Katu nuuksus lootusetusest. Ma lihtsalt toksisin meeleheitest pead vastu seina

Üks korralik sünnituslugu ei lõppe tavaliselt sünnitustoa tegemistega. Üldiselt läheb lugu edasi kas pere- või ühispalatis. Ma olen jutustanud teile kolm lugu sünnitusest ja nüüd on paras aeg need kenasti kokku sõlmida perepalatis toimunud jätkulugudega. Neid ikka jagub.

Kui sa neid mehe poolt kirja pandud sünnituslugusid pole lugenud, siis:

Merimee sünnituslugu on SIIN!

Merimee perepalati katsumused

Olime esimese lapse värskete vanematena täiesti rohelised lehed. Väikseim beebi, keda olin enne seda süles hoidnud, oli vast pooleaastane. Selle kõrval tundub vastsündinu väike nagu kassipoeg. Ma ei olnud elus ühtegi mähet vahetanud ega ühegi põnni peput pestnud. Peale sünnitust Merimeed käes hoides tundus, et kohe-kohe teen ta katki. Kuidagi abitult ja hädiselt hoidsin vastsündunud Merrumit. Samal ajal silmanurgast ämmaemandat otsides, et see vajadusel aitaks lapse emani toimetada enne kui ta lootusetult katki teen.

Jõudsime perepalatisse ja nüüd see kõik algas. Meist olid saanud kaks tundi tagasi lapsevanemad ja alustasime vastutusrikast tööd, mille kohta meil igasugune praktika puudus. Üks tugeva vene aktsendiga väga lahke olemisega tädi näitas meile toa ette ja seletas ära päevakorra. Üksiti näitas ta meile Merimee peal esimene kord kõik beebide hooldamise protseduurid kenasti ette. Ma pidin alguses kreepsud saama, kui ta imepisikesel Merrumil jalad sisuliselt kukla taha tõstis pepu puhastamiseks ja mähku vahetamiseks. Sellel hetkel taipasin, et need väiksed jõmmid polegi nii haprad kui välja paistavad. Tädi näitas veel, kuidas peab hoolikalt voldikeste vahelt puhastama võidejääke ja naba hooldama. Igati kasulik ja praktiline viie minuti töötuba.

Järgmisena marssis sisse arst, kes ütles:” Lood on nüüd sellised, et jääte järgmiseks kolmeks päevaks haiglasse. Võib juhtuda, et tekib verekonflikt.” Katul on sedasorti veri, mis võib taolise asja tekitada ja siis on parem, kui imik on kohe arstide järelvalve all, et saaks kiiresti reageerida. Uurisime veel, kuidas selle tissitamisega lood on. Peale sünnitust oli see meil kuidagi läbi häda korra õnnestunud, aga nüüd laps magas ja uurisime millal järgmine paagitäis tuleks ette lükata. Selle peale ütles ta, et las laps esialgu puhkab palju saab ja kui ta on isu täis maganud, alles siis anda tissi iga kolme tunni tagant. Kuid üle 12 tunni esimest puhkamist lasta ei tohiks.

Merrum panigi sisuliselt 12 tundi jutti und. Ma oleks ise ka peale nii pikka sünnitust sama kaua maganud. Eks me aitasime sellele oma rumalusest kaasa ka. Iga kord, kui laps hakkas vähe rohkem siplema, panime käe peale ja tegime sussu-sussu. Lõpuks ärkas ta suure kisaga ise üles ja proovisime tissi anda. Selgus, et tegemist on väga stressirohke tegevusega. Laps lihtsalt ei jäänud tissi külge kuidagi moodi. Polnud Katu rind veel selliseks tegevuseks välja treenitud. Ma vaikselt kahetsesin, et polnud kuu enne sünnitust kuiva trenni kodus teinud, et Katu tissid imetamisvormi saada.

