Mõlemad siinsed lood on ainulaadsed nagu elu ise, kuid üks motiiv kordub: nii Adele ja Marie kui ka Karli, Hansu ja Joeli vanematele oli algus kõige raskem. Sedamööda, kuidas pere mitmekordsed imed kasvavad, saavad vanemad stardis loovutatud energia ka mitmekordselt tagasi.

Paar sädistajaid: Adele ja Marie

Kasvatusteadlase haridusega Ragne ja elektritehnikust Gunnari perre saabus pärast esikpoeg Ralfi (5) särtsakas paar tütreid: Adele (2) ja Marie (2).

Esiotsa pisut häbelikud, kuid külalisega kiiresti harjuvad Adele ja Marie ei jäta kahtlustki: vaiksed vaatlejad need tüdrukud küll ei ole. Kelmid sädemed silmis, käivad nad kordamööda ajakirjaniku pilku püüdmas ja kihutavad siis nurga taha. Kummikud jalas ning küpsised pontsakas pihus. Võluvad nii külalisi kui ka oma peret.

Päris samu tundeid ei jaksanud Ragne tunda tüdrukute sündides. Nad tulid ilmale 36. rasedusnädalal, kaalusid 2,4 ja 2,7 kilo ning tõid kaasa omajagu raskusi.

Ragne ei saanud tütreid haiglas rinnale. “Imetamisnõustajad on rinnapiima-usku, ülejäänud haiglapersonal aga eelistab pudelit, nii olin kahe kuhja vahel. Imema õpetasin nad kodus esimese kuu jooksul,” meenutab Ragne. “Perearst ütles ka, et enneaegsed võivad vajada arengu tagantutsitamist – massaaži ja ujumist. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma kahe lapsega ujuma lähen. Õnneks seda polnudki vaja!” See-eest oli koju jõudnud emal kaks titat, keda painasid gaasivalud ja meeletu soov süles olla.

Pühenduda pole mahti

Kui Ralfi titaajal tundis Ragne, et tal oligi lapsePUHKUS – pani poja kõhukotti, jalutas ning suhtles tuttavatega –, siis Adele ja Marie nõudsid täisteenindust. Kaksikud ei sallinud terve esimese aasta autosõitu ega püsinud seliliasendis vankris. Ka turvahäll ei sobinud – kuni peret ja asju ja lapsi autosse tõsteti, andsid tüdrukud täiest kõrist kisakontserti. “Mis naabrid kõik mõelnud on!” oskab Ragne kortermaja elanikele kannatlikkuse eest tänulik olla.

Kuna kaksikud tegid kõike, kaasa arvatud nutmine, sünkroonis, puudus perel võimalus ühe lapse murega rahulikult tegelda. Kui kogemata juhtuski, et üks ärkas siis, kui teine veel magas, tõttas ema ärganule sprinteri kiirusega süüa andma, et kisa teist üles ei ajaks.

“See ongi suur vahe üksiklapse ja mitmike vahel, et sa ei saa pühenduda,” teab Ragne. “Aga kõigega kohaneb. Ka sellega, kui algul jääb kogu muu elu olemata. Elad ainult nende söömise, mähkimise ja magamise rütmis.”

Pärast unekooli kergem elu

Kergendus saabus poole aasta pärast, kui tüdrukud suutsid vankris istuda ja Ragne sai nendega üksi väljas käia. “Minu jaoks on kogu aeg läinud lihtsamaks. Kui algas eest ärakõndimise, kukkumise ja ronimise aeg, kaasnes ju ka palju toredat – nad hakkasid ilmutama iseloomu, tulid esimesed sõnad ja naljad. See oli juba suhtlemine ja rõõm, mitte pelk igapäevane teenindamine.”

Teine oluline sündmus toimus, kui lapsed said aastaseks. “Seni olin pehmeke – kussutasin või söötsin neid magama, kui nad öösel ärkasid, andsin jälle vett ja kussutasin,” jutustab Ragne.

“Aga siis tundsin, et kõik, jõuvarud on otsas! Lugesin uneraamatuid ja kui abikaasa oli ära, tegin unekooli. Istusin tüdrukute voodite vahel, laulsin ja aina kordasin rahulikult, et on tuttumineku aeg. Sülle ei võtnud, aga üksi neid ka ei jätnud. Esimene öö nutsid nad paar tundi, siis magasid hommikuni. Järgmine õhtu oli ka raske, aga poole nädalaga nad taipasid, et mu otsus on kindel ja tagasiteed ei ole.”

