Ükskõiksus ja teineteisest möödaelamine
Lahkuminek võib tuua suurt kergendust, kui see lähtub partnerist, kelle jaoks suhe on koormavaks muutunud. Inimene ei ole enam sunnitud elama koos inimesega, kes talle midagi ei tähenda või kelle suhtes tekib tal koguni vaenulikkus. Kui lahkuminek on juba aset leidnud, siis mõne aja möödudes tuntakse taas, et ollakse vaba ning leitakse endas uut jõudu ja optimismi.
Sellisel juhul kaalub rõõm uuest, huvitavast tegevusest, uutest sõpradest või uuest kaaslasest osaliseltki üles läbielatud valuliku kogemuse ning elu positiivsed küljed muutuvad uuesti tajutavaks.
Ükskõiksus ja teineteisest möödaelamine
Sageli on lahkumineku põhjuseks toodud üksteisest möödaelamine, ehk nn lahku kasvamine, kus ühel hetkel adutakse, et enam ei ole teineteisele midagi öelda ning partneritel puudub tahtmine oma abielu lihtsalt vormi pärast koos hoida.
Üldiselt kulgevad selliselt lähtepositsioonilt alguse saanud lahutused suhteliselt probleemitult. Partnerid lepivad tavaliselt juba eelnevalt kokku vara jagamise, laste hooldamise ja elatusrahadega seotud küsimustes.
Enamiku lahutustaotlustest annavad sisse naised, sest nemad mõtlevad suhte üle rohkem järele ja soovivad, et kõik klapiks. Mehed seevastu on oma mugavusest tingituna enam valmis elama ka suhtes, millega nad ise tegelikult üldse rahul ei ole.
Abielusõda
Palju probleeme ja hingevalu tekitavad lahkuminekud siis, kus üks abikaasadest on teist petnud ja leidnud uue kallima. Enamasti püütakse siis oma partnerit kuidagi muuta. Kuna sellised katsed aga reeglina ebaõnnestuvad, siis järgnevad sellele nii riiud kui ka vägivallateod.
Abielusõja lõppedes on tavaliselt mõlemad abikaasad kibestunud, hingeliselt haavatud ja väga pettunud ning konstruktiivsed jutuajamised ei ole neil juhtudel enam võmalikud. Kujunenud olukorda raskendab ka see, et väga tihti on mõlemad pooled kammitsetud põhimõttest teisele kindlasti kätte maksta.
Elu pärast lahkuminekut
Lahkuminek on enamasti valulik pööre ning teinekord kulub aastaid, et sellest välja tulla. Inimene tunneb end sel perioodil abituna, psüühiliselt rõhutuna, raevununa ja väga kurvana. Paljud võivad tunda ka väga tugevaid hirme, mis on seotud tulevikuga.
Isegi siis, kui lahutus ratsionaalselt läbimõelduna näib olevat ainus lahendus, jääb alati inimesse tunne, et ta on millestki ilma jäetud. Võivad tekkida ka süümepiinad ning inimene võib tunda, et ta ei väärigi armastust, olles hirmul selle ees, et uus tekkida võiv suhe võib samuti karile joosta.
Ümbritseva keskkonna reaktsioonid
Kuigi tänapäeval lahutatakse päris usinasti, reageerivad vanemad, sugulased ja sõbrad abielulahutusele sageli halvustavalt, mittemõistmise ja eemaletõukamisega. Tegelikult vajavad aga mõlemad abikaasad sellises raskes olukorras perekonna ja sõprade toetust ning hingelist abi. Omaksed saaksid ka uudishimulikke ja asjasse mittepuutuvaid isikuid toimuvast eemal hoida.
Kui suhtlemine ja vastastikune arusaamine on võimalikud, tuleks püüda võimalikult õigeaegselt saavutuada kokkulepped lahutusele järgneva elu suhtes:
mis saab ühistest sõpradest;
kas eksabikaasa võib veel külastada ämma-äia, kellele ta on südamelähedane;
kas eksabikaasa peaks loobuma samast laulukoorist või spordiklubist, kus mõlemad on aastaid koos käinud.
Enamasti lahenevad sellised küsimused küll aja jooksul, kuid see säästab mõlemaid pooli segavatest selgitustest, kui kohe on võimalik saavutada selged kokkulepped.
Mida tähendab lahutus laste jaoks?