Pusisime higimull mul otsa ees. Katul nutuvõre ümber suu, kuid kuidagi pika pusimise peale õnnestus ta lõpuks ühe tissi külge kinni haakida. Ma ei olnud sellel ajal mingi suur tissitamise ekspert ega õige tehnika välimääraja, et hinnata milline peaks korralik tissitamine välja nägema, kuid meie aktsioon tundus isegi ilma eksperthinnanguta kuidagi poolpidune. Kui saime ühe tissiga tissitatud (teine tiss tundus lootusetu missioon olevat), kutsuti meid kõrvalkabinetti arsti juurde last kaaluma ja üle vaatama. Last kaalu peale pannes tuli meile info, mis muutis elu järgnevaks kaheks ööpäevaks täielikult.

Nimelt laps oli üle kriitilise piiri kaotanud oma sünnikaalust. See tähendas, et pidime iga paari tunni tagant käima last kaalumas. Lisaks olime kohustatud pidama kaalugraafiku päevikut. Kõige lõpuks määrati meile lisapiim, mida pidime hakkama lapsele andma. See uudis, kui saad teada, et sinu lapsega ei ole kõik ok, mõjub täiesti helerohelistele alles oma karjääri alustavatele lapsevanematele laastavalt. Me ei saanud kumbki enam magada, sest igal momendil, kus beebi üleval oli, üritasime talle tissi anda. Paraku ei saanud me sellega kuidagi hakkama. Katu nuuksus lootusetusest. Ma lihtsalt toksisin meeleheitest pead vastu seina. Ja Merimee vaatas, et jumal hoidku, millised nannipunnid ma küll oma vanemateks valisin. Kahjuks olime sattunud nädalavahetuse peale, kus imetamisnõuandla oli kinni. Kutsusin küll viimases ahastuses mõne õe appi, kes aitaks natukenegi sättida tissi nii, et laps õiges asendis seda tõmbama hakkaks. Üldiselt lõppesid need visiidid sellega, et peale pikemat ühiste jõududega pusimist saime Merimee tissi külge. Kuid nii kui õde enda selja tagant ukse sulges, lasi Merrum tissi lahti ja olime ikka samas punktis tagasi.

Mäletan, kui kaalumas käies kaal 10 grammi võrra tõusnud oli, käis selline juubeldamine, et alumiste korruste tüüpidel pidi jääma mulje nagu oleks üleval ööklubi avatud. Järgmisel korral kaaluma minnes võisid jälle kurbusest kokku kukkuda, kui peale tõsiseid tissitamispingutusi ei olnud midagi juhtunud või kaal hoopis alla läinud. Mingil momendil arstid vahetusid. Uus arst, vaadates meie logiraamatut, mida pidime kakamiste, imetamiste ja kaalu kohta pidama imestas, et meile lisapiim määrati. Ta ütles, et ei mingit lisapiima. Laps peab asjad ikka loomulikult käima saama. Meil oli väike segadus, aga arst teab asja paremini.

Järgmisel päeval oli lisapiima määranud arst tagasi. Logiraamatut vaadates läks ta üsna endast välja kui nägi, et me lisapiima ei olnud andnud. Selgitasime talle loo ära, et eelmine kolleeg oli sellise tegevuse vastu. Ise olime omadega juba väga puntras. Teadsime ainult, et me peame jahtima maagilist kaalunumbrit, mis oli vähemalt sünnikaal, et saaksime haiglast minema. 22 tunni pikkune sünnitamine tundus selle pingutuse, magamatuse ja lapse tervisemure pärast kerge aevastusena.

Lõpuks, kolmandal päeval näitas kaal kauaoodatud numbrit ja meile anti kojusõiduluba. Maandusime ämma-äia pool. See tundus nagu ebareaalne uni, mitte reaalsus. Vajusime voodisse megasügavasse unne, kui keset ööd järsku Katu kiljatas, kus laps on??? Last ei olnud ja ausalt öeldes ma ei saanud esimese pauguga hämaras toas pihta, kus me ise oleme. Läksin mööda maja keset ööd last otsima. Ise mõtlesin, et kuidas pagan neljapäevane laps saab ise kondama minna. Ämma magamistoas nägin, et kõik on korras. Merrum oli õnnest härda vanaema turvalises süles nossamas. Ta oli beebi meie vahelt ära võtnud, kui Merrum oli vääksuma hakanud, et saaksime ennast natukenegi välja puhata.

