Vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist

Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodust välja kolimine. Kõige kurvem oli tegelikult tol ajal see, et mitte keegi ei küsinud midagi. Kõik kuulsid ja teadsid, aga mitte keegi ei teinud mitte midagi.

Soovin jagada oma lugu vägivaldse ja alkohoolikust isale andestamisel. See võttis mul aega 35 aastat. Ehk aitab minu lugu teisigi.

Väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud! Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid.