Beebi sünd on ukse ees — kõik mida nüüd teadma pead
Ootusärevus, hirm ja kannatamatus. Kas ma saan selle kõigega hakkama?
Meeleolumuutused on sel perioodil vägagi tüüpilised: üheltpoolt on paljud naised rasedusest kurnatud ja tüdinud ning nad rõõmustavad, et saavad peagi oma last süles hoida. Teisalt keerleb peas hirm ja teadmatus sünnitusjärgse perioodi osas- kas ma ikka saan kõigega hakkama?
Küsimused nagu: „Mil määral muutub minu elu? Kui palju kulub minu ajast lapsele?” on vahetult enne sünnitust tavalised. Kuid kõige enam tegelevad rasedad siiski viimasel nädalal sünnituseks ettevalmistumisega. Vahetult enne eeldatavat sünnnituskuupäeva tekib hirm tuhude, võimalike komplikatsioonide või isegi vastsündinu enda ees. Paljud tulevased emad tunnevad, et võivad täielikult ebaõnnestuda. Kuigi nad on väga hästi selle teemaga tutvunud ning kõikvõimalikud brošüürid läbi lugenud, on eesootav sündmus siiski midagi täiesti uut ja ettearvamatut.
Mõni naine üritab tulevasest sündmusest nii vähe kui võimalik mõelda. Paljud aga tahavad sellest rääkida — vestlused partneriga, juba sünnitanud sõbrannaga või perekonnaga aitavad hirmudest jagu saada. Samuti on tulevastel emadel võimalik ettevalmistuskursustel üksteisele toeks olla ja nõuandeid jagada. Painavad mõtted saab enamasti hingamis- ja lõõgastusharjutustega, nagu jooga või massaaž, efektiivselt vaigistada. Samuti on liikumine väga hea nipp: see, kes jalutab, ujub või tantsib, ei seljata mitte ainult blokaade, vaid õpib oma keha paremini kuulama.
Kui satud vaatamata sellele pidevalt paanikasse, proovi mõtte peatamise tehnikat: õpi ühel kindlal kellaajal päevas ainult sinu hirmudele kontsentreeruma, et ülejäänud päeva sellega enam mitte tegeleda. Võid ka oma hirmud ja mõtted raamatusse kirjutada, mille saad koos kirjapanduga sulgeda ja endast eemale asetada. Samamoodi võib maha rahustada ka üks täiesti tavaline nipp: mine linna ja jälgi inimesi mõttega, et igaüks neist on kellegi laps ja need emad said sünnitusega hakkama, seega saad sinagi!
Paljud rasedad võitlevad unetusega
Esiteks piinab rasedaid viimastel nädalatel öösiti pidev pissihäda, mis ei lase rahulikult magada. Sellele lisaks turgatavad voodisse minnes kõikvõimalikud mõtted pähe: sünnitusest, elust lapsega ja sellest, mis teid tulevatel nädalatel ees ootab. Siis on veel raske mugavat magamisasendit leida, kuna tavalised poosid pole enam võimalikud — kõht on suur ja raske ning igal pööramisel pead seda pidevalt liigutama, et endal hea oleks. Samuti ei tohi rasedad liiga kaua selili lamada, kuna see häirib vereringet. Parem pikuta külili ja aseta padi kahe põlve vahele.
Juhi oma tähelepanu hirmudest eemale: koo, kuula muusikat, loe raamatut või vaata mingit head filmi.
Õhtune jalutuskäik rahustab nii sind kui su kõhubeebit.
Mine vanni. Rahustavad eeterlikud õlid nagu lavendli-, roosi- või sandlipuuõli on head nii kehale kui ka meeltele.
Lõõgastus- ja hingamisharjutused aitavad magama jäämisele kaasa.
Maga laias voodis külili, kus sul on lisapadi, millele oma kõht asetada.
Tõhusad on ka looduslikud ravimid nagu ürditeed, mis rahustavad. Palderjanitinktuuri puhul ole ettevaatlik, kuna see sisaldab alkoholi. Lisaks homöopaatilistele vahenditele kirjutavad perearstid paljudele ka magneesiumi- või kaltsiumitabletid välja, kuna need lõdvestavad lihaseid.
Viimased uuringud enne sünnitust on erilise tähtsusega
Ultraheliga mõõdetakse verevoolu kiirust nabaväädi veresoonte. Rase varustab oma vereringega loodet talle vajaliku hapniku ja toitainetega. Seda kõike jälgib naistearst, kes mõõdab veel loote oletatavat massi, tema arengut ja lootevee hulka. Need uuringud on niinimetatud Doppler -sonograafiaga võimalikud, millega mõõdetakse verevoolu kiirust nabaväädi veresoontes. Kui raseduse keskel voolas platsentast 28 liitrit verd päevas läbi, siis nüüdseks on see juba 80 liitrini kerkinud.
Kui lapsel peaks südame või neerudega probleeme tekkima, on teda üldiselt võimalik juba üsas ravida, või teda opereeritakse vahetult pärast sündi. Samuti kontrollitakse, kuidas platsenta asetseb: kui ta on ees seinas (eesasetus), on tõenäoliselt keisrilõige vajalik.
