Vanemad kasutavad seda suhtlusviisi iga päev ja see ei toimi kunagi

Me soovime vanematena oma lapsi toetada ja aidata, tahame olla kursis nende tegemiste ja muredega. Sellepärast küsimegi: “Kas sul on õpitud?”, “Kuidas sul täna koolis/lasteaias läks?”, “Miks sa juba riides pole?”, “Mis te kisate?”, Miks sa nii teed?“ jne. – ja vastuseks saame kas napi “jah/ei/hästi/normaalselt”, pahase mühatuse või isegi uksepaugu, nutu, vaikse mossitamise.

Ilmselgelt on küsimustel suhtluses oma roll, kuid teatud küsimused võivad saada tõelisteks vestluse takistajateks. Need on suletud küsimused — miks?, mis?, kas?, kes? (ja seegi, kui kui küsimusi saab korraga lapse jaoks liiga palju).

Üks kaheteistkümnest suhtlustõkkest, mida Thomas Gordon on kirjeldanud, on “küsitlemine-usutlemine”. Küsitlemine tekitab lapses tunde, et et teda kontrollitakse ning ei usaldata lahenduste leidmisel. Mis tunde tekitaks teis endis olukord töö juures, kui ülemus tuleks ja küsiks (näiteks enne töö tähtaega) “Kas sul on see asi tehtud?”.

Lisaks võib küsitlemine lastele mõjuda hirmutavalt ja ärevust tekitavalt, sest neil pole vahel aimugi, kuhu vanem oma küsimustega sihib. Samuti võivad lapsed hakata vanemate küsimustele andma sisutuid vastuseid, pooltõdesid, või lausa vestlusi vältima — ja seda seetõttu, et nende kogemus küsimustele vastamisest on näidanud, et see viib vanematepoolse kriitikani või lapse jaoks soovimatute lahendusteni.

Soovitused:

Kasuta lastega suhtlemisel avatud küsimusi, millele ei saa vastata jah/ei vaid peab kirjeldama, et soodustada inimlikku kontakti ja dialoogi. Avatud küsimused on näiteks: “Räägi mulle sellest lähemalt…”, “Mis sulle täna koolis/lasteaias eriti meeldis?”, “Mis juhtus?”, “Kuidas sa ennast tunned?” jne.

Kui soovid, et laps lõpetaks mingi tegevuse, siis sõnasta seda soovina mitte küsimusena („Mida te karjute!“ asemel „Palun räägi vaiksemalt“)
Tasub vältida küsimuste järjestikust ja katkematut „tulistamist“- see tekitab tunde ülekuulamisest ja lõpetab kontakti.
Sõnal “miks” on palju negatiivseid kõrvaltähendusi. Püüdke seda vältida kuna see on kohutmõistev. “Miks” paneb inimesed ennast kaitsma, oma käitumist või tundeid õigustama. Sõna “miks “ vältimine on lihtne, asendage see sõnaga “kuidas“ („Miks sa lõid Tomi?“ asemel küsige „Kuidas see juhtus, et te Tomiga riidu läksite?“)

Loe veel: Kuidas me sooviga oma last aidata talle hoopis kahju teeme

Õnne Aas-Udam on psühholoogiline nõustaja, loovterapeut ja Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja.

Kuidas lapsi kuulata nii, et nad julgeksid ennast avada ja kuidas ennast kehtestada nii, et lapsed piiridest kinni peaksid, õpetab Õnne Aas-Udam Gordoni perekoolis. Koolituskalender asub SIIN!