Ma ei teagi, kas see, et olen just talvel oma maksimummõõtudes on hea või halb, aga on asju,  mida pean kindlasti tähele panema:

Seoses beebide söömisega, olen mina aga vägagi kahevahel. Üks osa minust tahab neid rinnaga toita, teine osa aga ei taha. Ma tunnen kuidagi selle rinnagatoitmise suhtes vastikust, ma ei tea miks, aga mulle on see kuidagi vastik… Mul on ju ka olemas rinnapump, seega, kui otsustangi, et lastele rinda ei anna, siis pumbaga saan ikkagi rinnapiima kätte ning saan neile seda pudelist anda. Arvan aga, et ma ei ole nüüd nii kohutavalt halb ema ka, kui ma neile üldsegi rinda ei anna ning annangi hoopis algusest peale rinnapiimaasendajat. Ma saan ju nendega lähedast kontakti hoida ka nii söötmise ajal, et võtan nad sülle ja siis annan pudeliga süüa. Ent eks see kõik veel selgub ning äkki mu arvamus rinnaga toitmise kohapealt muutub siis, kui olen beebsud kätte saanud.

Minu rasedus on nüüdseks juba täitsa lõpufaasis, reedel saab 30 nädalat täis ning siis tuleb igaks juhuks mul ka hakata mõtlema haiglakoti kokkupaneku peale. Ma tean, et nii mõnegi arvates võib see uskumatuna tunduda, et ma juba nüüd hakkan kotti kokku panema, kuid siiski kunagi ei tea ju millal võivad kallid beebsud otsustada, et neil on vaja nüüd välja tulla. Kõik suuremad ettevalmistused on ka tehtud ja nüüd ei olegi enam muud, kui vaid oodata ja nautida.

Lisaks muudele asjaga kaasa käivatele ebamugavustele, mis nautimist segavad, on ka kõrvetised muutunud juba palju tugevamaks. Ma leidsin sellele seletuse ka: Kõrvetised raseduse ajal — kuidas vältida?

Ent ma ei heida meelt, kõik see on ju tegelikult ülla eesmärgi nimel — meie laste nimel! Ja kui ma juba praegu vinguksin koguaeg, et on raske jne, siis mis ma teen siis, kui kaksikud on ära sündinud?!? Kõhuke on ka hakanud vaikselt kasvama ning nüüdseks on mu kõhu ümbermõõt 103cm!

Möödunud nädalavahetusel käisime mehega Tartus fotograafi juures pildistamas. Tegu oli supertoreda neiuga, kellega koostöö sujus kuidagi eriti hästi. Meil olid ka piltide kohapealt samad ideed ning ma lihtsalt tundsin ennast nii hästi seal. Juba ootan, et pildid kätte saada, siis pean hakkama nende seast ka valima seda, et millised ma välja lasen trükkida, kuid ma arvan, et lõpuks olen ma siiski nii otsustusvõimetu, et lasen kõik need pildid välja. Oma teise blogisse  http://elukaksikutega.blogspot.com/ kirjutan ma järgmisel nädalal kogu sellest fotosessioonist täpsemalt, sest siis peaksid olema ka pildid juba mul käes ning ma saan mõnda pilti ka teile näidata.

Meie beebsud olid viimasel arsti visiidil juba üle kilo rasked. Nad peaksid olema umbes 37 cm pikad (see kehtib ühe lapse puhul, seega kaksikute puhul on nad tiba väiksemad). Mõlemad tibud on ilusti peaseisus ning peksavad mind igapäevaselt mõnuga ribidesse. Mul on vahepeal ka tunne, et nad peksavad mu pärasoolt ning põit. Nagu rasedale ikka kohane, siis põis mul enam väga pidada ei taha. Öösel käin miljon korda vetsus ning päevalgi on vaja iga mõne aja tagant käia. Viimastel päevadel on meie beebid mul kõhus nii palju luksunud, et ma juba küsisin nende käest, et miks nad seda lootevett siis nii palju peavad alla neelama, et nad koguaeg luksuma hakkavad. Ja teate ime, nad vist kuulasid juba nii noorelt mu sõna ja nüüd on juba 2 päeva möödunud ilma luksumata.