Lahutus on abikaasadele küll koormav, kuid nende lapsed elavad seda veelgi rängemalt üle. Enamasti elavad lapsed vanemate lahutust üle traumana, millega kaasnevate hirmude ja emotsioonidega nad iseseisvalt toime ei tule. Kõige valusam on lapse jaoks teadmine, et ta näeb edaspidi üht vanemat (enamasti on see isa) väga harva või ei näe enam üldse.
Vanematel ei maksa oma tülisid ja erimeelsusi laste õlule panna! Lapselt ei tohi nõuda kas ema või isa poolt olemist - nad armastavad ja vajavad mõlemat! Mittetoimivat abielu üksnes laste tõttu koos hoida ei ole aga samuti soovitav. Aastatepikkuste peretülidega tulevad lapsed üldiselt veel halvemini toime kui selgeid reegleid järgiva lahutusega.
Enamik lapsi reageerib vanemate lahutusele depressiivselt, mõned agressiivselt ja osa konstruktiivselt. Näiteks: „Ma räägin nendega niikaua, kuni nad uuesti koos elada tahavad". Kuna reeglina ükski lapse reaktsioonidest vanemaid uuesti koos elama ei pane, siis mõjuvad lahutuse tagajärjed lapsele enamasti veel aastaid.
Kuidas tunnetavad lapsed lahutust?
Laste reaktsioone vanemate lahutusele mõjutab ka see, kuidas vanemad ettetulevaid lahutuskonflikte ületavad. Kõige sügavamaid jälgi jätavad lastesse ja nende hilisemasse ellu tunded:
"Mina olen süüdi" - lapsed on tihti veendunud, et vanemad lasevad end lahutada, kuna lapsed teevad vigu. Näiteks on lapsesuu öelnud: „Mu isa läheb meie juurest ära, kuna ma ei ole tema jaoks piisavalt hea".
"Mind kasutatakse ära" - sageli ässitavad lahutatud vanemad lapse enne teise lapsevanema tulekut üles ja kasutavad teda ära kas nn mängupallina või spioonina oma vihas eksabikaasa vastu - kuigi tegelikult ei saa see olla lapse võitlus.
"Mul on hirm" - esmalt vaevab lapsi hirm, mis nendest pärast vanemate lahkuminekut saab. Kogemuste tõttu, mida nad vanemate lahutusest on saanud, peavad paljud end tulevikus võimetuks püsisuhe luua. Neil on nii suur hirm, et vanemate ebaõnnestumine võib nendegi puhul korduda.
Paljud loobuvad seetõttu täiskasvanueas isegi lastesaamisest, et nemad ei peaks sama läbi elama.
Mis on lapse huvides?
Laste edasist arengut mõjutavad oluliselt lahutatud vanemate lahutusjärgsed suhted. Nii peaks lastel igal juhul säilima võimalus püsivaks kontaktiks mõlema vanemaga, sest see garanteerib lapse hea psühhosotsiaalse ja stabiilse emotsionaalse arengu. Seega tuleks endiste partnerite vahel pärast lahkuminekut leppida kokku selged ja ausad reeglid suhtlemise osas.
Kui järgida alljärgnevaid soovitusi, on lahutatud vanemail võimalik lahutusega kaasnevaid kahjusid oma lapsele teatud piirides ära hoida:
ära sunni lapsi valima, kumma vanema poolele asuda;
ära püüa leida õigustusi, vaid selgita lapsele lahutuse põhjusi vastavalt tema vanuselisele arusaamisvõimele;
ära tee maha eksabikaasat;
püüa äratada lastes taas usaldust ja mõistmist;
püüa saavutada üksmeel ühiste kasvatuseesmärkide ja kasvatust puudutava käitumise osas;
säilita ulatuslikud külastus- ja suhtlemisõigused laste ja vanemate vahel;
juhi laste mõtted mujale, suhtu nende valusse tõsiselt ja aita neil sellest üle saada.
Armastus peaks olema peamiselt tahteakt - otsus jagada ja pühendada oma elu teisele inimesele. Sellel põhinebki tegelikult idee abielu lahutamatusest.
Kaasaegses ühiskonnas aga arvatakse tihti, et armastus on spontaanse, emotsionaalse reaktsiooni tagajärg ning kahe silma vahele jäetakse üks armastuse oluline faktor - tahe. Nii tekivadki partnerite vahel probleemid, mis viivad otsuseni abielu lahutada.
Allikas: Saarte Hääl
