Ühel veebruarikuisel neljapäeval tulin TÜ Kliinikumi raseduse esilekutsumisele, sest mu sinine säär kevadisest untsu läinud veenilaiendite opist tegi arstidele muret, nad kartsid trombi teket.

Et tol päeval oli lisaks minule veel kaks naist kaksikute sündi ootamas ja õhtul tuli veel EMO kaudu naine, kellele tuli teha erakorraline kaksikute keiser, ei julgenud arstid riski võtta, et kõik kaksikud ühel ajal sünnivad. Seega passisin esimese päeva niisama.

Reedel oli seis endine – avatus 2 cm, aga lootevete avamiseks sooviti nõks rohkem oodata. Hormoonid tegid oma töö ja suutsin isegi nutma puhkeda selle uudise peale. Vahepeal käis mind külastamas dr Kirss ja rääkis oma loo sellest, et ka tema on sündinud kaksikuna. Väga armas jutuajamine oli. Vabandas, et ootama pidin neljapäeval. Ma muidugi mõistsin.  Ja siis ütles ta parima uudise, mida ma oodatagi ei osanud – et ta ise võtab sünnituse vastu ning lasi mulle juba ette valmistada sünnitustoa, et seal veed avada. Loodetavasti sellest piisabki. See oleks siis kõige loomulikum viis sünnituse esilekutsumiseks. Olin rõõmust segane. Helistasin mehele, et tulgu kahe tunni pärast kohale. Läks veerand tundi mööda, kui öeldi, et sünnitustuba on juba valmis. Tegin veel ühe kõne mehele ja ütlesin: tule kohe!

Enne tema tulekut 11.55 avati veed. Mõni minut peale 12 tundsin esimest korralikku tuhu. Mees jõudis 12.15 ja selleks ajaks oli neid tuhusid juba mitmeid. 13-14 vahel oli juba päris hull ja ma hingasin naerugaasi, mis erinevalt esimesest sünnitusest sel korral isegi mingit toimet andis. Tuhud ja toonused oli aga segamini ja seega valu oli iga paari minuti järel. Tahtsin epiduraali. Mees siis küsis lehe täitmiseks minult tuhude vahel küsimusi, mina pilgutasin vaid jah või ei vastuse andmiseks silma. Ei suutnud rääkida.

Olin naerugaasist pilves ja väsinud ka. Ämmaemand Irina, väga-väga tore naine, vaatas, et avatust oli juba 5cm. Küsisin, et kas võiks epiduraali nüüd, et ma lihtsalt ei jõua. Ta ütles, et väga ei kiirustaks. Samal hetkel astus sisse dr Kirss ja ütlesin talle ka, et jube valus on ja ei jõua. Ta ütles, et kutsub anestesioloogi mulle süsti tegema, et emakas ära ei väsiks. Siis astus sisse ka mu naistearst, kes jäi lõpuni minuga – dr Siller. See oli nii tore üllatus. Umbes veerand tundi valutasin seal veel, ämmaemand ja dr Siller kõrval aitasid hingata. Siis palusid, et ma küljele keeraks, et kohe hakatakse seljasüsti tegema. Keerasin ja jube valu tuli peale. Ma ei saanud muud moodi kui pidin pressima. Tundus kuidagi kitsas ja tõstsin jala üles. Dr Kirss katsus avatust – täisavatus vähem kui poole tunniga. Palusid, et kui võimalik, keeraksin end selili. Keerasin, tuli uus press ja poiss oligi väljas!

Siis tuli väike paus, lasti emakal puhata ja samal ajal pandi ka tilguti, et päris ära ei lõppeks sünnitegevus. Seda keerati mitu korda peale ka. Samuti jälgiti, et tüdruk ei keeraks enam kuhugi, sest oli niigi jalad ees. Umbes 20 minutit hiljem läks jälle asjaks. Küsisin ka vahepeal, et kaua võib olla kaksikute sünni vahe, öeldi, et isegi paar tundi. Mul tulid hirmujudinad selle mõtte peale. Vaatasin aga issi kõhul olevat poissi ja rahunesin maha. Siiski mõte, et ees ootab veel seesama valu, oli hirmutav. Hakkasid pressid ja oh õudust, see oli tõesti meeletu valu. Praktikant minestas ka peaaegu toa nurgas ära. Mõtlesin endamisi, et no mina olen ikka tugevam!

Lisaks andis tohutult jõudu dr Silleri öeldu: „Kui sa ei jõua, vaata mulle otsa ja pressime koos!“. Ma sain sellest lihtsast lausest meeletult motivatsiooni. Üldse kokku oli mul seal mitu arsti, õed ja mingi abipersonal veel. Vaevlesin ja pressisin. Lõpuks hoidis dr Kirss tüdruku jalgu sees, et need liiga vara välja ei vupsaks. Ühel hetkel palusin, et ta lihtsalt tõmbaks beebi jalgadest välja, ma enam ei jõua. Lõpuks lubati beebi varbad välja, arst tegi pilti ka. Siis tuli pepu.  Kui tita kõht ka väljas oli,  siis oli juba käkitegu.

Kaksikud sündisid 36+6 nädalal, poiss sündis 14.40 ja tüdruk 15.19. Pikkus oli mõlemal 47cm, tüdruku kaal oli 2572gr, poisil 2462gr. Mõlemad hakkasid rinnal kohe imema. Arvati, et nad jäävad veidikeseks ka intensiivi, kuid juba paar tundi hiljem tuldi ütlema, et kui ma tahan ja jõuan, siis võivad nad minu juurde tulla, sest veresuhkur, temperatuur ja kõik muu on normis. Muidugi võtsin nad enda juurde. Ja nüüd me siin kõik koos kasvame!  

Loe ajakirjast 9 Kuud!