Foto: Unsplash
Kui ma sünnituse peale mõtlen, siis ei meenu mulle valu. Hoopis hirm, paanika ja teadmatus ning kui aus olla, siis tegelikult ka viha tööl olnud arstide vastu. Tagasi mõeldes oli sünnitus tõesti mu elu kohutavaim kogemus.

Kõik läks minu jaoks allamäge siis, kui sünnitus oli peaaegu ukse ees… Läksin 37+6 nädalal kontrollultraheli haiglasse tegema, kuna oli pühade periood ning kõik tavaajad olid täis. Minu ämmaemand valmistas mind ette pikemaks kohapealseks ootamiseks ja kohanemiseks, kuna teadis minu vastumeelsust haiglate ja võõraste inimeste osas. Kaaslane tuli ka minuga kaasa, et mul oleks hea ja turvaline seal oodata. Kohale jõudes aga selgus, et ei mingit niisama ootamist, kohe sünnituseelsesse osakonda sisse ning kaaslane mingu ära. Minu ärevusehäire kohta öeldi ainult, et kellelegi ei meeldi haiglad. Nii mu kaaslane ukse taha saadetigi ja mina istusin palatis võõraste inimesega ning üritasin meeleheitlikult end kontrollida.

Laps polnud ikka veel vaagnasse laskunud.

Paanikahoo ajal tuli palatisse minu jaoks võõras arst, kes karjus mu peale, et hakaku ma hingama korralikult või mu laps sureb.