Laps võttis vastutuse, olles isale lojaalne, muretsedes tema pärast. Ta oli vihane ema peale, aga viha on teisene tunne ja selle all on alati valu. Lühikese perioodi jooksul tuli lapsel kogeda kolme rasket elumuutust: kooliminek, vanemate lahkuminek ja ema uus elukaaslane.
Lahutusel ei pruugi olla ainult patoloogiline tagajärg, sest pere, milles on palju konflikti, on lastele kahjulikum kui stabiilne kodu, kuigi vanemad on lahutatud. Stabiilsuse tagamiseks saavad vanemad väga palju teha. Võtmeküsimus pole mitte see, kas minna lahku, vaid kuidas minna lahku.
Laps vajab elutervet keskkonda, kus vanemad suudavad omavahel austavalt ja arvestavalt hakkama saada lapse huvidest lähtuvalt. Lapse vaimne seisund on otseselt korrelatsioonis vanema vaimse seisundiga.
Kui tahad teada rohkem
Viimastel aastatel on ilmunud kaks sisukat raamatut lahutajatele, mida kindlasti soovitan lugeda (Kaire Talviste „Arukalt lahku" ja Katrin Saali Saul „Eluterve kärgpere käsiraamat"). Sealt võid leida vastuse küsimusele Kuidas jagada jagamatut?, kui on tekkinud mure seoses laste elukorraldusega pärast vanemate lahutust.
Kuidas soovitavad juristid lahutuse puhul lapsevanematel käituda, seda vaata SIIT!