Kogu sünnituseks jõudu
Vahetult enne sünnitust on soovituslik energiat varuda: söö pisikestes kogustes, kuid tihti, see ei koorma su organismi nii palju. Kui sööd süsivesikurikast ning rasvavaeset toitu, pole su tuhud nii vaevalised. Toitu nagu pikamaajooksja enne võistlust: söö palju toorest ja värsket. Ära unusta ka kiudaine- ja süsivesikurikkaid tooteid, nagu: piim, täisteratooted, värske salat ja juurviljad.
Kas oled piisavalt ette valmistunud?
Nüüdseks peaks sul kindlasti juba haiglakott valmis pakitud olema, et sa ei satuks mineku ajal paanikasse. Kontrolli veel üle, kas oled kõigele mõelnud. Kindluse mõttes võid ka juba korra haiglani sõita ja kõrvaltänavaid kasutada, et sa täistunni ajal ummikus istuma ei peaks. Kui sul ei ole kindlat parkimiskohta, siis jäta igal õhtul meelde, kuhu sa auto jätsid — hektilisusega võivad ka kõige tavalisemad asjad ununeda. Samuti kirjuta telefoninumbrid, mida sul vaja võib minna (takso, kiirabi, ämmaemand või sünnitusmaja), üles. Kui sul on juba mõni suurem laps kodus, siis vaata, kelle juurde sa ta haiglas oleku ajaks jätta saad.
Kindlasti lepi haiglaga enne sünnitust kokku, kas sa tahad pere- või ühispalatit. Või oled hoopiski koduse sünnituse kasuks otsustanud. Sellisel juhul räägi kindlasti oma ämmaemandaga. Samuti peaksid sul kõik vajaminevad dokumendid käeulatuses olema: isikut tõendav dokument, rasedakaart ja haigekassakaart. Pea meeles, et lapse sünd tuleb registreerida kohalikus perekonnaseisuametis või vallavalitsuses ühe kuu jooksul. Enne peate lapsele nime valima. Registreerimiseks ja nime panekuks saate haiglast sünnitõendi, kui oled abielus, siis võta enda ja abikaasa passid ning abielutunnistus kaasa.
Mõtle ka sünnitusjärgsele ajale — kas su elukaaslane saab puhkust võtta või tuleb keegi teine sulle koju appi.
Viimased ettevalmistused beebi tulekuks
Võimalik, et oled juba kõik vajaliku vastsündinule ära ostnud, sest et lõppude lõpuks on beebiasjade ostlemine ju lõbus ettevõtmine. Siiski on naisi, kes sellega viivitavad. Pea meeles, et imikud kasvavad väga kiiresti ning ei vaja palju asju, kuid järgnevate asjadeta sa hakkama ei saa:
Riietest: beebibodid, sipupüksid, pluusid, kampsun, soojad sokid (kõik suuruses 56-62). Puuvilla-või siidimüts, talvebeebidele villane müts.
Mähkimiseks: mähkimisalus peab mugav olema, vähemalt 80x80 cm. Praktiline oleks mähkimislaud, kuid kui seda ei ole, saab ka vähese vaevaga imiku suures voodis või põrandal teki peal mähitud. Kas otsustad valmis-või riidest mähkmete kasuks, on täielikult sinu vaba valik.
Imetamiseks läheb sul rätikut vaja, millega saad riideid kaitsta ja imiku suu pärast puhtaks pühkida.
Imiku hoolduseks: plastmassist vann, termomeeter vee temperatuuri mõõtmiseks, küünekäärid, pehme juuksehari. Titadele pole kehakreeme vaja - piisab tavalisest veest. Ärritunud beebipepu jaoks võiks sul kreem varuks olla ja beebiõli, et kreemijääke pärast eemaldada.
Magamiseks: lastevoodi on vastsündinutele veel liiga suur, parem variant on häll või võrevoodi. Kui tita magab suures voodis, pane talle padjad piireteks, et ta ennast turvaliselt tunneks.
Transpordiks: Turvatool ja lastevanker. Kui tahad imikut enda keha ligidal hoida, siis on kanderätik või beebide kandekott sulle parim.
Kõhubeebi areng viimastel nädalatel
Sündides on beebide keskmine pikkus 51 kuni 54 cm.
Viimastel nädalatel on loode oma pikkuse juba saavutanud ning tema kaal tõuseb 20 kuni 30 grammi päevas. Seda on tal vaja, et esimesed päevad pärast sündi vastu pidada ja et suure temperatuurimuutusega harjuda. Platsenta kaudu saab loode endale kõik vajalikud immuunained, enamuse viimastel nädalatel enne sündi — need kaitsevad teda esimesed elukuud kuni ta enda organism on võimeline neid tootma.
Sinu laps muutub kõhus, võrreldes eelnevate nädalatega, tunduvalt rahulikumaks, kuna tal ei ole enam palju ruumi. Siiski pole vaja muretseda- ta ei ole ka kokku surutud, kuna lootevedelik kaitseb teda liiga suure surve eest. Mida sa aga tihemini tunned, on rütmiline kloppimine kõhus, võimalik, et see kestab tunde. Vastus sellele on lihtne - su laps luksub.
