Foto: Shutterstock
Keisirilõike läbinud naised tunnevad alati huvi, kas neil on võimalus loomulikuks sünnituseks. On! Kogu järgnev tekst põhineb vaid minu kogemustel.

Erakorraline keiser 31.märtsi varahommikul, aastal 2013.

Minu sünnitust alustatakse kunstlikult, edendatakse kunstlikult, leevendatakse valud kunstlikult ning lõpetatakse kunstlikult.

Mulle tehakse erakorraline keisrilõige, kuna lapse südametoonid on muutunud “halvaks”. Kohalik tuimestus, plastmasstoruke mu seljaaju vahetus läheduses oli juba ammu paigaldatud. Operatsioonisaali jõudes läheb mõni minut ja juba näengi oma neiukest. Teda ei anta kohe mulle, ta viiakse eemale. Teda puhastatakse ja kontrollitakse. Kõik on hästi. Apgar 9/9. Ta ei tee väga kõva häält. Ta tuuakse lõpuks hetkeks ka minu juurde, kuid enda kaissu saan oma neiukese alles hiljem intensiivpalatis. Minu kõhu kokkuõmblemine võtab väga kaua aega. Ma ei tunne mitte midagi.

Intensiivpalatisse jõudes aetakse issi kohe koju. Seal ei tohi külalisi olla. Ma ei ole kurb, mul pole ühtegi emotsiooni. Olen olnud ärkvel 3 ööpäeva ja terve selle aja valutanud, viimased 3 tundi pressinud. Ma jään kohe magama. Haiglatöötajad toovad mu beebikese aeg-ajalt sööma ja panevad ta siis oma voodisse tagasi. Ma ei jaga maad ega ilma. Õhtul saame perepalatisse. Ringi liikumine on kohutavalt valus, võtan regulaarselt valuvaigisteid. Süüa tohin vaid jogurtit ja banaani. Viimati sõin mitu päeva tagasi. Järgmisel päeval on valu juba väiksem ning kolmandal päeval tunnen ennast juba inimese moodi. Nädala pärast pole haav enam valus, kuid haava ümbrusesse jääb imelik tunne. Haava ümbritsev piirkond on kohati tuim ka kaks aastat hiljem, kuid arm on siiski peaaegu märkamatu ja ei häiri mind.

Nädal pärast keisrilõiget tõuseb mul meeletult kõrge palavik. Arvan, et tegu on rinnapõletikuga ja kannatan kangekaelselt mitmeid päevi kodus, lootuses, et varsti palavik taandub. Aeg-ajalt käivad hood, kus värisen teki all nii kõvasti, et voodi rappub ja ma ei suuda seda kuidagi peatada. Öösel magan saunalina peal, see on tunni ajaga täiesti läbimärg. Lõpuks veenab kallis abikaasa ming erakorralisse minema. Selgub, et mul on põletik. Ei tea kus. Saan antibiootikume ja see asi on lahendatud. Poleks ma abi otsinud, oleks see lugu lõppenud väga halvasti.

Loomulik sünnitus 20.detsembril, 2014.

Valin sünnitamiseks uue haigla, kuna eelmise poole vaataminegi tekitab külmavärinaid. Sünnitus hakkab peale täiesti iseseisvalt ning edeneb (aeglaselt) samuti iseseisvalt. Olen valutanud ühe ööpäeva, kui haiglasse lähme. Ajalugu kordub, meie teine neiuke näeb samuti välja tulemisega kohutavat vaeva. Olen pisarates ja palun keisrilõiget, kuna tunnen, et pressin ennem enda sisikonna välja kui lapse. Ta lihtsalt ei tule. Tundide viisi. Aga ämmaemand oskab mind väga hästi juhendada ning ei luba alla anda. Lõpuks ta siiski tuleb. Nagu loodus on ette näinud. Ilma abivahendite ja valuvaigistiteta. Sain oma neiukese kohe oma kaissu.

Idülli rikub aga aasta ja 9 kuud tagasi tehtud keisrilõige. Platsenta on kasvanud keisrilõike armi külge ning mind pannakse selle eemaldamiseks narkoosi alla. Issi saadetakse beebiga koridori ootama. Vähemalt pääsen õmblemise valust, kuna ka see tehakse narkoosi all. Ja õmblemist jagus.

Ärgates olen üliõnnelik. Kõk läks nii nagu olin juba 2 aastat tagasi unistanud.

Meid kirjutatakse haiglast välja juba järmisel päeval, kuid mina ei tunne ennast kaugeltki hästi. Õmblused on valusad ja äärmiselt ebamugavad. Olen voodisse aheldatud 2 nädalat ja saan lamada ainult külgede peal. Esimest korda saan istuda 3 nädalat peale sünnitust, kuid õmblused annavad endast märku veel tükk aega.

Kokkuvõtvalt oli minul keisrilõikest taastumine tunduvalt kiirem ja kergem. Kuid see ei tähenda, et ma mingiski mõttes keisrilõiget loomulikule sünnitusele eelistaks. Emale ja lapsele on keisrilõige siiski suurema riskiga protseduur ja seda ei tasuks unustada. Enda kogemusele toetudes olen arvamusel, et parema juhendamise ja väiksema meditsiinilise sekkumisega oleks olnud võimalik keisrilõiget ehk minu puhul vältida. Aga mind kahjuks ei juhendatud ja esimest korda sünnitades puudus mul igasugune kogemus ja korrutasin endale, et pean arste kuulama, nemad on ju spetsialistid. Pärast kesirilõiget nägin paberitelt, et laps ei sündinud vaginaalselt kitsa vaagna tõttu. Okei, ju on mul siis tõesti kitsas vaagen ja hoolimata minu meeletutest pingutustest ei oleks ta välja mahtunud. AGA selle väite lükkas ümber minu teine sünnitus. Presside ajal selgitas ämmaemand, et mul on natukene erilise kujuga emakas, mistõttu ei ole lapsel välja tulemise tee nii sirge, kui ideaalis olla võiks. Nüüd tean, miks minu mõlemad sünnitused mitmetunnise pressimisega lõppesid.

Ma ei taha siin kedagi hirmutada, üldjuhul kestavad pressid tunduvalt vähem aga ehk on keegi veel olnud sarnases olukorras ja saab minu kogemustest natukene innustust. Vaginaalne sünnitus pärast kitsa vaagna diagnoosi ON võimalik. Aga sa vajad enda kõrvale ämmaemandat, kes väldib viimase hetkeni meditsiinilist sekkumist ning võtab aega, et sind juhendada. Muidugi on iga sünnitus unikaalne, kuid keisrilõiked on Eestis aina sagedasemad ning nende sagedus ületab WHO soovitatavat taset.

Nele, kahe lapse ema

Allikas: allesalguses.com