Katu on oma sünnituslugusid naistega nii saunas kui sauna taga pajatanud küll ja küll. Nüüd on minu kord oma lugu valla päästa

Ma olen südamest tänulik, et ajad on nõnda edasi läinud, et ka isad võivad sünnitusest osa võtta. Minu isa sai heal juhul järgmine päev läbi kolmanda korruse haigla akna uut ilmakodanikku näha. Täna on võimalik koos naisega see võimas protsess käsikäes läbi teha.

Esimene vaatlus — Merimee sukeldumine siia maailma

Ühel päiksepaistelisel soojal augustipäeval pesin meie vanalinna korteri köögis mõnusalt ümisedes nõusid. Kööki sisenes Katu. Minu muretu ümin sai täpselt sellel hetkel lõpu, kui mu pilk kohtus Katu lumivalge näoga. Tema värisev käsi ulatas mulle mingi pulga, kus oli peal kaks triipu. Sain aru, et midagi tõsist on toimumas. Katu kogus ennast ja ütles, et need kaks triipu sellel pulgal näitavad, et ta on rase… Siuke mõnus litakas käis kuklas. Nägin, kuidas kraanikauss mu silme ees kaugeks täpiks tõmbas ja jalad kuidagi lödiks muutusid. Ma teadsin, et see uudis peatselt tuleb, aga see esimene hetk mõjus ikkagi nagu välk selgest taevast. Mõistsin just samal momendil, et nüüdsest on mu elu igaveseks muutunud ja see saab täiesti uue mõõtme. Tundsin, et nüüd on poisikesepõli läbi ja vaja hakata vastutama enda ja oma pere eest. Sellest punktist enam tagasiteed ei ole. Esialgne hirm uue ja täiesti ootamatu tuleviku ees lahtus samal momendil ja asemele voolas soojust. Minut hiljem juba kallistasime ja olime mõlemad õnnejunnid. Katugi tunnistas, et temal oli ka see uudis esialgu ikka seest õõnsaks võtnud..

Ega siis midagi, hakkasime aga kratimamma kõhtu kasvatama. Me alustasime selle protsessiga loomulikult omamoodi. Üldiselt on enamus inimesi endale ette kujutanud, et enne lapsi ei tee, kui on kolmekordne maja, auto ja kindel korralikult tasuv töö olemas. Et ikka kindlustada tulevasele põnnile kõike. Mul oli endal ka umbes sarnane ettekujutus. Siiski otsustasime huvitavama teekonna kasuks. Loobusin oma üsna hea teenistusega pubitööst, et teha, mida hing kutsub. Alguses ei toonud uus amet ainult mitte mõhkugi sisse. Selle asemel pidime hoopis oma vanalinna korteriga jumalaga jätma. Katu stressilevel oli mõneks hetkeks zen seisundist sama kaugel, kui Pluuto Päikesest. Õnneks kõik laabus, saime supernunnu pesa Tondil ja sain müügimehe tööotsa ühes alustavas ökotoodete firmas, milles ka Katu leiba teenis.

Esimene rasedus möödus Katul vahvalt. Mina sain selgeks, et raseda naise juuresolekul ei tohi kasutada sõna hormoonid. Selle sõna vales kohas, valel hetkel kasutamine tõi endaga kaasa katastroofilised tagajärjed. Sain teada, mis on fantoomraseduse isud, kui litsusin lambist kilo heeringaid endale sisse. Samas tajusin, kui võimsad on raseda naise enda isud, kui kell kolm öösel põristasin autoga Statoili kilost Regati jäätist ja kolme karpi sprotte jahtima. Õppisin selgeks, kuidas reageerida raseda naise tujumuutustele, mis suutsid minuti jooksul neli erinevat aastaaega läbi teha. Lambi kohast tekkinud lapselik naer võis vabalt muutuda sekundi pärast väga vihaseks urinaks, mille lõpetas ära ennast haletsev nutt, et koheselt pihta hakata kõige armsama nunnutamisega. Võttis ikka juhtme kokku küll. Siit soovitus algajatele rasedust praktiseerivate paarikeste meespooltele — ärge reageerige tujumuutustele! Olge lihtsalt olemas ja vaadelge. Kui näete, et tuju stabiliseerub, võite ettevaatlike reageerimismärke näitama hakata. Rõhutan sõna võite!

