Meie peres on kolm poega, Martti (9), Mattias (8) ja väike Siim-Sebastian (2). Pereisa Siim, kes käib tööl ja pereema Maris, kes hetkel hoiab kodu korras ja hoolitseb pisikeste mudilaste eest. Vanemad poisid käivad kohalikus koolis ja pesamuna naudib kodusolemise rõõmu emmega.

Otsus Soome minna tuli minul, sest 13 aastat tagasi lõpetasin Eestis kooli ja pakkumine lihtsalt kukkus sülle. Pereisa tuli Soome järgi mõned aastad hiljem ja siin nägid ilmavalgust ka meie kolm pisikest inimest.
Soome eluga kohanemine ei tekitanud sugugi probleeme ja kõik käis lihtsalt, sest ees olid tuttavad ja töökohtki ootas. Loomulikult tuleb siia elama asudes arvestada ka sellega, et tööl käimine nõuab raha, süüa ja elada tahad ka, et päris kaks kätt taskus siia tulla oleks raske.

Tihti kuulen, kui Eestis elavad sõbrad ja tuttavad räägivad, kui raske on lastel Eesti koolides. Peab ainult õppima ja õppima ja vaba aega on vähe, lapsed on kurnatud ja stressis. Soomes ehk lastel natukene lihtsam, sest siin tehakse palju ära koolis, et oleks kodus rohkem oma aega. Aga see pole alati nii, kui suur on koolilaste koormus, oleneb siiski suuresti õpetajast. Vanem poeg tuleb koolist ja ehk kaks kolm korda nädalas on jäänud mõni üksik kodutöö, aga nooremal on igapäevaselt 2-3 kodutööd. Alles hiljuti tegi ta uurimustööd, mis meie kui vanemate silmis tundus teise klassi lapse jaoks küll liig (kas ta kõigest sellest ise arugi sai, mida me töö jaoks raamatutest ja internetist kokku otsisime?).

Aga üleüldiselt tundub, et Soomes õppimine käib rohkem nö mängeldes. Palju võetakse lastega üritusi ette ka väljaspool kooli. Kui mõtlen enda kooliaja peale tagasi, oli palju neid päevi, kui mõtlesin, et ei viitsi ja ei taha minnagi kooli. Või oli hirm suure kontrolltöö ees, et kindlasti kukun läbi. Oma laste suust (vbl ka liiga vara veel) ei ole ma kuulnud seda, et nad kooli minna ei taha. Hommikuti on nad krips-kraps valmis ja uksest minnakse välja siis, kui peab. Kui meie mõtlesime endid haigeks ja sai kraadiklaasi vastu radiaatorit soojendatud või vastu vaipa hõõrutud, et kooli minema ei peaks, siis hetkel meil selliseid haigusi ei ole.

Eks kooliga on paremaid ja halvemaid päevi, aga üldine mulje on positiivne. Soome koolides lastakse ehk lastel rohkem lapsed olla. Et meie lapsed oskavad juba nii väikestena rääkida nii soome kui eesti keeles, on meie jaoks suur ja oluline asi, see paneb meid vanematena uhkust tundma küll.

Kuna meie pere loomine sai alguse Soomes, siis ega me Eesti inimeste pereeluga seda enda kogemuse põhjal eriti võrrelda ei saagi. Siiski on asju mille kohta mõtleme, et kadestame Eestis elavaid eestlasi. Meie jaoks kadestamisväärsed üritused on näiteks kõiksugu vabaõhuüritused, kontserdid, suured laadad, üritused lastele. Eks seda kõike vast leiaks Soomestki, aga meie jaoks pole see ikka see, mis Eestis.

Ikka arutatakse, mis on kallis Eestis ja mis Soomes. Kallis on Soomes näiteks auto ülalpidamine (võrreldes Eestiga). Eks vinguda võib kõige üle. Elu Soomes ongi tõesti kallim kui Eestis, aga Soomes on ju ka palganumbrid natukene teistsugused.

Laste kooli ja sõprusringkonna tõttu pean suhtlema ka teiste laste vanematega, õpetajatega, kuid eks igapäevane suhtlusringkond on siiski eestlased (omad hoiavad ju ikka ühte). Vaba aega veedame enamasti perega koos. Käime ujumas, kinos, vahel lihtsalt väljas söömas, aga kindlasti on tegevused sellised, kuhu "mahuvad" ka kõik meie kolm last.

Eestis käime Soome argielust puhkamas. Ja seda teeme tihti. Helsingi meluga võrreldes elavad meie Eesti vanavanemad kõik paksus metsas ja see on linnaelule vahelduseks täielik paradiis.

EV aastapäeva tähistame perega ikka, hoolimata sellest, et elame teises riigis. Sööme kooki, kindlasti ka kiluleiba ja vaatame telerist saateid, mis on EV-ga seotud.

Jaga
Kommentaarid