Foto: Rauno Volmar
Sünnitus- ja ämmaemandusabi on paarikümne aastaga tundmatuseni muutunud — peresünnitused, tühjaks jäänud lastetoad ja ümber ehitatud vastsündinute osakonnad, sest emasid ja lapsi ei eraldata enam teineteisest, rinnapiim ja imetamine on omandanud hoopis suurema tähenduse ning perepalateid sünnitusmajades võetakse täna iseenesestmõistetavalt.

Kogu maailmas tähistatakse 5. mail ämmaemandate päeva, et teadvustada ämmaemanda rolli raseduseaegsete ja vastsündinute haigestumiste ja suremuse vähendamisel.

Selle aasta ämmaemandate päev on COVID-viiruse tõttu eriline. Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) naistekliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar ütleb, et oli selge, et sõltumata viiruse leviku ulatusest ja eriolukorraga kaasnevatest muutustest riigis, tuli naistekliinikul tagada turvaline ja vajalik terviseabi kõigile ämmaemandus- ja sünnitusabi vajavatele patsientidele.

“Iga päev õppisime juurde uusi teadmisi koroonaviirusest ja võtsime kasutusse aina uusi viiruse levikut tõkestavaid ettevaatusabinõusid. Mäletan veel selgelt neid tööpäevi, kus hommikul otsustatu tuli sündmuste arenedes taas ümber muuta ja õhtul juba uueks otsuseks vormistada,” räägib Arusaar. „Nüüd oleme vastupidises liikumises — kriisiolukorrast väljatulemine eeldab samapalju paindlikkust ja kohanemisvõimet ning oskust võtta kaasa kriisis kogetud head praktikad ja õpitu.”

Vaatamata kriisile on ämmaemanda töö sisu ikka sama. ITK Neonatoloogia ehk vastsündinute ämmaemand Reet Vinkel ütleb, et ämmaemanda töö on olla teise naise kõrval hetkel, kui ta läbib enda jaoks suuri elumuutuseid. „Ema ja lapse läheduse loomine, selle hoidmine ning toeks olemine, need on minu jaoks selle töö märksõnad,” loetleb ta, lisades, et selleks tuleb olla igal hetkel valmis kiirelt reageerima ja nägema olukordades positiivset poolt. „Oluline on kindlasti, et paned teise inimese endast tähtsamaks, see nõuab oma mugavusest ja harjumustest väljatulekut teise inimese pärast.”

Kuulata ja leida lahendusi

Emadusnõuandla ämmaemand Triin Rootalu näeb ja nõustab igapäevaselt nii neid naisi, kes rasedusega end arvele võtma tulevad, juba rasedana jälgimisel käivad kui ka naisi sünnitusjärgses perioodis ning aitab neil leida muredele lahendusi ja leevendust. Triinu jaoks tähendab ämmaemandus olla olemas ja olla kohal, kui keegi teda vajab. „Kuulata ära inimese mure, aidata hea ja toetava sõnaga, otsida lahendusi. Meeles peab pidama, et iga inimene on eriline oma soovide, tunnete ja vajadustega,” räägib ta.

Viljatusravi osakonna ämmaemand Darja Valge nõustab lapsesaamisega kimpus olevaid inimesi ja ta nõustub Triinuga. „Vaja on kannatlikkust, sest inimesed on erinevad, peab võtma rahulikult, igale inimesele tuleb leida sobiv lähenemisviis.“

Globaliseeruv maailm naistekliinikus

Muutunud on ämmaemanda roll — arsti assistendist ja arsti otsuste elluviijast on saanud iseseisev spetsialist. „Ämmaemand on kaasatud erinevatesse töörühmadesse vastu võtmaks otsuseid ning muutmaks ämmaemanduse eriala. Ämmaemandalt küsitakse nõu ja palutakse abi otsustamisel. Ämmaemand on tänaseks meeskonnaliige, keda usaldatakse ja kelle arvamusega arvestatakse,” räägib Triin Rootalu, kes on ka Eesti Ämmaemandate Ühingu juhatuse liige.