Kuna tüdrukud on veel väiksed, pole nad eraldi vaat et kuskil olnud. “Neil on küünarnukitunne praegu ikka väga suur,” ütleb Ragne. “Olen pühendanud neile vähe eraldi aega ja see pisut kipitab sees. Tunnistan, et mitte ainult teised, vaid ka ma ise võtan neid kui komplekti. Aga ma tean, et neid tuleb võtta isiksustena, pole nad ju teineteise kloonid.”

Üks asi on veel Ragnel südamel. “Vahel tunnen, et olen tahtnud olla liiga tubli,” mõtiskleb ta. “Oleksin pidanud juba enne kaksikute sündi mõtlema tugivõrgustiku peale. Mu vanemad on võimaluste piires abistanud, aga üsna vähe. Oleme tundnud, et peame ise toime tulema! Ent tegelikult ootan minagi lähedastelt toetust, kas või seda, et keegi ütleks: mine puhka, ma viin lapsed mänguväljakule. Hea oleks juba enne mitmike sündi mõne abilisega kokkulepe teha.”

Sarnased ja erinevad: Karl, Joel ja Hans

Pereterapeudi Haide Antsoni (40) ning IT-projektijuhi Margus Antsoni (41) peres kasvavad kolm ühte nägu poissi – Karl Markus, Joel Markus ja Hans Markus (kõik 17) – ning tütar Hanna Maria (9).

Kui Joel, Hans ja Karl mõni aasta tagasi bändi tegid, oli nende suur soov suunata muusika kaudu noori loobuma suitsust, alkoholist ja narkootikumidest. Praegu nad küll koos enam bändi ei tee, kuid suhtumine meelemürkidesse on aktiivsetel poistel sama.

Aktiivsed olid nad ka beebidena. Haide mäletab poisse kui kehvi magajaid, nii et nendega “öövalves” olija sai öö jooksul und ehk 3–4 tundi. “Minu ema kolis meile,” pajatab naine, “aga kuna poistel olid väga suured gaasivalud ja nad ärkasid öösiti sageli, oli meil kodus lõpuks kolm kurnatud täiskasvanut.”

Kolmikute saabudes olid Haide ja Margus veel üliõpilased. Haiglast välja tulnud – poisid olid siis kahekuused –, kolisid nad ülikooli pereühika kolmetoalisse korterisse, millest elukõlblikuks remontida oli jõutud vaid üks.

Poiste beebiaeg on ema mälus ähmastunud. “Mäletan, mis on jäädvustatud piltidele, aga kui sa küsid, kuidas ma end selle kõige keskel tundsin, siis ei tule meelde. Läbisegi olid tohutu õnn ja väsimus.” Siiski meenutab ta, et lastega toimetulekust raskem oli muu. Näiteks kui poisid magama jäid, ei saanud puhata, vaid pidi kolimiskaste lahti pakkima!

“Emotsionaalselt kõige raskem oli kogeda aga mõne lähedase kadedust,” meenutab Haide 17 aastat tagasi sün­dinud kolmikutele osaks langenud tä­helepanu. “Vastukaaluks leidis tee meieni üks armas pere. Nad oli meist kuulnud ja tahtsid poisse vaatama tulla. Neist said meie suured sõbrad ja toetajad.”

Head aega, pudeliajad!

Kergemaks läks elu siis, kui poisid olid 2,5aastased. Olid jõulud ja Haide küsis ei tea kust ilmunud mõtte ajel oma lutipudelilastelt: “Kas teie tahaksite ka jõuluvanale midagi kinkida? Näiteks oma pudelite lutid?” Poisid kinkisidki.

“Õhtul tekkis küll küsimus, kus on pudelid, aga kuna poisid olid need ise ära andnud, suuremat probleemi ei tõusnud,” ütleb Haide. “Sellest hetkest muutus meie elu. Seni olid ööd rahutud – kui nad öösel nutsid, rahustasime neid veepudeliga. Mõne aja pärast tuli pissihäda, mis erga unega lapse üles ajas. Ärkamise peale said nad uue veekoguse, ja nii see käis öö otsa. Nüüd hakkasid nad üleöö magama ja ka meie saime tagasi oma ööune!”