Järgmisel hommikul saabus meile külla ITK autoga taevane ingel! Meile saadeti koduvisiidile arstineiu, kes ühtlasi oli ka imetamisnõustaja. Ta vaatas Katu ja lapse üle. Kuulas rahulikult ära meie perepalati katsumused. Seejärel võttis ta lapse ja diivanipadja ning hakkas ette näitama igat sorti imetamistehnikaid. Merrum sai elus esimest korda korralikult tissi suhu. Ja mitte ainult selle, mida ta enam vähem oskas tõmmata, vaid teise ka. Ma sain korralikult imestada, kui vaatasin pealt õe poolt antud soovitusi ja imetamise poose. Sisuliselt on võimalik last pea alaspidi õlapealt ka imetada ja tuhat muud imevigurit teha, kui tiss ikka korralikult suhu ei lähe. Pärast seda õppesessiooni vajusid Merrumil silmad pahupidi suurest mõnust. Beebi langes punnis kõhuga food coma unne.

Merrumi traditsiooniline food coma uni. Kus kohas tal need lumivalged kiharad sündides küll olid???

Minu arust on see sünnitusjärgne koduvisiit maailma parim asi, mida ITK pakub. Me oleme kõigi laste puhul seda personaalset teenust tunda saanud. Kahju, et meil selle imetamisnõuandlaga sedasi läks. Oleksime kohe sellise väljaõppe saanud, oleks tunduvalt vähem stressi olnud. Ma kujutan ette, et peale meie on nii mitmedki “rohelised” sünnitajad pidanud samas olukorras olema.

Preili Elanora sportliku sünnituse tulemusel auga välja võidetud perepalat

Elanora sünnituslugu on SIIN!

Neile, kes Elanora sünnituslugu lugenud, teavad et meie suureks motivatsiooniks kiireks sünnituseks oli perepalat. Sünnituse ajal oli mitu peret üheainsa sünnituspalati järjekorras Me küll lootsime, et ei pea seekord kolmeks päevaks haiglasse jääma, kuid kahtlus oli ikkagi õhus, et nii juhtub. Peale esimesse palatisse sisseseadmist tuli arst visiidile, ühtlasi teavitas, et kolme päeva programm on meil vaja siiski läbida.

Elanora peale sportlikku sünnitust. Katule serveeritud haigla lõuna paistab taustal. Kummalisel kombel mulle haigla toidud isegi maitsevad.

Sellel korral tundus asi juba kodusem. Kuna olime teistkordsed sünnitajad, siis õde tuletas ainult kergelt meelde voltide ja naba puhastamise protsetuurid. Vahetasin mähkusid nagu vana proff. Katu sai esimest korda Elanora mähet vahetada alles siis, kui kümme päeva hiljem tööle tagasi läksin.

Muidu oli meil elu väga chill. Eks me eeldasime eelmistele kogemustele vastavat 22-tunnist sünnitusmaratoni ja stressirohket tissitamiskoolitust. Tegelikult korra käis ikka jõnks läbi ka. See juhtus siis, kui olime perepalatisse jõudes Elanorat sättinud juba kolmandat korda tissi otsa. Ta ei saanud selle õige haardega kuidagi hakkama. Vot siis tuli küll see vana stressitunne peale, et hakkab jälle jant pihta nende kaalumiste ja stressamistega.

Õnneks neljanda katse pealt oli neiukesel asi selge. Kohe nii selge, et kaalusin talle Elanora asemel lihtsalt vanade indiaani kommete kohaselt nimeks panna Metsik Vaakumpump. Peale tema tissitamist poleks isegi hädaolukorras kohvile tilgakestki välja meelitanud. Heal juhul oleks kuuma aurupahvaku pikki silmnägemist saanud. Ta teadis väga hästi, et peab suuremale õele järgi jõudma. Seda ta tegi ka, sest täna on nad peaaegu ühes kaalus. Haiglast välja minnes polnud meil mingist negatiivsest kaalust juttugi. Pigem arstid imestasid, et kas olete põnnile vägisi lisapiima sisse toppinud või kustkohast ta seda rammu saanud on.

