Emotsionaalne reageerimine toimub tavaliselt automaatselt ning on alateadlik vastus teatud olukordadele või inimestele. Mõnikord tulvavad meist üle positiivsed emotsioonid, näiteks armunud olles tunneme õnnetunnet ja kõhus liblikaid ning lastena rõõmustame uute sõprade üle. Stressi olukorras on domineerivaks aga negatiivsed emotsioonid ja me ärritume kergemini. Tavaliselt plahvatame siis kõik välja või sulgume endasse ja tekitame oma käitumisega sarnaseid reaktsioone ka oma partneris.

Üliemotsionaalsusest tulenev negatiivsus
Meie emotsionaalne mõistus tunneb alati veidike hirmu ning teeb seega kõik võimaliku, et tunda end turvaliselt ja igasuguse ohu riski vähendada. Seega näeme oma partneris pigem enda vastu suunatud halbu kavatsusi ja põikpäisust kui tema lihtsaid soove. Nii nähakse teine pidevas tähelepanu ja kindlustunde janus hoopis kontrollimise soovi ning sõbralikud palved muunduvad käskudeks.

Stressi olukorras meelestab üliemotsionaalsus meid negatiivselt ning seega suhtume teistsugusesse arvamusse halvasti, näeme kõike rangelt ainult oma vaatepunktist teisi seejuures mõistmata ning valitsevaks saab kõik-või-mitte-midagi meeleolu ehk mingistki osast ilma jäädes loobume jonnides kõigest. Lisades liigsetele emotsioonidele ja hetkeseisundile, näiteks näljale, väsimusele või haigusele, ka killukese süüdistamist, on tulemuseks partneritevaheline vastasseis ja tüli.

Automaatne kaitserefleks
Liigne emotsionaalsus paneb tööle ka automaatse kaitserefleksi, millest me ei saa ise arugi enne, kui vaidlus juba täistuuridele üles on puhutud. Kaitserefleks võib saada tõuke ka kõige väiksematest asjadest, näiteks partneri kehakeelest, näoilmest, pingest, kahtlustundest, kärsitusest või liigsest innukusest.

Kuigi meid ärritanud inimene või juhtum võis olla seotud tööga, saavad kannatada ikkagi kõige rohkem meie kodused suhted, sest kodus tunneme end vabana ja elame tundeid kergemini välja. Päevane ärritus ei kipu aga õhtuks kuskile kaduma ja nii näemegi vigu oma partneri hääletoonis, näoilmes ja kõnnakus.

Otsides igal pool vigu ja negatiivsust tõmbame end veel rohkem pingesse ja võtame sisse kaitsepositsiooni. Teada tuntud on ju tõde, et parim kaitse on hea rünnak ning kui mõlemad partnerid on võtnud sisse kaitsepositsiooni, lõpeb see vastastikkuse rünnakuga. Nii tunnevad mõlemad pooled end lõpuks vihaselt, jõuetult ja nördinult, sest ei osata olukorda lahendada ning nii kõnnitakse vihaselt minema või alavääristatakse partnerit.

Allikas: psychologytoday.com