Kaksikuid oodates: kõike tuleb topelt!
Kui Helis Karp sai teada, et ootab kaksikuid, ei tabanud teda üllatus, veel vähem šokk. “Sisetunne ütles kohe, et minus on kaks pisikest ilmaimet. Kuna minu emapoolses suguvõsas on mitmeid kaksikuid ja just üle põlvkonna, siis hoidsin isegi pöialt, et looteid oleks kaks. Kui läksin ennast rasedusega arvele võtma, olin seitse nädalat rase ja palusin naistearstil hoolikalt kontrollida, kas kõhus on ikka kaks last.”
Tulevane isa oli aga elevil. “Ma ei unusta kunagi oma mehe nägu, kui ultraheliuuringus teatati, et ootame just kahte poissi,” ütleb Helis.
Kristina Traks mäletab meeletut õnnetunnet, mis teda kaksiku-uudist kuuldes tabas. “Rõõm! Suur ja puhas rõõm. Ja hirm, kas ma ikka välja vean. Aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin kordagi mõelnud, et appi, kui hirmus või kuidas me hakkama saame.”
Kristina pere reageeris rõõmsa ehmatusega. “Minu ema esimene reaktsioon oli, et siis on ju kaks korda rohkem nuttu! Eks nalja visati ka. Kutsusime tulevasi lapsi Juuliks ja Maaliks, nõnda et mõned sõbrad olid isegi üllatunud, kui lapsed ei saanudki nimeks Julia ja Maria.”
Rasedus nagu rasedus ikka
Mõlemad naised olid raseduse ajal aktiivsed. “Ma ei saa öelda, et mul olnuks raske rasedus,” meenutab Kristina. “Oli vist isegi kergem kui mõnel ühe lapse ootus. Mul polnud kordagi paha, kuskilt ei valutanud, enesetunne oli algusest peaaegu lõpuni super hea. Pea iga päev tegin kerget trenni: ujumist, pikki jalutuskäike või joogat. Alles paar nädalat enne sünnitust tundsin, et ei jõua enam ujulas tavapärast kilomeetrit ujuda – veetakistus oli liiga suur!”
Ka Helisele polnud kaksikute ootus kuigi suur füüsiline katsumus. “Esimesed neli kuud jätkasin tavapärast trenni, muidugi väiksema koormusega. Hiljem käisin vesiaeroobikas ja tegin kepikõndi. Raseduse algul kirjutasin oma magistritööd.”
Siiski jälgitakse kaksikute ootajaid tähelepanelikumalt kui tavalisi rasedaid. “Arstil peab käima tihedamini. Mina sünnitasin Tallinna keskhaiglas ja käisin seal iga kuu kontrollis. Mulle isegi meeldis see, kuna siis sain poisse ultrahelis tihti näha,” mäletab Helis.
Kristinal tuli raseduse lõpupoole olla eriti hoolas. “Muutusin sagedaseks külaliseks haigla erakorralises vastuvõtus. Vererõhk oli liiga kõrge ja kardeti preeklampsiat, mis mitmikke oodates on levinud probleem. Sestap oli korraldus iga kord, kui märkan muutusi tavapärases olekus, minna kohe arstile. Ultraheliuuringut tehti ka palju, eriti lõpupoole. Osalt sellepärast, et üks laps oli väiksem ja oli vaja jälgida tema kasvamist.”
Väikesed lapsed tulevad suure “kohvriga”
Mõlemad emmed vaidlevad innukalt vastu arvamusele, et kaksikuid ootavat peret tabab mure toimetuleku pärast. Ütleb ju vanarahvaski, et annab jumal lapse, annab ka leiva. Küll tekib küsimus: kuhu mahutada kogu kraam, mis titadega kaasas käib? Vankrid, turvatoolid, voodid, rõivad – korrutagem see kõik kahega!
“Ma ei kartnud mitte midagi. Mõtlesin, et saame kõigega hakkama. Tõsi, auto pidime küll välja vahetama, et kaksikute vanker ära mahuks,” nimetab Helis ühe muudatuse.
Kristina perele tähendas kaksikute tulek parajat pusletamist. “Elamine on meil kui tikutops. Voodite ja üldse kogu vajamineva lastekraami mahutamine oli ja on paras mõistatus. Käisime sentimeetripaelaga kogu elamise üle ning ehitasime hulga riiuleid ja panipaiku juurde, et kogu kraam ära mahuks. See on lihtsalt uskumatu, kui palju asju koguneb elamisse kahe väikese inimese lisandudes. Suurema auto pidime ka ostma, sest ainuüksi kaksikute vanker hõlmas terve pagasiruumi.”
Kaksikrasedus lõpeb tihti keisrilõikega
Kui juba ühe lapse sünnitamine lööb verest välja, siis kujutlegem, mida võib tunda kaksikuid kandev naine. Ootaja aeg on pikk ja igasugu mõtteid jõuab pähe tulla kümnete viisi. Vahel aga algab kõik suisa ootamatult.