Hoolimata sellest, et arstide kui ka õdedega oli meil klapp hea, kippusime ikka oma koju. Meil oli nüüd ju päris enda korter, kuhu minna. Merrum oli kogu selle aja Katu ema juures. Kui kolm päeva hiljem Merrumit nägime, tundus see kaheaastane põnn hiiglasena. Kolm viimast päeva olime kassipoja suuruse beebi mõõtudega ära harjunud lihtsalt.

Merrum oli ikka hiiglane tollel hetkel. Nüüd vaadates tundub sellel pildil täitsa beebina.

Madeliine lugu

Madeliine sünnituslugu on SIIN!

Perepalatisse laekudes ootas meid ees verivärske remondiga puhaste voodilinadega kaunite kunstiteostega armas rõõmsates toonides tuba. Me olime arvestanud, et sellest saab järgnevaks kolmeks päevaks meie kodu. Mõlema eelmise lapsega olime miinimum kolm päeva sees ja küllap läheb ka kolmandaga nii. Seadsime ennast mugavalt sisse ja hakkasime heietama, kuidas oli elu pea neli ja pool aastat tagasi, kui Merrum siia ilmale tuli. Millised kogenematud tegelased me siis olime ja kuidas stressasime.

Õde tuli korra piilus ukse vahelt sisse. Vaatas meid üle ning küsis, kas väikest meeldetuletust on vaja mähku vahetusel ja voltide puhastamisel. Eks ta teadis ise ka, et puht formaalsusest seda küsis. Saatsime ta viisakalt pikemale kohvipausile, sest meie instruktsioonide peale ta aega kulutama ei pidanud. Peale seda käisin ja tõin meile Vapianost õhtuse pidusöögi. Tagasi jõudes oli tuba lilli täis, mis sugulaste ja töökaaslaste poolt olid kohale toimetatud. See tegi olemise eriti hubaseks. Katu käis dušši all. Värskelt pestud juuste lõhn lõi toa mõnusat spa-aroomi täis. Viskasime ennast värskete linade vahele lebosse ja vahtisime süüdimatult telekast täiesti suvalist filmi. Tegelikult oligi tunne, et me olime pigem spa puhkusel, kui haiglas. Selle tunde peamiseks loojaks oli see, et puudus suuremate krattide möll ja kära.

Järgmisel hommikul tõusime mõnusalt välja puhanuna. Toimetasin Madeliinega igasugu hoolitsused ära. Arutasime Katuga hommikusööki süües, et sellist puhkust võiks lausa nädal aega nautida, jumal tänatud, et me siin kolm päeva saame sees olla. Vaat, mis võib juhtuda neli aastat ja kaks last hiljem. Isegi päev varem ei osanud unes ka ette kujutada, et naudime elu sünnitusmajas.

Lõuna ajal tuli väga muheda olekuga õde meid külastama. Ta vaatas lapse ja Katu üle ning teavitas, et kõik on jumala bueno! Peale arsti ülevaatust võime hakata koju sättima. Meile mõlemale tuli see uudis nagu välk selgest taevast. Olime ennast juba spapuhkusele häälestanud, kui silme ette kajastus ebareaalselt selge pilt üsna kärarikkast kodusest miljööst. Ma küsisin, lõug endal värisemas, et kas neiu on ikka päris kindel enda jutus ja kas kuidagi ei mängi välja vähemalt ühte ööd veel? Neiu vaatas mulle ja Katule otsa ning oli üsna segaduses meie reaktsioonist. Tavaliselt hüppavad vanemad rõõmust õhku seda uudist kuuldes. Kukuvad asju kokku pakkima enne seda, kui õde toast välja jõuaks. Vähemalt meie eelmistel kordadel olime nõnda käitunud. Kogeledes kinnitas ta meile, et jutt on jumala tõsi ja ta ei ajanud midagi sassi. Lapsega on kõik ok ja Katuga ka. Enne, kui õde minekule hakkas sättima, selgitasin talle meie reaktsiooni tagamaad ära ja see rahustas ta ilusasti maha. Suhtlesime Katu emaga ja palusime tal ühe öö veel suuremaid põnne vaadata. Ta oli rõõmuga nõus. Jess, saime enda spa puhkust koduste seinte vahel pikendada! Vähemalt nii me mõtlesime.