Ämmaemanda rolli muutumine on pidev, nii nagu muutub kogu meid ümbritsev elu, nii muutub ka ämmaemanda töö, tulevad uued väljakutsed. Sünnituseelse osakonna ämmaemandusjuht Annaliisa Kruutmann teeb gestatsioonidiabeedi nõustamist ja puutub igapäevaselt kokku uute kultuuride ja erinevate toitumisharjumustega.

„Meil ei ole konflikte, on lihtsalt meiepoolne teadmatus. Puutume kokku kogu maailma kultuuridega alates hindudest, pakistanlastest lõpetades Araabia, Aafrika, Ladina-Ameerika ja meile lähedasema Lõuna-Euroopaga,” räägib Kruutmann. „Kõige rohkem olengi jäänud hätta hindudega, sest nad söövad täiesti teistsugust toitu ja kuna suhtleme inglise keeles, siis võtab nõustamine oluliselt rohkem aega. Võtame menüüd ette ja siis ma harin ennast — küsin, mis toiduaine see on ja mida see sisaldab.”

Kruutmanni jaoks oli võõras avastada näiteks, et süüakse koos toitusid, näiteks riisi ja kartuleid, mis meie jaoks on praelisandid. „Nemad söövad kõike seda koos. Nõuab pieteeditunnet, et öelda, et see ei ole diabeedi seisukohalt hea variant, aga teha seda inimest austades ja oma tahet mitte peale surudes. See on ka nende jaoks keeruline olukord — nad on oma menüü järgi harjunud söönud ja nüüd äkki öeldakse, et see ei ole parim valik diabeedi mõttes.”

Kruutmanni sõnul pole probleem muidugi selles, kuidas keegi midagi sööb või teeb, vaid selles, kas ämmaemandad oskavad pakkuda naisele temale omasest menüüst sobilikku toiduainet.

„Igal kultuuril on omad traditsioonid — mis peab olema esimene söök pärast sünnitust, kuidas täpselt käib sünnitusjärgne periood, kes võib tuppa tulla jne. See võib meile olla võõras, aga peaksime olema paindlikud, et naine meie teadmatuse pärast ei kannataks,” tunnistab ämmaemand, et globaliseeruv maailm on jõudnud naistekliinikusse.

„Üha rohkem tuleb teistest kultuuridest pärit inimesi rasedusega arvele ja sünnitama, pöördutakse ja günekoloogiliste probleemidega. Peame olema paindlikud ja end arendama, sest me ei taha naisi haavata, tahame parimat tulemust nii naisele ja lapsele kui ka tegelikult kogu perele.”

Ämmaemandus on meeskonnatöö

Vaatamata kõigile muutustele on ämmaemanduse põhiroll jäänud ikka samaks: naised on ikka rasedad ja lapsed ikka sünnivad. „Ootus on kõigil sama — ämmaemand tahab oma tööd hästi teha, naine tahab olla tubli rase ja ilusti sünnitada. See on see, mis on jäänud samaks, pole vahet, kust me tuleme või kes me oleme — põhisoov on ikka sama,” ütleb Kruutmann.

Naistekliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar on sellega nõus. „Ämmaemanduse põhialus on pühendumus ja armastus teha oma tööd nii, et see ka patsientidele märkamata ei jääks ning inimlik suhtumine toob nad ikka ja jälle ka meie juurde tagasi, kui selleks vajadus peaks olema,” räägib Arusaar, lisades, et ämmaemand on naise ja pere tervise hoidja läbi terve eluea.

Triin Rootalu ütleb, et aeg-ajalt jääb ämmaemand terveks eluks pere kõrvale — tekib usaldus, helistatakse ka pärast rasedust ning küsitakse nõu iseenda, abikaasa või lapse tervise kohta. „Selline usaldusväärne suhe on ilus tunnustus ämmaemandale,” ütleb Rootalu.

Ida-Tallinna Keskhaigla 2018. aasta tööanalüüs näitas, et Eesti suurima sünnitushaigla perinataalkeskuses langes perinataalsuremus rekordmadalale — s.o 2,7 promilli. See on üle seitsme korra parem tulemus kui 20 aastat tagasi ja umbes poole võrra parem kui 2017. aasta näitaja üle kogu Eesti. Oma osa on selles kõigil arstidel ja ämmaemandatel, sest see on meeskonnatöö.