Kuskil seitsmendal kuul hakkasime perekoolis käima. Katul polnud üldse kõhtu välja paista. Ikkagi esimene rasedus. Mäletan, kuidas viimase vindi peal rasedad kuidagi ähkides enda kõhtu ja seejärel ennast suure vaevaga trepist üles vedisid. Samal ajal, kui meie nagu kaks küülikut kevadisel aasal neist mööda kekslesime. Need samad rasedad saatsid pärast loengusaalis killerpilkusid, et mida paganat tee siin oma kolmandakuu kõhuga vehite? Perekooli tullakse alles seitsmendal-kaheksandal kuul. Kuna Katu oli tavakoolis puhas viieline, siis loomulikult tahtis ta ka siin loengus väga tubli olla ja istus alati ette pinki, nagu ühele viielisele kohane. Mina vaeseke sattusin tänu sellele ees pingirea keskel oleva projektori kõrvale. See puhus meeldivalt sooja õhku ja surises nii mõnusalt otse kõrva. Selle tulemusena oli mul loengut pidava Ingrit Kaoküla kolmandaks lauseks pea kuklas, ilanire suunurgast alla nirisemas ja kerge norskamisnoot kenasti üles võetud. Kõik oli muidu kena, kui neid mõnusaid hetki poleks Katu teravalt puuriv küünarnukk ribide vahel seganud. Kuskil neljandaks loenguks palusin pisarsilmi asukoha muutust, sest kartsin, et ribid ei pea vastu sellisele tambile.

Ettevalmistav osa läks ühesõnaga libedalt. Mina enamuse ajast magasin loengutes ja Katu tegi igast märkmeid ja tähtsaid jooniseid. Mina sain loomulikult pärast kodus oma norskamise ja pealtnäha passiivsuse eest pikki pead. Viimaks jõudis kätte tähtis eksamipäev. Ja nagu ikka eksamipäevale kohane, tõmbab neil krambi sisse ja pea tühjaks, kes kangesti tuupinud on. Need tüübid, kes vähe rahulikumalt on asjale lähenenud, teevad külma närviga maksimumpunktid ära. Nii läks meil ka. Sünnitusmaja uksel oleks nagu mingi maagiline võime olnud kustutada sekundiga kõik Katu nädalatega kogutud teadmised. Õnneks mulle see uks nõnda ei mõjunud. Hoopis vastupidi. Kõik loengud olid kui avatud raamat silme ees, küta ainult praktikasse. Viimasel imetamisloengul, nädal enne sünnitust ITK seinte vahel, suutsin loomulikult järjekordse tagasihoidliku tudu teha. Õnneks polnud ma ainuke mees, kes antud tegevust enda niigi tujukate lõpurasedate kaasade meelehärmiks viljeles. Sealne loengut läbiviiv ämmaemand oli kogemustega inimene, kes naised maha rahustas. Ütles, et las need mehed olla. Nendel olevustel on hämmastav võime poolunes infot talletada isegi parem, kui ärkvelolekus. Ma tahtsin selle peale kohe püsti karata ja ühe korraliku aplausi teha. Üheksa kuud raseda naisega kooselu olid mulle õpetanud, et need ovatsioonid tasub targu maha suruda.

Nüüd aga meie eksamipäevast ehk sünnitusest. Katul hakkasid sünnituspäeva hommikul mingid kahtlased tegevused peale. Õhtuks olid need muutunud reguraalseteks tuhudeks. Öösel, poole ühe paiku, olid tuhud juba nii korralikud, et põrutasime haiglasse. Meil oli oma eraämmaemand võetud. Minu kindel soovitus neile peredele, kes planeerivad haiglas sünnitada, on kindlasti oma eraämmaemand võtta. Eriti käib see jutt esmasünnitajate kohta, sest see võib minna pikemalt. Jube jama on, kui sul seltskond pidevalt vahetub ja niigi stressis ning ähmi täis olekuga pead uute inimestega veel harjuma hakkama. Ämmaemand oli juba haiglas ja võttis meid kenasti vastu ning viis sünnituskorrusele. Tuli välja, et me olime üsna popil ajal jõudnud, kuna kõik toad olid sünnitajaid täis. Meid paigutati ühte varupalatisse ja tundus, et seda kasutati enamuse ajast koristajaruumina. Ämmakas vaatas Katu läbi ja ütles, et nii väikese avatusega saadaks ta meid koju tagasi. Meie esmasünnitajatena arvasime, et naudime parem ikka siin turvalises keskkonnas olemist. Mis sest, et koristaja kapis, aga ikkagi spetsialistid kohe ukse tagant võtta ja teiseks olime elavas sünnitustoa ootejärjekorras esimesed.

