Foto: Scanpix/PantherMedia
Sünnitamishirmu mul veel hetkel ei ole, küll on aga hirm selle ees, et loomuliku sünnitamise ajal võib midagi nihu minna ja laste luud võivad viga saada sünnituse käigus. Imelik hirm jah, aga olen ju lugenud küll neid lugusid, kus lastel tekib mõne luu murd sünnituse käigus. Selle foorumites tuulamise peaks ära lõpetama.

Rasedust on mul nüüdseks 27+5 nädalat, reedel saab täis 28 nädalat. Ainult 2 nädalat veel ja ongi saavutatud see 30 piir! Meie kallid lapsed on kõhus tegusad ning ämmaemandate sõnul on poja meil lausa aktivist. Eks ta sipleb ka mul kõhus kogu aeg meeletult ning virutab mulle ikka ribidesse ja vahepeal vist sirutab end nii, et mul on tunne, et kohe ta tuleb läbi naha välja. Tüdruk on aga võrreldes vennaga on ta vana rahu ise. Ligikaudsed kaalud on neil 890g tüdruk ning 810g poiss. Ämmaemanda sõnul on see kaaluvahe täiesti normaalne, seega muretsemiseks pole põhjust. Nad meenutavad üha enam vastsündinut beebit. Neil on silmad ja kõrvad õigel kohal, neil on ka juuksed, kulmud ning küüned. Nende nahk on vees oleku tõttu kortsus. Samuti on täiesti selgelt näha nende suguelundid. Nad avavad ja sulgevad oma silmi, nad tunnevad maitseid ja lõhnu, mängivad, kuulevad helisid ning näitavad oma emotsioone välja.

Möödunud nädalal käisin perekooli loengus. Mõtlesin, et harin ennast veidi, et täitsa loll ei oleks. Täpsemalt, käisin kuulamas vastsündinu hoolduse kohta. Ütlen ausalt välja, seda kõike mis seal räägiti ma juba teadsin, eks see ole sellest, et mul on ka endal nooremad õde ja vend ning samuti on ümberringi paljudel tuttavatel pisikesed lapsed. Ega muud ei olegi, aga väike hirm tuli endale sisse, et kui teised saavad ühe beebikese korraga, siis mina saan ju ikkagi kaks beebikest, seega on mul ju topelt kõike teha. Eks rõõmu ole ju ka topelt! Nüüd tahaksin veel kuulama minna sünnitamise loengut, kuid hetkel olen küll suhteliselt kindel, et ma endiselt soovin keisrilõiget. Ma tean küll, et niisama lihtsalt seda ei tehta, kuid kaksikutega on teine asi.

Sünnitamishirmu mul veel hetkel ei ole, kuid see võib tulla siis, kui reaalselt sünnitamiseks läheb, kuid ma endiselt loodan, et seda hirmu ei teki. Kui üldse hirmudest rääkida, siis olen ma avastanud, et ma ei saagi päris hirmuvabalt rase olla — mul on pidev hirm kukkumise ees, nüüd olen ka avastanud, et mul on hirm ka selle ees, et keegi läheb mu kõhule liiga kõvast vastu (nt. poes sõidab keegi ostukäruga otsa.

Meie tutvusringkonda lisandub päris palju beebisid sel aastal ning me käisime just ühte uut ilmakodanikku tervitamas. Teate, see poisike oli nii pisike, et mu ausalt tekkis hirm, et ma lõhun ta ära — ta oli selleks päevaks juba 17 päeva vanune ning tegelikult üpris suur, arvestades, kui pisikesed need beebid on, kui nad sünnivad. Kõige naljakam või hullem (sest ma ei tea kuhu gruppi seda liigitada) on aga see, et meie beebid on ju sündides veel väiksemad ning kuidas ma peaks siis julgema neid üldse kätte võtta. Eks muidugi rolli mängib ka see, et oma lapsed on ikka omad ning neid julged kuidagi rohkem väntsutada jne. Eks see hirm, et võid kellegi teise beebi kogenata ära lõhkuda, on suurem, vähemalt minul on küll see hirm, et äkki ma lõhun kellegi beebi ära, hoolimata sellest, et  tean, et see on üpris võimatu, kui beebit ilusti hoida.

Ma olen hakanud nüüd vaikselt uurima erinevate mähkmete kohta. Eks ma nüüd ootan, kui kuskil on allahindlused mähkmetele, siis ostan miskit koju valmis, sest neid hakkab meil ju kuluma meeletult palju. Tegelikult olen ma mõelnud ka riidest mähkmete peale, aga siis ma jälle mõtlen, et nendega on ju poole rohkem jamamist ning kuna meil tulemas ka kaks ilmakodanikku, siis võiks see mähkmemajandus ikka võimalikult kerge olla. Võib ju ka juhtuda nii, et ühele beebsudest sobivad ühed ning teisele jällegist teise firma omad. Eks nende mähkmete koha pealt saan ma siis targemaks, kui lapsed on ära sündinud.

Saime ka poisikesele riideid juurde. Meil oli eelnevalt erinevaid roosasid bodysid ja lillelisi ning kõike muud ka, aga ma arvan, et ma ei topiks oma pojakest koguaeg roosasse (kuigi see on ju poiste seas saanud ka üpris popiks värviks). Tegin kaksikutele eraldi kummuti, kuhu panengi ainult nende riided ja voodipesu. Nende sahtlite sisu on nii armas vaadata, sest need riided ju on nii tillukesed. Tegelikult on mul juba neid riideid ka olemas, mille sisse on kirjutatud 9-12 kuud, aga need on lihtsalt nii armsad, et ma ei saanud neid ostmata jätta.

Kodu ümberkujundamine on meil ka peaaegu valmis. Voodid tuleb veel üles panna ja üks kapp tuleb kodunt ära viia — seega, kui keegi sooviks endale saada ühte tumepruuni kappi klaasustega, siis ainult kirjuta mulle ja tule vii see ära (mu kontakti leiad mu teisest blogist http://elukaksikutega.blogspot.com/). Kogu selle ümbermajandamise teeme me nüüd sel kuul ära, siis on kõik asjad tehtud ja võib rahuliku südamega ootama jääda laste sündi. Oeh, aeg on ikka nii kiiresti lennanud, alles oli raseduse algus, kus me mõtlesime, et aega on, küll me kõik uue aasta alguses ära teeme. Kui nüüd on juba veebruar käes ning minu meelest aeg lihtsalt lendab!