Veidi enne sündi kaotab loode oma kaitsvad karvakesed kehalt. Ta imeb pöialt ja treenib sedasi oma imemisrefleksi. Juues päevas läbi nabanööri kuni kolm liitrit lootevedelikku ja pissides hoiab ta oma kõhu, neerud ja põie korras.
Kui loode on oma sünnikaalu saavutanud, vallanduvad hormoonid - üks tuhude tekkimise märke. Enamus beebisid on sündides 51-54 cm pikad ja kaaluvad 3-3,5 kilogrammi. Ainus, mida vastsündinu kohe pärast ilmale tulekut oskama peab, on hingamine. Seda on ta kaua harjutanud. Vedelik, mis tema kopsudes on, imendub sünnituse ajal tema kehasse. Kõhus liigutamise ajal masseerisid emakaseinad loote keha ja valmistasid teda sedasi sündimiseks ette. Samuti on vastsündinud ilmavalguseks valmis: emaüsas olles avas ja sulges ta juba oma silmi. Sedasi treenis ta oma näolihaseid ja suudab kohe valgusele reageerida.
Kunas algavad tuhud?
Sa tunned selle ära, kui aeg sealmaal on
Paljud naised on ebakindlad ja tahavad teada, kuidas nad aru saavad kui aeg päriselt sealmaal on. Kuidas saab eristada õiged tuhud „valehäiretest”? Ära karda, kui aeg sinnamaani jõudnud on, siis sa tunned seda.
Eeltuhud on ebakorrapärased ja valmistavad sind sünnituseks ette: nad suruvad beebi üsas allapoole, emakakaela suunas, et see hiljem lihtsamalt avaneks. Vahetult enne sünnitamist võivad tuhud väga tugevaks minna ja sedasi tulevastes vanemates tunde tekitada, et sünnitusprotsess juba algab. Kui aga nad haiglast tagasi koju saadetakse, on paljud paarid väga pettunud.
Eeltuhud on ebakorrapärased, enamasti tunned sa neid öösiti. Tõuse püsti ja kõnni veidi aega ringi- kui valud lõpevad, oli see valehäire ja sa võid uuesti magama minna.
Kui tunned kontraktsioone, mine vanni. „valed” tuhud vaibuvad, sünnitustuhud lähevad aga soojas intensiivsemaks.
Vastupidiselt valedele tuhudele on sünnitustuhud kindla rütmiga: nad algavad vaikselt, lähevad tugevamaks ning kui nad on oma kõrgpunkti saavutanud, vaibuvad nad täielikult. Tuhude vaheline aeg jääb aina lühemaks, samas kui tuhud ise järjest pikemaks venivad. Naine, kellel on tuhud alanud, jääb automaatselt seisma, ei räägi, toetab end millegi vastu ning hakkab valusid rütmiliselt välja hingama.
Alguses kestavad tuhud kuskil 30 kuni 40 sekundit, nende ajal avaneb emakakael. Nad muutuvad järjest tugevamaks ja pikemaks. Nendevahelised pausid muutuvad aga aina lühemaks. Kui tuhude vahele on jäänud kaheksa minutit, võivad naised, kes on juba sünnitanud, haiglasse minna. Esmaste sünnitajate puhul võib veel aega minna- kui kaua, seda ei saa päris täpselt keegi öelda. Enamasti piisab sellest, et hakkate haiglasse sõitma siis, kui tuhud tulevad viieminutiliste vahedega.
Kui märkad verist lima aluspükstel, siis tea, et hakkad peagi sünnitama. See veri tuleb emakakaelast, mis juba avanema hakkab.
Samamoodi annab sünnituse algusest märku see, kui sul veed ära tulevad. Sellisel juhul kontakteeruge kindlasti ämmaemanda või arstiga.
Kui beebi laseb ennast oodata
Ootamine on nüüd veelgi raskem.
Ära muretse, kui sa oled ajast üle läinud - ainult iga neljas beebi sünnib arvutatud kuupäevadel. Muidugi on nüüd veelgi raskem oodata, sellepärast on mõistlik nädal pärast eeldatavat kuupäeva midagi ette võtta. Tähtis on see, et sa käiksid pidevalt kontrollis: arst vaatab, et lapsel oleks piisavalt hapnikku. Selleks pead alustuseks paar kükki tegema, siis tehakse lapsele kardiogramm, kuulatakse lapse südamelööke. Kui nad on vaiksed, ei ole beebi hapnikuvarustus enam nii hea - siis kontrollib arst su platsentat. Juhul, kui platsenta on hakanud „vananema”, pole üsas enam piisavalt toitaineid ja seetõttu on beebi ohustatud. Arst kontrollib su lootevedelikku — see peab selge ja läbipaistev olema. Samuti saab lootevedelikust aru, kas beebi kopsud on lõpuni arenenud. Kaks nädalat pärast arvutatud kuupäeva hakatakse sünnituse esilekutsumisele mõtlema. Siis lähed juba kokkulepitud ajal haiglasse.
Sünnitusplaan peaks sul samuti olema, sellest loe SIIT