Kuskil kella neljaks oli Katul juba valud korralikud. Siis saabus õnnelik hetk, kui ämmakas teavitas, et oleme saanud superlux vanniga sünnitustoa. Tegime selle kohe nii hubaseks, kui saime. Või noh mina tegin, sest Katu tegeles tuhudega. Panime oma mõnusa meditatiivse muusika kaasavõetud kõlarist käima ja sättisime ennast sisse. Katul läksid valud aina tõsisemaks. Mul hakkas selle peale järjest mälupilte ette tulema perekoolist. Kuidas peab mudima, mismoodi koos hingama, kuidas kõndida jne. Sellisel hetkel tahad kasvõi nahast välja pugeda, et saaks mingitki moodi neid kannatusi ja seda valu leevendada, mida sulle kõige kallim inimene läbi elab.

Vahepeal läks väljas valgeks ja see andis järjekordse lootuse, et jess, varsti on kõik läbi. See tunne oli enam kui petlik. Kuskil kella kümne paiku hommikul teavitas ämmakas, et avatus on väiksemaks läinud. See oli meile kõigile paras löök. Ämmaemand teadis rääkida, et teinekord mõjubki haigla keskkond nõnda. Proovisime uut strateegiat ja lasime vanni vett täis. Lootsime, et see lõdvestab natuke Katut ja asi läheks ikka planeeritud rada pidi edasi. Paraku vann loodetud tulemust kohe ei andnud. Valud läksid ikka intensiivsemaks. Ma olin Katul nii lähedal, kui võimalik ja süstisin talle nii palju positiivseid sõnu ning mõtteid, kui võimalik. Mudisin ja hingasime, kuidas oskasin.

Kogu see protsess oli kestnud juba 12 tundi ning tundus mulle sama raske, kui kõige raskemad rattamaratonid, mis ma olen läbinud. Ainuke vahe oli selles, et võistlustel sa tead, milline kilomeeter tähistab lõppu, siin aga olid sa lõpu osas täielikus teadmatuses. Ainukesed hetked, kus mina sain ennast korra välja lülitada sellest protsessist olid need, kui käisin koridori peal joogiveepudelit veeautomaadist täitmast. Terve see kaks minutit sünnitustoa uksest teiselpool tundus sellel hetkel kui kahenädalane suvine puhkus. Katul kahjuks sellist puhkepausi polnud kuskilt võtta. Tema oli selles protsessis kogu oma keha ja vaimuga sees.

Kella ühe paiku peale lõunat, kui ämmakas uued mõõtmised tegi, oli tulemus ikka sama ehk avatust juurde polnud tulnud. Sellel hetkel Katu murdus. Vannis lösutades lõi ta laisalt käega ja teavitas tühi pilk silmis, et mina koos lugupeetud proua ämmaemandaga võin siinkohal kahekesi edasi sünnitada palju tahame. Tema läheb lihtsalt ära koju. Igal muul momendil oleks see tundunud vägagi mõistlik jutt arvestades pingutust ja kurnatuse taset, aga antud projekti pidime siiski kolmekesi lõpule viima.

Paistis, et vanni lõdvestav mõju oli liigagi hästi toiminud. Kohe nii hästi, et sünnitustegevus hakkas raugema. Ämmaks palus, et ma Katu sealt välja vediksin. Alustasin läbirääkimisi ja jõudsime kompromissile, et ta tuleb välja ainult siis, kui saab valude leevendamiseks midagi. Meie sünnitusplaani oli kirjutatud sisse loomulik sünnitus ehk epiduraali teema oli kohe algusest maas. Meile jäi võimalus kasutada naerugaasi. Selle ka võtsime. Naerugaas mõjus Katule üsna vahvalt. Kohati tundus, et tegemist on kenakesti svipsis reedeõhtuse klubi Hollywoodi kliendiga, mitte tunde sünnitanud naisega. Proovisin loomulikust uudishimust kohe ise ka selle aparaadi ära. Õnneks või kahjuks mulle see mingit mõju ei avaldanud.

Vahepeal oli hakanud kõrval palatis üks slaavitarist naine sünnitama. Sealt tuli päris mahlakas repertuaar eestlasest mehe kohta, kes kolm korda palatist välja aeti ja maapõhja neeti üheksa kuud varem juhtunud intsidendi eest, mille põhjusel nüüd sünnitusmajas oldi. Seejärel kamandati jälle härra tagasi kabinetti, et ikka korralikult uuesti läbi sõimata. Kui meid ämmakas uuesti uudistama tuli, kiitsin talle, et kus on häälekad need naabertoa kunded. Ämmaemand ütles, et kulla noormees, need kunded on kolm palatit edasi teises koridori otsas. Katu madalaks muutunud kurgu mörin tundus selle kõrval imevaikse sosinana.

