Foto: Pixabay
Ina May Gaskin ei ole ainult Ameerika, vaid kogu maailma kõige kuulsam ämmaemand. Tema välja antud ja Heliose kirjastatud raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht” leiab ka staažika Eesti ämmaemanda Ingrid Kaoküla kommentaarid. Raamatust saab teadmisi enese, oma keha ja võimete kohta sünnitamisel. Autor juhendab naisi läbi sünnitusabis kasutatavate tehnoloogiate labürindi ning näitab neile teed arukate otsuste ja teadlike valikute suunas.

Valu/naudingu müsteerium

Sõnum, et sünnitus on erakordselt valus, on väga laialdaselt tuntud. Mitte keegi ei kahtlegi, et sünnitustegevus ja sünnitus ise võivad naistele olla valulikud kogemused. Vähem teatakse aga seda, et kõigis kultuurides on naisi, kelle jaoks sünnitustegevus on peaaegu valutu. See tõstatab kaks küsimust: esiteks, kuidas on võimalik, et sama füüsilist kogemust saab tajuda niivõrd erinevatel viisidel? Teiseks, mida me sellest sünnituseks ettevalmistudes õppides saame?

“Neile küsimustele vastates võib tulla kasuks, kui sünnitustegevusest ja sünnitusest tavapärasest erinevalt mõelda. Mõtleme teisele tegevusele, mis hõlmab samu naise suguelundeid kui sünnituski – seksile. Seksuaalne vahekord võib olla kas piinavalt valus või uskumatult nauditav, sõltuvalt seksuaalpartneri oskustest ja tundlikkusest ning naise valmisolekust,” kirjutab Ina May Gaskin oma raamatus. “Viimati mainitud teguritel on naise kogetavatele tunnetele tegelikult palju suurem mõju kui tema tupes oleva asja suurusel.

Sama võib öelda tunnete kohta, mida kogetakse tampooni sisestamisel. Alustuseks on tampoonid väiksemad kui täiskasvanud meeste peenised. Siiski saab tampooni sisestada nii valulikult kui valutul viisil, olenevalt sellest, kas naine jõi tol hommikul liiga palju kohvi, kui külm on ja kui kiirelt ta seda sisestada üritab. Palju sõltub sellest, kui valmis naine selleks kogemuseks on. Niimoodi vaadatuna ei tohiks olla üllatav, et esineb nii palju erinevaid viise, mil moel naised sünnitustegevuse ja sünnituse tundeid kirjeldavad.”

Valuaisting sõltub riigist ja kultuurist

Valuküsimuse teine huvitab aspekt on see, et naiste valuaisting sünnitustegevuse ajal sõltub suuresti sellest, mis riigist või kultuurist nad pärit on. Mõnedes riikides, sealhulgas USAs, on naiste jaoks tõeline raskus sünnitada ilma mingit sorti tuimastuseta. On muidugi erandeid, näiteks naised Talus ja vana elukorralduse järgi elavates amiši kogukondades. Teistes sama moodi jõukates riikides (parimad näited on Madalmaad ja Jaapan) ei eelda suurem osa naisi tuimestuse kasutamist sellise normaalse füsioloogilise protsessi puhul nagu sünnitus. Valule ei tasu ämmaemanda sõnul keskenduda. See on osa loodusest ning seega ei maksa seda karta. Nii Madalmaades kui Jaapanis on enamiku sünnituste juures ämmaemandad – vastupidiselt Ameerika Ühendriikidele, kus ämmaemandate arvukus küll kasvab, kuid nad võtavad endiselt vastu vaid umbes kümme protsenti sünnitusi.

Uuring, milles võrreldi Hollandi ja USA naiste ootusi seoses sünnitusvaludega, leidis hämmastavaid erinevusi. Mõlemad grupid sünnitasid haiglas ning neilt küsiti kaks päeva pärast sünnitust järgnevaid küsimusi: millised olid nende ootused seoses valuga, kas nad võtsid valuvaigisteid ja kuidas nad eelistaksid valuga tegeleda järgmistel sünnitustel? Nii Hollandi kui USA naisi hoiatati võimalike negatiivsete tagajärgede eest, mis võivad sünnitustegevuse ajal valuvaigistite kasutamisega kaasneda. Peaaegu kahele kolmandikule Hollandi grupist ei antud mingeid valuvaigisteid, samas kui USA naiste seas oli sünnitustegevuse ajal narkootikume koos paikse tuimastusega sünnituse jaoks. USA naised eeldasid, et sünnitustegevus on valusam kui Hollandi naised ning et neile antakse valuvaigisteid. Mõlemas grupis oli nende naiste osakaal, kes valu eeldasid, ja nende, kellele ravimeid anti, peaaegu identne.

Antropoloog Brigitte Jordan kommenteeris oma raamatus „Birth in Four Cultures” („Sünnitus neljas kultuuris”) erinevat suhtumist valusse Hollandi ja Ameerika naiste seas. Ta kirjutas: „Hollandi osalejate seas kehtib sügav veendumus, et naise keha teab kõige paremini, mida teha, ja et kui antakse piisavalt aega, teeb loodus oma töö.”