“Ettevalmistused sünnituseks jäid väga lühikeseks. Juhtus nii, et lapsed sündisid kaks kuud enne tähtaega,” meenutab Helis. “Arstid otsustasid teha keisrilõike ja sellega kaasnes tuimastav selgroosüst. Kahjuks süst ei toiminud. Operatsioonilaual tehti üldnarkoos, millest taastusin üsna raskelt. Lapsi nägin alles järgmisel päeval intensiivraviosakonnas. Kuna lapsed sündisid enneaegselt, olin esimese nädala šokis. Tahtsin teada, miks kõik nii läks, ja süüdistasin ennast, et tegin midagi valesti. Arstid kinnitasid, et vahel lihtsalt kaksikutega juhtub nii. Neil läheb kõhus kitsaks, mistõttu tulevad nad siia ilma varem.”
Sarnaselt läks ka Kristinaga. “Valmistusin sünnituseks nagu tänapäeval ikka. Lugesin palju raamatuid ja netimaterjale, käisime mehega perekooli loengutes. Sättisime ennast valmis loomulikuks sünnituseks. Ent tuli plaaniline keisrilõige, sest lapsed olid kõhus risti-rästi. Tirtsud sündisid 38. nädalal ning kaalusid 2,7 ja 2,2 kilo. Mõlemad said hindeks 8/8 ja olid küll väiksed, kuid terved. Minul seevastu oli pärast keisrilõiget jube olla, eriti esimesel päeval, kui rääkidagi oli valus. Mäletan, et lamasin liikumatult voodis ja mõtlesin: huvitav, mis siis saab, kui mul aevastus peale tuleb? Kas lendan tükkideks? Laste kaheksandal elupäeval saime koju.”
Kõike rohkem – nii rõõmu kui muret
Helis mäletab, et esimesed kuud elas ta justkui mullis. “Suurema osa ajast söötsin lapsi ja magasin tunni kaupa, sest kahega tegelemine võttis palju aega. Kui olin mõlemat imetanud, tuli peagi alustada järgmise söögikorraga. Siiani ei mõista ma, kuidas jaksasin. Muidugi pean kiitma oma meest, kes suutis veel tööl käia. Ta ju aitas mind nii öösiti kui ka pärast tööd.”
Poiste 7.–8. elukuul tundis naine ühtäkki, et elu on kergemaks läinud. Põnnid askeldasid vahetevahel juba omaette ja magasid ka öösel paremini.
Nüüd, kui poistel on esimene sünnipäev käes, tundub, et aasta on möödunud imekiiresti. “Meil on kodus juba suured lapsed ja ma ei kujuta ettegi, et mul oleks ainult üks laps,” ütleb Helis.
Kristina meenutused on sarnased. “Olime mehega magamatusest ümber kukkumas. Ma ei mäletagi esimestest päevadest muud kui tohutut väsimuseudu. Võisin magama jääda poole sõna pealt ja suvalises asendis. Oli hea, kui sain öösel kolm tundi magada ja sedagi ei tea mitme äratusega. Mulle ei meenu eufoorilist rõõmu, mida värskelt emaks saanud vahel kirjeldavad. Minu elu, mis oli seni allunud mu tahtele, oli muutunud juhitamatuks kaoseks. Iga väiksemgi pisiasi, valesti öeldud sõna või kõverpilk ajas nutma. See kõik lahtus küll mingil ajal ning asendus uhkuse ja rõõmuga.”
Ta lisab, et ka esimene talv lastega oli raske. “Paks lumi, labidalaiuselt lahtiroogitud teed, kust kaksikute vankriga läbi ei mahtunud, ja majaräästais ähvardavad hiigelpurikad. Kui iga päev oma ringilt naasin, oli tunne nagu võitjal!”
Praegu on kõik teisiti: kaksikutest õed ei kujuta elu enam teineteiseta ette. “Nad oskavad juba kaheaastaselt teisega arvestada ja neil on väga tugev meie-tunne,” rõõmustab Kristina.
Helis lisab siiski, et aeg-ajalt kadestab ta ühe põnni emasid, kes saavad lapsega lihtsamini liikuda: ujumas ja poes käia, reisida. Kaksikutele on ka hoidjat leida tunduvalt keerulisem.
KUIDAS MITMIKUD SÜNNIVAD
Kolmikud ja nelikud tulevad tavaliselt ilmale keisrilõikega. Kaksikute puhul kaalutakse sünnitusviisi lähtuvalt sellest, kuidas looted emakas asetsevad. Kui mõlemad lapsed on peaseisus, siis on õigem loomulik sünnitus. Kui esimene laps on tuharseisus, siis sõltumata teise lapse asendist on soovitatav lõpetada rasedus keisrilõikega.
