Usu, looda, armasta, anneta
Miks Livia Laasi (32) kaksikud tütred ligi seitse aastat tagasi ilmaletulekuga kiirustasid, ei tea õigupoolest keegi. Tol päeval pidi ta tegelikult sõitma Tallinnast Pärnusse töökohtumisele, aga et tundis ebamääraseid valusid, otsustas siiski minna sünnitusmajja kontrolli. Kell kümme hommikul jõudis ta Pelgulinna, tund hiljem sai arsti vastuvõtule ja kell 11.40 sündiski juba esimene laps, kohe teine.
25 kõhus kasvamise nädalaga olid beebitüdrukud kogunud kaalu vähem kui üks tavaline suhkrupakike. Üks pisitüdruk kaalus 31 cm kohta 750 g, teine oli pisut kogukam: 33 cm ja 800 g. Läbi mure ja pisarate mäletab Livia ka seda, et juba enne, kui tütrekesed ilmavalgust nägid, ootas neid Pelgulinna sünnitusmaja ees Tallinna lastehaigla täisvarustuses reanimobiil koos tippspetsialistidega. Lastehaigla intensiivosakonda pidi sõidetama kohe, sekunditki kaotamata.
Küsimused ja enesesüüdistused
Üks tütrekestest kümnendal päeval enam elu eest võidelda ei jõudnud ja suri. Adele (6) – just selle kaksiku, kes ema kõhus hästi toitaineid kätte ei saanud ja esimesena ilma avastama trügis – elu võlgneb Livia enda sõnul just lastehaigla reanimobiilile ja ravile lastehaiglas.
Livia meenutab, malbe, ent elukogenud pilk silmis, et pärast laste sündi oli väga palju küsimusi ja ohtralt enesesüüdistamist. “Mõtlesin, et ma ei olnud piisavalt hea ema, sest ma ei suutnud oma lapsi õigesti kanda. Mulle meenusid kõik korrad lapseootuse ajal, kui keegi ütles, et ära seda tõsta, ära siin kükita – kõik need hoiatused, mida ma ignoreerisin, sest rasedus ju ei ole haigus. Pärast kõike juhtunut ma aga tundsin, et ju ma olingi ise süüdi.” Tagantjärele ta teab, et tegelikult on kaksikrasedus alati riskirasedus. Läks sellepärast nii, et... lihtsalt läks. Keegi pole süüdi.
Livia on ülitänulik sõpradele-tuttavatele, kes ta pehmesse turvavõrku püüdsid. Pärast kaksikute sündi tuli tal olla nädalaid haiglas, sealsete laste vanemad pakkusid samuti kõik üksteisele tuge. “Aga kõik need emad-isad on ju ise kriisis,” märgib Livia. “Nad küll toetavad üksteist, aga kui kellelgi midagi juhtub, siis langevad kõik üheskoos musta masenduseauku.” Ta meenutab, kuidas üks ema sai tervenenud lapsega koju ja oli vähem kui nädala pärast intensiivraviosakonnas tagasi. Livia valvas terve ööpäeva murest murtuna Adele juures, et tütrekesega ometi midagi paha ei juhtuks.