Need, kes Madeliine sünnituslugu lugenud ja teisi blogipostitusi, teavad et tegemist on erakordselt rahuliku beebiga. Perepalatite osakonnast minema asudes tuli valves olev personaal meid lehvitades, naeratused näol, ära saatma. Valveõelt kostus vana hea traditsiooniline hüvastijätulause, mida ma juba kaks korda varem olin seal samas kuulnud. Õde lehvitas lai naeratus näol ja hõiskas rõõmsalt: ” Peatse kohtumiseni, varsti näeme jälle, kui mitte varem, siis kahe aasta pärast!”. Külm jutt käis üle selja, täiesti tahtmatu refleksina tõmbasin pea õlgade vahele nagu keegi oleks pikki kukalt paraja tou pannud.

Koju jõudes valmistasime endale mõnusa pidusöögi, valisime õhtuks filmi ja seadsime end valmis igati hubaseks õhtuks ning kosutavaks ööks enne suurkrattide koju saabumist. Filmi valik tuli Katu poolt. Sellega läks ta kohe ikka väga nihu. Ta valis filmiks “The Light Between Oceans”. Lugu rääkis laste kaotusest ja ühe beebi päästmisest merehädast. Eks peate ise vaatama, et aru saada, kui ebasobilik oli seda filmi vaadata alles sünnitusest emotsioone täis isal. Töinasin nagu väike tüdruk, kellelt on mänguplatsil nukk ära võetud. Samal ajal surusin väikese Madeliine tugevamalt enda turvalisse embusesse. Igatahes nägi Onu Karma meie egoistlikku plaani kodusest spa õhtust suurepäraselt läbi ja tegi omad korrektuurid selle juures. Terve öö otsustas värske ilmakodanik teha mõnusat trianglit. Seda sellisel skaalal, et ei mina ega Katu praktiliselt ei saanudki magada. Ei tasu Onu Karmaga ikka jamada, ma ütlen. Onu Karmast räägin pikemalt SIIN!

Kui suuremad põnnid koju jõudsid, hakkasid Madeliinel ellujäämiskursused. Merimeele tuli vähemalt nädal aega veel selgeks teha, et tegemist ei ole nukuga, vaid väikse õrna olevusega. Elanorat need selgitused väga ei huvitanud, seega tuli Merimee välja koolitada, et ta jälgiks oma kaheaastast õde, et see beebiga hullu panema ei hakka.

Esimene ellujäämise kursus Madeliinele alga!

Merrum on siiani sillas oma pisikesest õest. Tänase päevani on hommikul esimene asi otsejoones Madeliine juurde minek. Viimasel ajal on Elanoral sama komme tulnud. Laseme neil hommikul koos puntras enda hommikuvõimlemise ära möllata enne kui asume ülejäänud protsetuuride juurde.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ITK oli meie parim valik. Sealsed ämmaemandad ja õed tegid suurepärast tööd. Ma ei tea, kas asi oli meis ja suurenenud kogemuste pagasis või on toimunud haiglas mingid positiivsed muudatused, kuid nii teenindus kui suhtumine olid iga korraga paremad. Näiteks juba Elanora sündimise ajal seletas arst ära kõik protsetuurid, mida ta lapsega teeb ja miks see vajalik on. Miks verd võetakse, kuhu see saadetakse, mis tulemustega tehakse, kuidas meid teavitatakse ja kõike veel. See on värsketele vanematele ülimalt tähtis, et tekiks turvatunne ja nad saaksid aru, miks need protsetuurid vajalikud on.

Meie poolt suured tänud kogu personalile ja edu edaspidisteks arenguteks! Ekstra tervitused meie staar ämmaemandatele Ülle Višnevskile ja Siiri Ennikale. Kui plaanite eraämmaemandaid valida, siis kaaluge kindlasti neid! Pikk pai ja tugev kallistus armsale Sophie Dragunevitsile, kellest juba täna räägitakse legende ja kelle pühendumus teeb temast kindlasti järgmise staarämmaemanda!

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!