Sünnituse eesmärk on üks: et ema ja laps jääksid terveks. Vahel tuleb selleks teha keisrilõige. Külajuttudel, et sel viisil ilmale tulnud laps on hilisemas elus mingil moel väetim, pole mingit alust.

Viimaseid päevi lapseootel Angela Laeva (33) esimene laps – praegu kolmene Lisbet – tuli ilmale erakorralise keisrilõikega. Poja loodab naine sünnitada loomulikul teel.

Kogu lugu algas sellega, et Angelal olid tütart kandes 39. rasedusnädalal analüüsid kehvad ning käed, jalad ja nägu paiste läinud. „Mind saadeti haiglasse, kus selgus, et näidud olid ööpäevaga veel kolm korda halvenenud ja tekkinud oli preeklampsia,“ kirjeldab naine. Tegemist on rasedusaegse ohtliku vererõhutõusuga, mis võib põhjustada kahjustusi ema elutähtsates organites ja halvendada ka platsenta verevarustust.

Ema ja lapse turvalisuse huvides otsustas arst sünnituse esile kutsuda. Angela sai kolm tabletti ja jäi ööseks haiglasse. Tunnike pärast viimast tabletti tekkisid sünnitusvalud ja hommikul tulid looteveed. Lõunaks avastasid arstid, et emakakael ei taha piisavalt avaneda, vererõhk kõikus ja naine oli minestamise äärel. Siis aeglustus lapse südametöö – ei jäänud muud üle kui teha kohe erakorraline keisrilõige. „Olin valutanud 19 tundi ja avatus oli ikka vaid 3 cm. Mu keha ei teinud koostööd – mis meil üle jäi, kui leppida sellise lõpuga?“ nendib Angela. Kõik muud variandid oleksid seadnud tõsiselt ohtu tema ja lapse tervise. Sünnituse eesmärk on aga ju üks: et laps ja ema jääksid terveks.

Keiser pole kergem tee

Keisrilõike puhul kartis Angela kõige rohkem narkoosist ärkamist. „Olin varem korra narkoosi saanud ja see oli ebameeldiv. Õnneks oli sünnituse juures viibinud anestesioloog imeline arst – väga oskuslik, südamlik ja hooliv!“

Angela tunnistab ausalt, et keisrilõikejärgne hommik oli raske. Nahk katki, üle kõhu haav, lihased läbi lõigatud, ise paistes. Esimestel päevadel leevendasid enesetunnet valuvaigistid, naine vajas liikumisel abi, sest kõht oli kaua hell. „Kuid valud, hirm ega ebamugavus polnud nii suur, et oleks grammigi võrra varjutanud rõõmu, mis mind terve ja imeilusa tütre sünni puhul valdas! See õnnetunne ongi parim ravim!“

Abikaasast oli taastumise kõrval väga suur abi. „Esimesed päevad haiglas tegi ta kõik ise ära: vahetas mähkmeid, tõstis last mulle sülle ja sülest ära, aitas mind, kuidas vaid sai. Kodus tegi süüa, koristas, hoolitses kõige vajaliku eest. Kui ta tööle pidi naasma, sain juba rahulikult ise toimetada, sest olin saanud piisavalt kosuda ja taastuda.“

„Sa ei tea sünnitamisest midagi!“

Hiljem kuulis Angela mõne inimese käest, et ta ei tea sünnitamisest midagi ja tal pole sõnaõigustki sünnituse teemal kaasa rääkida. „Sünnitus on igasugusel kujul keeruline ja valus protsess,“ imestab ta veidra suhtumise üle. „Keiser pole mingil juhul nii-öelda lihtsam tee. See on ikkagi operatsioon, mida tehakse osalise või täieliku narkoosiga – tegemist on suure haavaga ja paranemine võtab aega.“

Veel kuulis Angela hämmastavat väidet, et keisrilõikega sündinud lapsed saavad loomuvastasest sünnist pöördumatu trauma ja on kogu järgneva elu teistest nõrgemad või kehvemad. „Minu tütar on tulesäde – avatud, hakkaja, julge, vahva ja nutikas! Kindlasti on oluline, kuidas me siia ilma sünnime või kuidas meid esimestel eluaastatel koheldakse. Kuid arengus maha jäämine või muud probleemid on põhjustatud ikka ka teistest teguritest kui vaid sellest, kas beebi sündis loomulikul teel või keisrilõikega,“ on naine veendunud.

