Kunstlik viljastamine on tabu, mis jääb reeglina arstikabineti kinnise ukse taha, kõrvaliste isikutega seda ei arutata. 

Kelly (23) ja Alo Lints (27) olid koos olnud viis aastat, kui leidsid, et perre võiks beebi sündida. Naise sõnul ei olnud nad oma suhte ajal kunagi kaitsevahendeid kasutanud. “Algul oli sedasi väga mugav, et ei pidanud kogu aeg kaitsevahenditele mõtlema, kuid ühel hetkel hakkas meid vaevama küsimus: kas meil on midagi viga, et ma pole siiani rasestunud?” meenutab Kelly esimest muremõtet. Paar suundus Nova Vita kliinikusse, et uurida, miks neil titat pole tulnud. “Hirm oli suur, kartsime väga, et meile öeldaks: te ei saagi lapsi. Samas olime lugenud paaridest, kes on saanud arstilt abi ning seega lootsime abikaasaga, et peagi jõuame oma soovi täitumiseni,” kirjeldab naine tollaseid emotsioone.

Kellyle ja Alole tehti hulganisti analüüse, kõikide vastuste järgi olid mõlema näitajad täiesti korras. “Muidugi oli tore kuulda, et meil ei ole midagi viga, kuid küsimus jäi: miks siis siiani pole rasedust tekkinud?” Arsti seisukoht oli ühene: mõnedel paaridel ei õnnestugi omavahel loomulikul teel viljastuda ning nemad, Kelly ja Alo, on üks taolistest paaridest. Hirmutav oli kuulda, et ilmselt ei saa nad kunagi ilma kõrvalise abita omavahel lapsi. Kuid nad leppisid selle mõttega kiirelt ning otsustasid kohe kunstliku viljastamisega alustada.

Edasi arenes kõik kiiresti. Kellyle tehti ultraheli ning uue menstruatsiooni alates pidi ta võtma hakkama beebipille. Järgnes munasarjade stimu­leerimine süstidega, et tava­pärase ühe munaraku asemel areneks naisel neid sel korral rohkem. “Olen terve oma elu süste ja kõiksugu torkimisi väga kartnud. Nüüdki olin hirmul, et kas ma üldse saan sellega hakkama. Lapsesoov oli aga suur ning nii jäigi Alo mind iga päev kõhuvoldi sisse süstima. Ise poleks ma iial suutnud endale nõela sisse torgata,” on Kelly kindel.

Otse oodatud tulemuseni

Viimase ja kõige valusama kõhusüsti sai noor naine 35 tundi enne munarakkude väljavõtmist ehk punktsiooni. Punktsiooni ajal oli Kelly üldnarkoosis ning samal ajal pidi Alo andma oma seemnerakud. Kohe pärast seda viidi mõlemad rakud katseklaasis kokku ning juba järgmisel päeval teatas arst paarile, et kuus munarakku on viljastunud. Need jäeti kolmeks päevaks kasvama.

Siirdamine toimus kuupäeva järgi 13ndal ja reedel, mis lisas omajagu vürtsi – kas müüt murtakse ja sellest saab paari õnnepäev? Kuuest viljastunud rakust oli elujõulisi kolm, millest siirati Kelly emakasse üks, kõige kvaliteetsem, ülejäänud kaks suundusid sügavkülma säilita­misele. “Kogu siirdamisprotsess võttis aega vaid paar minutit, misjärel jäeti mind üksinda ruumi natukeseks kosuma. Mäletan, kuidas ma vaid palusin, et mammuke, hakka ometi kasvama, oled väga oodatud!” meenutab naine seda olulist päeva.

Kunstlikule viljastamisele eelnenud ultraheliuuringus oli Kelly teada saanud, et tal on ebatavalise kujuga, ühesarveline emakas. Arsti sõnul võis see olla üheks põhjuseks, miks rasedust polnud varem tekkinud. See võib olla takistuseks ka IVF puhul. Ja mis veel hullem – taoline emakas võib raskendada ka lapse kandmist. See pani paari küll muretsema ja hirmu tundma. Samas mäletab Kelly selgelt, et tal oli kogu selle teekonna vältel seletamatu kindlustunne, et kõik läheb siiski suurepäraselt.

Veretestile kutsuti Kelly kolmteist päeva pärast siirdamist – et näha, kas rasedus tekkis. “Foorumist lugesin, et kodust rasedustesti pole mõistlik enne vereproovi teha, kuna see ei pruugi nii vara veel midagi näidata. Mina aga ei suutnud kuidagi end tagasi hoida ning juba üheksandal päeval tegin apteegitesti ja sain kohe oma positiivse tulemuse. Kuna olime tookord Alo vanematel külas, siis nägime kõvasti vaeva, et oma suurt rõõmu tagasi hoida – nii varakult ei olnud mõistlik teistele uudist veel kuulutada. Kuid rõõm ei tahtnud kuidagi meie sisse ära mahtuda!” räägib Kelly heldimusega. Hiljem kinnitasid ka veretestid rasedust ning kõik kulges plaanipäraselt.

Kelly meenutab, et kogu hirm IVF protseduuriga siiski otsa ei saanud, sest kui rasedust ollakse nii kaua oodatud, püsib kartus veel mõnda aega. Seda enam, et arsti sõnul võis tema ühesarve­line emakas lapsekandmist raskendada. Naine andis juba varakult oma lapseootusest ülemusele teada, et tööga mitte üle pingutada. Rasedusaja lõpus püsis ta kodus. Ka kaugele sõita ei julgenud, kuna oli otsustanud, et tahab sünnitada Tallinnas.

27. novembril 2015 sündis Kelly ja Alo perre väike tüdruk Laura, kes on nüüdseks juba aastane. Naine meenutab, kuidas Laura tuli ilmale väga ebatavalisel viisil – koos lootekotiga, seda nimetatakse õnnesärgis sündimiseks. Vanemad leiavad, et just nimelt õnnesärgis nad kõik kolmekesi tänu tütre tulekule ongi: “Jääme alatiseks tänama doktor ­Peeter Karitsat Nova Vita kliinikust, kes meile selle ime võimalikuks tegi!” Tähelepanu väärib ka see, et Kelly ja Alo on otsustanud veel enne 2016. aasta lõppu lasta siirata ka need rakud, mis jäid sügavkülma oma aega ootama. “Rasedus ja sünnitus on liiga imelised kogemused, et seda vaid ühe korra läbi teha!” on naine veendunud.

Kas teadsid, et tellides digilehte, on sulle mugavalt kättesaadavad ka arhiivilood?