“Jaapanis käies kohtasin naiste ja ämmaemandate seas samasugust suhtumist. „Sünnitus on loomulik,” ütlesid paljud. “Ma kardaksin maavärinat, mitte lapse sünnitamist ilma tuimastuseta. See ju ongi naiste töö. Pealegi jääd sa tuimastuse korral ekstaasist ilma. Sa jääd eufooriast ilma,” kirjutab ämmaemand oma raamatus.

MIDAGI SULLE: Beebi hakkab peagi sündima, aga sa ei tea, kas oled selleks suureks hetkeks ikka päriselt valmis? Tee nii ja kõik sujub!

Kodu- ja haiglasünnituse vahe

Teine uuring võrdles sünnitusvalu aistinguid kahe USA grupi vahel: nende kes sünnitasid haiglas, ja nende, kes sünnitasid kodus.

Haiglagrupp nägi sünnitusvalu oluliselt tugevamana kui kodusünnitajad. “On mitmeid põhjuseid, miks kodus sünnitavale naisele näib sünnitus vähem valus olevat,” kirjutab ämmaemand. Esiteks on nende puhul haiglasünnitajatega võrreldes palju väiksem võimalus, et neid sunnitakse enne lapse sündi voodis lamama, neile ei antaks süüa ja juua või et neid ümbritseksid võõrad inimesed. Tavapärased igapäevaelu mugavused – vabalt ringiliikumine ning soovi korral söömine ja joomine – on sünnitusprotsessi ajal sama olulised, kui mitte tavapärasest isegi olulisemad. Võrreldes USA haiglates sünnitajatega saavad haiglast väljaspool sünnitavad naised suurema tõenäosusega abi kelleltki, keda nad usaldavad, mis on veel üks sünnitusvalu aistingut mõjutav tegur.

“Teatud mõttes on valu veider tunnetuse kategooria,” kirjutab Ina May Gaskin. “Naised näivad mõtlevat sellest erinevatel viisidel olenevalt sellest, mis seda meie arvates põhjustab. Ilmselt kõik meist on kogenud torkavat või kõhtu kõverasse kiskuvat valu, mida põhjustavad kinni jäänud kõhugaasid, mida mu sõber „kokkusurutud peeretuseks” kutsub. Kui mõistame, et pisike kogus gaasi, mille tagajärjel toimub sisikonnas väike muutus, võib põhjustada piinavat valu, aitab see meil paremini mõista, miks valu on sageli sünnitustegevuse ja sünnituse osa.”

Sünnitusvalu on ämmaemanda sõnul palju peenem ja keerukam tunnete kogum kui see, mida meie kultuurimütoloogia aktsepteerib. Sõna „delikaatne” all ei mõtle ta mitte niivõrd sünnitusvalu tunnet, kuivõrd suhtumise muutmist, mis võib muuta seda, kuidas me seda tajume. Ta on näinud mitmeid tuhudes naisi sekunditega põrgust taevasse minemas, kui nad lõpetavad kartmise ja mõistavad, kuidas sünnitusenergiaga koostööd teha.

VAATA KA: Kodusünnituste arv Eestis kasvas eelmise aasta sama ajaga võrreldes poole võrra | Ämmaemand Siiri Ennika: planeeritud kodusünnitus pole ohtlik

Julgustuse olulisus

“Mõistagi on võimalik neile delikaatsetele meelemuutustele palju enam tähelepanu pöörata, kui teid julgustab pidevalt keegi, kes ise sünnitust ei karda,” kirjutab ta. “Tungi ajal võib tunduda, et teie sisemus rebeneb, kuid teie ämmaemanda rahulik ja meelekindel käitumine või rahustavad sõnad ütlevad, et tegelikult ei ole teil mingeid vigastusi. Sellistel hetkedel on see teadmine nii lohutav, et on võimalik tunda, kuidas valu väheneb või teie võime sünnitusega toime tulla suureneb. Ma ei suuda kokku lugedagi, kui palju kordi olen näinud naise silmi hirmust suureks minemas, kui ta kogeb tungide toorest jõudu, mis emakakaela täieliku avatusega kaasas käib. Neid silmi nähes tean täpselt, mida öelda, et naist haaranud alusetut hirmu leevendada.”

„Ära karda,” ütleb ta siis. „Ma pole kunagi näinud, et keegi õhku lendaks või pooleks rebeneks.” Tavaliselt tunnevad nad otsekohe täielikku kergendust.

„Sealt tuleb ainult laps välja,” jätkab ta, kui märkab, et ta sõnadel on rahustav mõju. „Sinu keha on väga tark. See pressib välja vaid selle, mis välja peab tulema.”

Tavaliselt saabub sellistel juhtudel kergendus ja tänutunne koos looduse opiaatide ehk endorfiinide tulvaga. Valu kaob. See põhjustab veelgi suuremat kergendus- ja tänutunnet ning tugevamat endorfiinilaengut.

Naine hakkab rohkem hindama looduse tarkust, mis tema keha kaudu väljendub. Kui ta mõistab, et end rõõmsa ja tänulikuna tundmine aitab sünnitustegevusele tõhusamalt kaasa, hakkab ta ise nende tunnete jaoks pingutama. Sünnitamine võib küll endiselt raske olla, kuid nüüd on naine selleks valmis. Oma keha kartmise asemel hakkab ta seda usaldama.

Katkend raamatust "Loomulikusünnituse teejuht" (Helios, 2020)