Lapsed on impulsiivsed ja emotsionaalsed ning vanemad ei oska lapse tugevate tunnetega (hirm, viha, kurbus, süütunne) midagi peale hakata, kui laps neid väga võimsalt väljendab.

Kui laps on parasjagu endast väljas, pole mõtet talle moraali lugeda, laps ei ole sel hetkel lihtsalt kontaktivõimeline. Täiesti märkamata jäävad vanematel ja ka õpetajatel tihti need lapsed, kes tugevaid hoopis sissepoole peidavad.

Ka iseenda tugevate tunnetega on keeruline toime tulla, oskame end suurepäraselt ära petta — pulbitseme vihast, aga sisendame endale, et oleme täiesti rahulikud. Tead seda tunnet, kui viha ajab seesmiselt üle ääre? Ja siis kas purskad selle välja või peidad sügavale endasse ja tead hea näo ette? Lapsel on see samamoodi.

“Viha ei ole halb, viha on energia, mis tuleb sinu piiride kaitseks ja annab jõu enda eest seista,” selgitab Siiri lastele, kes tema juurde abi saama lähevad.

Miks lapsed — eriti väikelapsed ja teismelised on nii „plahvatusohtlikud? Kuidas toetada last tugevate tunnete puhul? Kes on ülitundlikud lapsed? Kuidas neid ära tunda ja neid toetada?

“Kõikide nende teemade puhul saab vanem last aidata, kui vanemal on lapsega hea ja turvaline suhe,” ütleb Siiri saatejuht Tanel Jäppinenile, kes tunnistab, et temal on küll vahel raske enda tundeid valitseda ja seega lapsele eeskujuks olla.

“Millal sina ise viimati jonnisid?” küsibki koolipsühholoog lapsevanematelt, kui neile loenguid andmas käib. Sest lapsevanem, kes käitub lapsikumalt kui laps, ei saa kuidagi olla tunnete väljendamisel lapsele eeskujuks.

Kuidas tugevaid tundeid endas ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuula Pere ja Kodu podcastist.

1x
00:00
Jaga
Kommentaarid