Scanpix/Panther Media
Seda võib olla tõepoolest raske välja öelda, ehkki me sisimas teame ju, et armastame oma last. Kas siis kinnisest ja kasinast loomusest või madala taeva all elamisest, kuid lastele mõeldud soojad sõnad oleks meil justkui vaka all mustadeks päevadeks peidus.

Aga saladus on selline — need sõnad ei saa otsa, kasuta neid kasvõi kogu aeg ja lapsele on neid ka kogu aeg vaja.

Öeldes oma lapsele iga päev, et sa teda armastad, annad talle maagilise kaitse, see on sama, mis põnnide jaoks memme musi, mille vastu ei saa ükski koletis ja mis võtab ära iga valu. Vanemate armastus on lapsele parim kaitse kõige halva vastu, mis elus võib juhtuda.

Perekonnad usuvad, et kui kodu on soe ja laps toidetud, siis tunneb laps, et temast hoolitakse ja teda armastatakse. Aga lapsed tunnevad end tegelikult ka köetud ja täis külmkapiga kodudes tihti hoopis märkamatutena või lausa pahategijatena, sest vanemad pööravad neile tähelepanu vaid siis, kui nad millegagi hakkama saavad.

Kui laps ebaõnnestub, siis ei tohi seda muidugi märkamata jätta, kuid last ei maksa ebaõnnestumise eest ka maha teha. Lapsel võiks olla nii soov õnnestuda, kui julgus ebaõnnestuda, ning teadmine, et sinu armastus jääb talle mõlemal juhul. Lapsele loob turvatunde teadmine, et vanemad armastavad teda ka siis, kui ta eksib, et vigade tegemine on okei, kui neist õpitakse. Et vanemad armastavad ka sellist last, kes mõnikord ikka täitsa puusse paneb. Ja sa pead talle seda tõesti ka ütlema, kust ta muidu seda teadma peaks, kas sinu hukkamõistvast pilgust, kui ta oma eksimust parasjagu üles tunnistab? Ütle, et sa armastad oma last, sest ta julgeb sulle oma vigu tunnistada.

Kuid laps tahab ka seda teada, et sa ei tunnusta mitte ainult tema head tegu vaid ka teda ennast. Asi on selles, et kõik lapsed ei võida esseekonkursse ega matemaatikavõistlusi, nad ei ole parimad iluvõimlejad, kellele kõigi ees aukirju antakse, kuid nad on näiteks parimad sõbrad ja mängukaaslased, nad on lahked, südamlikud ja abivalmid — see kõik väärib tunnustamist. Ütle, et sa armastad oma last, sest tal on nii hea süda.

Oma lastes pole sugugi raske kindlus- ja turvatunnet tekitada ja hoida, kui suudad ise olla positiivseks rollimudeliks. Ära siis karju ei oma kaasa ega laste peale, ära tujutse ega kehtesta kodus ebaõiglaseid ja autoritaarseid reegleid lihtsalt sellepärast, et sa oled väsinud ja niimoodi lõpetad vaidlused kõige kiiremini. Sest niimoodi teed ühtlasi ka lapsest kas mässaja või allaandja, kuid tegelikult sooviksid ju, et temast kasvaks ennast usaldav tasakaalukas inimene.

Kui sa siiski käitusid lapsega viisil, mida tegelikult heaks ei kiida, siis vabanda ja ütle talle, et armastad teda. Kui ma oma laste peale hommikul kiirustades häält olen tõstnud, siis nüüd juba vabandan (aga ma pole seda alati teinud) ja see on päris raske — tunnistada, et tegin valesti. Ja lähen seejärel tööle ning kirjutan näiteks artikli teemal: 10 sammu selleni, et lõpetada oma lapse peale karjumine.  Kuid eks igaüks leiab oma viisi, kuidas mitte ainult oma last, vaid ka ennast kasvatada. Julge armastada ka ennast koos kõigi oma vigadega, sest muidu pole sinus armastust ja mõistmist, mida oma lapsele pakkuda.

Võibolla oled kurb, et ei suuda oma lapsele pakkuda kõike seda, mida tahaksid, et ei saa talle ka kingitusi tehes näidata, kui väga sa temast hoolid, kuid ütle oma laspele, et sa armastad teda lihtsalt sellepärast et ta sul olemas on.

Kõige tähtsam on see, et sa suudad need sõnad välja öelda. Alguses on kuidagi konarlik ja imelik, kuid küll sa näed, see lapsele öeldud lause kõlab väga eriliselt. Ja ta vastab sulle, et tema armastab sind ka.