Aiman kodusünnitajates püüdu elada kooskõlas loodusega, kuigi julgen pakkuda, enamik kodusünnitusi toimub korterites ja mitte metsamajades. Maailmavaatelt on nad radikaalid – nad ei tunnista „süsteemi“, olgu selleks siis haiglad, arstid, õpetajad. Tavaliselt nad ei vaktsineeri lapsi ja eelistavad homoöpaatilist ravi, võimalusel on lapsed koduõppel.

Nendesuguseid on rohkelt kõikjal valges maailmas. Mis aga kõige olulisem – nad pole meeltesegaduses hullud, enamik neist kalkuleerib riske kainelt. Meediasse jõudnud kurvalt lõppenud kodusünnituste puhul on valdavalt olnud tegemist riskirasedatega. Need on olnud olukorrad, kus naine loodab olla loodusest tugevam või loodab erilist imet.

Selle aasta esimesest augustist on Eesti nende riikide seas, kus kodusünnitus on lubatud. Kui 2001. aastal oli vaid neli kodusünnitust, siis nüüdseks sünnitab kodus sadakond naist.  On peresid, kellele kodusünnitus on oluline, see on nende maailmavaate osa ja need toimuvad nii või teisiti, keelamine ei aita. 13. aastat on kodusünnitused olnud keelatud ning toonud kaasa hoopis iga-aastase kodusünnituste arvu suurenemise.

Pere ja Kodu ajakiri on samal seisukohal nagu meie meedikud ja riik – kodusünnitust pole mõtet keelata, mõistlikum on, kui neil naistel ja peredel on olemas meditsiinisüsteemi toetus ja valmisolek neid hädaolukorras aidata.

Viisime läbi oma portaalist ka lugejate hääletuse ning küsisime, kas oled kodusünnituse poolt, vastu või erapooletu. 20% vastanutest oli kodusünnituse poolt, 23 % erapooletud ja 57 % kodusünnituse vastu.