Raseduse ajal sünnitusele mõeldes käis mul peast läbi kõiksugu mõtteid, aga lõpuks jäi peale ainult üks: peaasi, et kõik läheks hästi ja laps oleks terve!

Uurisin internetist materjale sünnituse kohta ja lugesin valudega võitlemisest hingamise abil. Käisin isegi koolitusel, kus harjutasin hingamist sünnitusel. Kahjuks pean ütlema, et reaalselt need teadmised mind sünnituse ajal ei aidanud.

Ämmaemandaga sai arutatud, kas soovin sünnitusel valuvaigisteid kasutada, aga siis ei osanud ma seda veel öelda. Vastasin, et vaatan sünnituse käigus, kas tunnen, et vajan ravimite abi või mitte. Sünnitusplaani ma ei teinud, sest tahtsin valmis olla ootamatusteks, kartsin, et jään sünnitusplaani liiga kinni ning seetõttu võib midagi nihu minna.

Esimesed valud

Esimesed valud hakkasid 23. juuni öösel kell 2.30. Midagi väga hullu ei olnud, sain neist ilusasti üle hingatud. Pärast lõunat sünnitusmajja minnes selgus siiski, et ei ole see asi nii roosiline midagi – avatust oli ainult 1 cm ja ämmaemand ütles, et sünnitegevus võib veel vaibuda. Selle vältimiseks jalutasime elukaaslasega Pelgulinnast Mustamäele.

Poolel teel hakkasid ka looteveed lekkima. Kodus istusin soojas vannis ja mõõtsin hoolega valude vahesid. Öösel kell 5 läksime sünnitusmajja uuele katsele: avatus 1,5 cm, taas saadeti koju tagasi. Valude vastu soovitati võtta paratsetamooli ja magama minna, sest olin selleks hetkeks üleval olnud 34 tundi, neist 22 tundi valudes, ning vajasin puhkust. Valuvaigisti ei aidanud, seega istusin edasi kodus soojas vannis ja valutasin, ootasin oma ämmaemanda vastuvõtu algust, sest teadsin, et tema mind ikka kuulab ja aitab.

Ämmaemand saatiski mind arsti juurde, kes sünnitustegevuse ergutamiseks venitas mu emakakaela ja saatis koju tagasi. Venitamine mõjus ja juba kolm tundi hiljem, 25. juunil kell 16.25 olin tagasi haiglas. Sain sünnitustuppa ning õige varsti ei olnud hingamisest valude vastu enam abi. Tuhud käisid iga kahe minuti järel ning oli tunne, et selgroog läheb pooleks. Kõige ebameeldivam oli, et valud olid seljas, mitte kõhus, ja nende puhul ei aidanud mitte miski: ei kõndimine, masseerimine ega hingamine. Lõpuks proovisin uuesti ka vanni, sest kodus oli sellest ju abi. Kahjuks see enam ei töötanud. Valu oli nii meeletu, et silme eest kiskus mustaks.

Mees jõudis kohale

Kaks tundi pärast mu haiglasse saabumist jõudis ka elukaaslane lõpuks töölt minu juurde ja koos võtsime vastu otsuse, et soovin epiduraalanalgeesiat. Süsti tegemist ei tundnud ma üldse ja samal hetkel, kui arst ütles, et epiduraal on tehtud, tundsin ka juba, et see mõjub, kuigi öeldi, et mõjuma võib see hakata 20 minuti jooksul. Edasi tundsin ainult emaka kokkutõmbeid, valu mitte. Vahepeal käidi avatust kontrollimas ja selgus, et minu puhul oli epiduraal mõjunud sünnitegevust soodustavalt ning avanemine toimus kiiremini.

Ühe kontrolli käigus tehti lootekott kogemata katki ja selgus, et tita on lootevette kakanud. Lapsele pandi andur pea külge, et kontrollida, ega tal hapnikupuudust pole. Õnneks oli kõik hästi ning kaks tundi hiljem tekkisid pressid. Mina neid sel hetkel ise ei tundnud, sest epiduraal alles mõjus. Tund aega hiljem, 25. juunil 2013 kell 22.58 oli mu kõhul meie tütar, 3380 g, 50 cm pikk, terve kui purikas, nimeks Hannabel. Sünnitus kestis kokku 44,5 tundi, kuid taastusin väga kiiresti, palatisse kõndisin juba omal jalal. Mingeid kõrvalmõjusid või hilisemaid kaebusi epiduraal ei põhjustanud. Kui vaja, olen valmis ka järgmisel sünnitusel seda kasutama.