Foto: Unsplash
Elasin õndsas teadmatuses, et depressioon võib tulla nagu välk selgest taevast ka kõige õnnelikuma ema kaela. Aga need tunded, mis mind lapse esimese eluaasta jooksul tabasid olid nii valusad, nii kurvad ja nii ängi täis, et sellele tagasi mõeldeski lähevad silmad niiskeks. Tunnen, et mu abikaasa polnud ära teeninud sellist naist. Mu laps polnud ära teeninud sellist ema. Mu pere ja sõbrad sellist kaaslast.

Sünnitusjärgne depressioon. Miski, millest ma veidi raseduse ajal lugesin ja mõtlesin, et kuidas on võimalik olla depressioonis kui sa oled just saanud emaks. Mõtlesin, et jah, sa oled kindlasti väsinud ja segaduses, pead õppima palju uut, pidevalt muretsema... aga kas see on põhjus depressiooniks?

Ma tulin sellest ise välja, sest õnneks tabas mind kergem variant, sest must auk, millesse langesin ei olnud nii sügav, et ma poleks suutnud sellest välja ronida.

Meil sündis imeilus ja terve laps, kuid olukord pöördus, mistõttu pidime haiglas olema kauem. See pani mu emaduse algusele korraliku põntsu, sest kui olin valmis lapsega koju sõitma, järgnes sellele hoopis periood, kus mu lapsega tegelesid peamiselt arstid ja õed, mina aga elasin kolme tunni kaupa, et teda intensiivis söötmas käia. Käisin söötmas, läksin tagasi palatisse nutma, käisin söötmas, läksin nutma. Aga lõpuks saime me koju. Autos kodu poole sõites kujutasin ette, et nüüd on kõik korras. Nüüd oleme me turvaliselt kodus, algab see õnnis aeg. Aga ehkki, ärge saage valesti aru, ma olin pööraselt õnnelik oma terve poja üle, sain üsna ruttu aru, et midagi haiglas veedetud ajas või minus endas muutis ka järgnevad kuud mu jaoks äärmiselt keeruliseks.

Kuna õed ja arstid pidevalt mu tillukest beebit torkisid ja minult "ära võtsid", ei suutnud ma taluda seda kui keegi teine teda minult "ära võtta" tahtis, isegi kui selleks oli last vaatama tulnud lähedane sõber, kes teda hetkeks sülle soovis. Pidevalt külla soovivad sugulased ajasid mind vihale. Ma tahtsin lukustada end lapsega koos koju ja et kogu maailm mind rahule jätaks, mu last ei näpiks. Ainsaks erandiks olid peale abikaasa mu enda ema ja õde, kelle lähedus oli alati lohutav. Kuna andsin lapsele rinda, tekitas seegi palju stressi. Arvasin kogu aeg, et mul on piim otsas. Laenasin tuttavalt beebikaalu ja jätkasin haiglas harjumuseks saanud paanilist grammi kaupa kaalumist mitu kuud ka kodus. Pidasin näpuga järge, kas ja kui palju ta sööb ja kas olen tema jaoks piisav, mis sest, et iga kuu juurde kosutud kiloke rääkis enda eest.

Ehkki mu abikaasa aitas mind nii kuidas vähegi oskas ja sai, oli asju, milles ta abiks olla ei saanud. Ta ei saanud last minu eest toita (korduvalt tahtsin piima välja pumbata, et hetkeks puhata, kuid see lihtsalt ei õnnestunud ja laps sõi ainult rinnast) ja ehkki ta oskas imeliselt oma pojakest riietada, lohutada ja hoida, tundsin end närviliselt kui mul ja ainult mul polnud olukorra üle kontrolli. Tagasi vaadates oleksin saanud nii palju lasta end aidata. Paluda kellelgi päeval teda veidi vaadata, et saaksin puhata. Aga ma ei tahtnud. Olin lapse küljes kinni sama palju kui tema minu küljes. Vahel aga ootasin meest aknal koju, silmad märjad ja kui ta esikusse astus, ulatasin talle lapse ja läksin vannituppa end tühjaks nutma. Olin nii väsinud, näljane, pesemata. Nii üksik. Ja tundsin end süüdi, et nii üldse mõelda julgen, sest mul oli nii imeline väike perekond. Ja see pani mind end veel omakorda hullusti tundma. Arvasin tõsimeeli, et olen halb ema ja halb abikaasa. Mõtlesin isegi, et mu laps oleks õnnelikum oma alati heatujulise ja energilise isaga. MIKS ma hakkama ei saa? Kõik teised ju saavad! Nüüd ma loomulikult tean, et olin ja olen alati olnud suurepärane hoolitsev ema. Ja sugugi kõik ei saa hakkama. Ja kui juba mina oma väljaronitavas augus tundsin end nii halvasti, siis kuidas tunnevad end need, kes ei näegi olukorrast väljapääsu?

Need rasked ja närvilised kuud venisid lõputult. Vihkasin lapsega külas käimist, panin paaniliselt kirja ta toite ja unetunde ja iga kord kui keegi julges nõu anda, võtsin seda kui kriitikat ja hakkasin nõuandjat põlgama. Mida tema ka teab? Noh, mingis mõttes oli see õigustatud kui nõu andsid lasteta sõbrannad või vanaema, kes pidi viimati öösel beebiga üleval olema mitukümmend aastat tagasi (ehk siis ei mäleta, et ta seda üldse kunagi tegema oleks pidanud). Kui poeg hakkas saama aastaseks, tundsin, et saan vaikselt end tagasi. Ehkki magamapanek võtab endiselt vahel paar tundi, on ta nii tubli, hell, kannatlik ja muretu laps. Ja see puhkus neist rasketest emotsioonidest on andnud mulle palju aega tagasi vaadata ja mõelda, mida ma kõike valesti tegin. Ma ei lasknud end aidata ja arvasin, et olen üksinda. Ma ei julgenud kellelegi öeldagi, kuidas end tunnen. Aga pole häbiasi end nii tunda. Peab julgema küsida abi. Ja peab märkama kui keegi abi vajab. Sest nagu öeldud, mina ronisin enda august välja, aga on emasid, kes seda teha ei jaksa.