Värske emana ta esmalt solvus selliste juttude peale. Õnneks pole ta ise end kunagi süüdistanud, et ei saanud sünnitamisega hakkama või et on keisrilõike tõttu vähem naine või ema. „Muidugi mitte! Oluline on see, et me tütrega elus ja terved oleme ning meie jaoks kõik hästi lõppes!“

Külanaiste jutud

Pelgulinna sünnitusmaja günekoloog ja sünnitusosakonna juhataja dr Jana Klementsov kinnitab, et nn külanaiste juttudel pole alust. „On tõestatud, et plaanilise keisrilõikega sündinud ajalistel lastel võib esineda esimese elunädala jooksul kohanemishäireid. Seda, et need hilisemas elus tähendust omaks, ei ole mingil viisil tõestatud,“ toonitab naistearst.

„Millegipärast on küll osal inimestel selline arusaam, et keisrilõige on midagi lihtsat ja loomulikku,“ ütleb dr Klementsov. „Keisrilõige tehakse sellepärast, et selleks on näidustus ja teisiti ei ole võimalik.“

Keisrilõike protseduur on avatud kõhuõõne operatsioon, mida teostab naistearst operatsioonitoas. „Operatsiooni käigus avatakse kõhuõõs tavaliselt ristilõikega ja tehakse lõige emakasse. Väljub lootevesi, väljutatakse laps, platsenta, lootekestad. Emakahaav ja kõhukatted suletakse õmblustega,“ kirjeldab günekoloog. „Anesteesia valitakse vastavalt situatsioonile. Valdavalt kasutatakse spinaalanesteesiat ehk rahvakeeli seljasüsti. Kui naine on valutustamiseks juba saanud epiduraalanesteesiat ja tekib erakorralise keisrilõike vajadus, kasutatakse edasi sama. Kui lapse väljutamisega on aga väga kiire või emal esineb mõni terviseprobleem, mille tõttu ei saa spinaalanesteesiat eelistada, tehakse operatsioon üldnarkoosis.“

8–12 tundi pärast operatsiooni peaks ema proovima end esimest korda jalule saada. „Mida kiiremini pärast keisrilõiget liikuma hakata, seda parem,“ soovitab arst. Haiglas tuleb olla 3–4 päeva. Operatsioonist paranemine võtab aega neli kuni kuus nädalat.

Plaaniline või erakorraline

Suurem osa keisrilõikeid on erakorralised. „Erakorraline keisrilõige teostatakse nii loote- kui ka emapoolsetel näidustustel,“ selgitab dr Klementsov. „Näiteks muutused loote südamelöökides, platsenta osaline enneaegne irdumine, beebi nabaväädi väljalangus või ema liiga kitsas vaagen. Plaaniline keisrilõige tehakse teatud emaka anomaaliate, eelnevalt emakal toimunud operatsioonide, tuharseisu või platsenta asetsuse anomaaliate tõttu.“ Põhjusi võib olla veelgi.

„Järgmise lapse saab naine sünnitada loomulikul teel, kui raseduse kulg on normaalne: oluliste kaebusteta, laps on peaseisus ja eeldatav sünnikaal normilähedane,“ teavitab naistearst.

Ka Angelal on soov peagi ilmale tulev teine laps ise sünnitada. „Eks ma loodan, et saan seekord ise sünnitada ja „seiklusteta“,“ avaldab ta. „Aga läheb nii, nagu läheb. Ma lähen sünnitusele ainult selle sooviga, et peamine, et me lapsega terveks jääme.“ Kui selleks peaks taas keisrilõiget tarvis minema, siis olgu nii.

Ise ei saa keisrit eelistada

Ehkki mõnikord võib kuulda vastupidist, siis tänasel päeval ei ole Eestis võimalik omal soovil loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget valida. „Keisrilõikeks peab olema näidustus,“ kinnitab dr Klementsov. Teatud juhtudel võib aga ülitugev ja paaniline sünnitushirm olla keisrilõike näidustus.

„Sünnitushirmuga tuleb hakata tegelema kohe raseduse alguses. Tuleb rääkida sünnitust puudutavatest mõtetest ja hirmudest oma ämmaemanda ja arstiga, vajaduse korral kaasates psühholoogi,“ soovitab arst. Rasedale antakse nõu, kuidas sünnituseks valmistuda ja mil viisil end sünnituse ajal aidata. Kuna üks põhilisemaid sünnitushirmu põhjusi on hirm valu ees, räägitakse ka erinevatest valutustamise meetoditest.

„Sünnitushirm võib raseduse ajal üle minna, kui sellega tegeldakse ning naine on saanud vajalikku sünnitusse puutuvat informatsiooni ja abi,“ julgustab arst. „Vahel sünnitushirm ei möödu, kuid leeveneb sel määral, et sünnitus tundub loomulikuna hirmust hoolimata.“

Artikkel ilmus ajakirjas 9 Kuud kevadel 2016.