Meil olid asjad selleks hetkeks paremuse poole läinud. Vannist väljatulek, karujenka sammude tehnika, pluss vana hea naerugaasi kombo olid sünnitustegevuse uute tuuridega käima löönud. Eks Merrum sai ka lõpuks asjale pihta, et kaua ma vastu punnin, paistab et need tüübid on jube visad. Ma poleks ealeski ette kujutanud, et lause “täis avatus” paneb suure mehepuraka rõõmust lakke hüppama. Enne seda päeva poleks see lause ilmselt mitte ühtegi närvi minus liigutanud. Ma ei oleks lihtsalt sellest midagi aru saanud.

Ootusärevus särises õhus

Nüüd hakkasid pressid peale. Ma nägin esimest korda oma elus ürgnaist. Eelnevate tuhude valude ajal oli võimalik Katuga kontakteeruda. Presside ajal oli ta kuskil väga sügaval oma maailmas, tema asemel oli ürgnaine. Katu mörises madalat ja hingamine oli enam kui sügav. Ta pilk oli kuskil mujal, aga samas tungis sinust läbi. Ma kartsin ja tundsin sügavat austust samal ajal korraga. Teadsin, et see on nüüd see hetk, kus ma näen oma naise kõige sügavamat taset ja ma olen selle harukordse võimaluse eest ülimalt tänulik. Suutsime Katu läbi presside valu tagasi vanni toimetada. Ega meist keegi enam päris täpselt mäleta, kuidas see käis, aga ühel hetkel ta vannis oli. Viimased pressid ja ämmaka sõnad, et pea paistab, kui järsku sukeldus avarasse vanni nagu püssikuul meie Merrum. Mulle tundus, et ta jääbki sinna vee alla minutiteks. Tegelikult oli ta ühe sekundiga ämmaemanda poolt kinni püütud ja Katule rinna peale asetatud. Vastsündinud Merrum polnud kohe üldse selline nagu filmides nähtud punnispõsksed roosad pätakad. Esimene asi, mis nägin, olid pikad valged küüned ja lillakas, nats kortsus nahk. Paarikümne minutiga see värv muutus kenasti beebiroosaks. Sain uhke papana nabanööri kenasti läbi lõigata, mis oli ka üllatavalt jäik tegelane. Kõige kummalisem oli veel see, mis Katu kehaga toimus. Pool tundi peale sünnitust kalpsas ta mööda sünnitustuba ringi nagu noor gasell. Inimene, kes just oli otsi andmas, pakatas täielikult värskest energiast. Kus kohast ta seda võttis, seda ma ei tea. Naise keha on lihtsalt müstika…

Õhtul, kui peretoas ennast sisse olime sättinud, palus Katu, et läheksin tooksin midagi head söögiks. Kogu sünnitus kestis meil 22 tundi ja kui Katu sai peale sünnitust haigla sööki süüa, panin mina puhtalt keha reservi peal. Seega kiitsin mõtte igati heaks. Väljas oli aprilli lõpu kohta erakordselt soe ilm. Justkui minu esmatütre sünd oleks toonud maagilise suvekuumuse. Lasin enda tunnete ja mõtete segasel virvarril kanda läbi kesklinna melu. Kuni avastasin, et kõik vastutulevad inimesed vaatavad mind kummalise pilguga. Vaatasin ennast Solarise keskuse akna peegeldusest. Mulle vaatas vastu sorakil juustega kasimata tüüp, kellel oli näos tobenaljakas kõrvust kõrvuni naeratus. Samal ajal veeresid mööda ta põski alla pärlisuurused pisarad. Just sellel hetkel jõudis mulle kohale, et olen saanud isaks. See on kõige, kõige ehedam ja võimsam tunne, mida olen siiani oma elus kunagi kogenud. Minu sees oleks justkui soojade hormoonide kõike haarav tuumaplahvatus toimunud. Minust oli saanud ISA! Maailma kõige õnnelikum isa!

Sellel hetkel polnud veel ei minul ega Katul õrna aimugi, et eelnevalt kogetud elu kõrgeim stressilevel oli alles tagasihoidlik eelmäng sellele, mida järgneval kolmel päeval haiglas tunda saime.

Esimese vaatluse lõpp

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!

Allikas: Piltseberg.com