Alati pole sõbralik konflikt suhtes halb!

See õpetab lastele suhtlemis- ja kompromissioskust.
Nääklemisi ja sõnavahetusi tuleb igas suhtes ette. Niikaua kuni neid on mõõdukalt ja lõpuks jõuavad vanemad siiski ühise lahenduseni - võivad need lastele lausa kasuks tulla! Läbi selle, kuidas laps näeb probleemide tulemuslikku lahendamist, õpib laps enda eest seisma, oma arvamust avaldama, kompromisse looma. E. Mak Cummings, Notre Dame ülikooli psühholoog ütleb: "Kui lapsed näevad oma vanemaid tülitsemas kuid lõpuks leppimas, on nad tegelikult õnnelikumad kui varem. See tõestab lastele, et omavahelisi probleeme on võimalik lahendada ilma vihata."

Õelutsevad tülid mõjuvad lastele väga raskelt.

Pidev verbaalne agressiivsus, ehk siis õiendamine, nääklemine, sõimamine, solvamised, lubadused üksteist hüljata, rääkimata vägivallast - kõik see mõjub lastele laastavamalt, kui vanemad arvavad.
Mitmed uuringud leiavad, et selliste vanemate lapsed on suurema tõenäosusega depressiivsed. Neil on raskusi suhtlemisega, nende emotsionaalsed oskused jäävad teistele omaealistele alla, üksildustunne ja hirm intiimsuse ees on ainult osad vanemate tülitsemisega kaasnevad nähud. Kannatab ka laste immuunsüsteem.

Vanemate passiivsed tülid ja omavaheline mossitamine viib samuti probleemideni.

Agressiivsus ei tähenda ilmtingimata üksteisele kätega kallale minemist. Psühholoogid ütlevad, et tülitsemise ja kaklemisena läheb kirja ka üksteise vältimine, minema jalutamine, tusatsemine ja vingumine.
Lapsed saavad aru, millal vanemad avalikku tülitsemist väldivad, pulbitsevaid emotsioone endas hoiavad ja üksteise taluvuspiiridel mängivad.
Uuringud näitavad, et passiivse kaklemise tagajärjed on lastele kõige rohkem traumeerivad. Lastel, kelle vanemate tüli hõõgub pidevalt tuha all, kujuneb tihti välja suur stress. Neil võivad tekkida probleemid tervisega, teiste usaldamisega ja koolis hakkama saamisega.

Kui vanemad lahutavad laste väikelapseeas, siis laste jaoks tähendab see võimalikke tulevasi lähedusprobleeme.

Uuringud näitavad, et kui sa lahutad oma kaasast ajal, mil teie põngerjad on kolme kuni viie aasta vanuses, siis nende suuremaks kasvades vanemad arvatavasti lastega nii lähedased pole. Eriti kehtib see isade kohta, ütlevad Illinoisi Ülikoolis läbi viidud uurimustööde analüüsid.
Lahutusega muutub pere pidev sissetulek, mis mõjutab laste akadeemilisi tulemusi.

Pärast lahutust kahaneb enamasti perekonna sissetulek.

Uuringud näitavad, et lastel, kes kasvavad üles väikese sissetulekuga peres, on halvem mälu ja keskendumisvõime.
Vanemate abielu tagab reeglina suurema sissetuleku, mis on otseses seoses laste akadeemilste saavutustega. Stanfordi Ülikoolis läbi viidud uuringud on leidnud, et mida parem on vanemate sissetulek, seda paremad on laste SAT testide tulemused (keskkooli lõpueksamid.)

Sõltuvusprobleemidega vanemate lapsed sirguvad pigem tõsisteks ja muretsevateks inimesteks.

Lapsed, kes peavad kasvama üles, nähes pealt oma vanemate sõltuvusprobleeme, peavad tihti ise oma vanematele vanemaks olema. Pideva vanemate pärast muretsemise ja täiskasvanu rolli ülevõtmise tõttu kujunevad nad liiga kiirest väikesteks muretesevateks täiskasvanuteks. Edaspidistes suhetes või saades ise lapsevanemaks, kipuvad nad olema liialt muretsevad ja piiravad. Need lapsed kalduvad nii lapsena, kui hiljem täiskasvanuna nägema kõiges pigem negatiivset.

Pidev kolimine võib viia koolist väljakukkumiseni või raseduseni noores eas.

Lahutused mõjutavad meie laste elu negatiivses suunas pigem just siis, kui vanemad ise on tasakaalust väljas ja ei suuda suhtuda teise vanemasse lugupidamisega. Laste srtess suureneb veelgi, kui lahutusega kaasneb elukoha ja kooli vahetus. Uuringud, mis viidi läbi Western Washingtoni Ülikoolis on viinud järelduseni, et mida tihedamini üksikvanematega pered kolima pidid, seda suuremaks kasvas laste koolist väljakukkumise või noorelt rasedaks jäämise risk. Lastel tekib tunne, et miski nende ümber pole niikuinii jäädav ja kindel, selle tõttu kasvab hoolimatus ja ükskõiksus ümbritseva suhtes.

Õnneks, lahutus ei mõju lastele pikas perspektiivis kuigi laastavalt.

Kuigi peale vanemate lahutust kogevad lapsed nii viha kui kurbust, on see ajas mööduv. Ajapikku taskaal taastub, eriti kui lapsevanemd suudavad omavahel peale lahutust hoida normaalseid suhteid. Sellisel juhul pole teismeikka jõudes lahutatud vanematega laste akadeemilised tulemused, emotsionaalne- ja vaimne tasakaal, enesehinnang ja suhted teistega kuigi erinevad mittelahutatud perekonade lastest.

Oma partnerit austades ja temast hoolides tagame oma lapse emotsionaalse heaolu.

See, kuidas me oma partnerisse suhtume paneb paika standardi, millise elukaaslane meie laps omale kunagi valib. Kui laps kasvab üles kodus, mis on armastust täis, kus on kallistusi, kiitvaid sõnu ja lahkust, siis tõmbab teda tulevikus inimeste poole, kes ka temasse headusega suhtuvad. Asi käib ka vastupidi...

Allikad: developmentalscience.com, businessinsider.com, spsp.org