Lasteaeda läksid poisid kolmeselt, kui pere Tartust Tallinna kolis. “Nad on hästi aktiivsed, head suhtlejad ja kõiges kaasalööjad,” kirjeldab Haide. “Seetõttu saime lasteaiast ning hiljem koolist hästi palju tuge ja tunnustust. See-eest on raskem olnud kodus, seal nad ikka kaklesid.”

Igaühel oma hobi

Tänu vendade-turvaisikute ligiolekule on poistel algusest peale julgust ehk enam kui üksikutel. Väljaspool kodu on nad olnud üksteisele suureks toeks. Kuid just siin peitub väljakutse mitmike vanematele: luua igale lapsele võimalus tegutseda eraldi.

Et enamik ettevõtmisi ning sõpru on ühised, kui käid vendadega samas klassis, hakkasid Haide ja Margus oma 2. klassis õppivate poegade erisusi teadlikult toetama. “Algul käisid nad koos jalkatrennis, aga siis hakkasime kuulama, mida nad veel soovivad. Ja kujunes nii, et üks jäi jalkas käima, üks läks kossu mängima, üks ujumistrenni,” nendib Haide. “Olin vaadanud filme mitmikest ja teadsin, et neil võib olla raske näiteks peret luua, kui nad liiga kokku kasvavad. Vanemad ise soodustavad seda – kas või sellega, et panevad lapsed ühtemoodi riidesse... Ka mulle meeldis see algul väga. Aga mingist hetkest tuleb ka erisusi toetada.”

Kui Haide poegade praegusi huvisid loetleb, tulevad listid erinevad. Joel mängib klaverit, huvitub vaimsetest teemadest ning jookseb. Karl maalib ja käib ujumas. Hans on olnud pühendunud jalgrattasportlane ning tegeleb fotograafiaga. Mõningaid hobisid saab ka ühendada, näiteks osalevad poisid tiimina Pühajärve Tristari triatlonivõistlustel – Karl ujub, Joel jookseb ja Hans teeb rattaetapi.

Haide arvab, et paljukõneldud müstiline side mitmike vahel pole nii tugev, kui arvatakse. “Ma leian, et mitmikel on küll sageli harjumus koos olla, mõelda, hingata ühes rütmis, kuid meie poisid on selles osas väga iseseisvad. Kui teised on näiteks laagris, läheb kojujääja elu normaalselt edasi. Ka üksiolekut on hea nautida.”

Koos ja eraldi

Soovitused vastsetele vanematele, sugulastele-sõpradele ja õpetajatele, kelle peres või klassis on mitmikud.

Suhtuge mitmikesse kui eri isiksustesse. Mitmikud pole üks lahutamatu kooslus, vaid samal ajal sündinud erineva iseloomuga lapsed. Seega võiks näiteks õpetaja varuda arenguvestlusteks kaksikutega aja kahele lapsele, kolmikutega aja kolmele lapsele. Iga mitmiku rõõmud ja mured väärivad eraldi tähelepanu.

Jätke erinevused meelde. Kui te ei tee ühemunamitmikel vahet, küsige vanematelt või lastelt endilt eristamisvihjeid. Vajadusel võiksid õpetajad vanematega kokku leppida, mis aitaks lapsi eristada – näiteks on ühel lapsel roosa, teisel kollane juuksekumm.

Ärge kutsuge lapsi ühisnimetajaga. Ärge kõnetage mitmikke kui üht isiksust, näiteks: “Kaksikud, tulge siia!” Ka “Mari-Kati, sööma!” pole parim variant. Pöörduge iga lapse poole eraldi ja tema nime kasutades.

Julgege eraldada. Mitmikud ei pea kogu aeg koos olema. Koolis võib vabalt panna nad istuma eri laudadesse ja määrata rühmatöös eri gruppidesse. Lasteaias ei pea riidekapid kõrvuti olema. Kõik tegevused, mida mitmikud teevad eraldi, aitavad kaasa nende individuaalsele arengule.

Iga laps teeb oma tegemised ise. Sageli kipub aktiivsem mitmik passiivsema eest töid ära tegema või õde kaksikvennale ema eest olema. Vältige seda! Suunake mitmikke oma tööde ja tegemistega ise toimetama.

Iga laps lahendab oma probleemid ise. Mitmikud kipuvad teiste lastega konflikti sattudes kokku hoidma, aktiivsem kaitseb passiivsemat ning lahendab tema probleeme. Paluge igal lapsel oma probleemid ise lahendada, et ta õpiks oma tegude eest vastutust võtma.

Allikas: Facebooki mitmike grupi lapsevanemad