Kõhutants koos kõhubeebiga

“Kui enne sain kõhu nii sisse tõmmata,­ et alakõht kadus täiesti ära, siis praegu see enam täielikult ei õnnestu,“ osutab seitsmendat kuud last ootav kõhutantsija Jaana Hansman, kirjeldades rasedusega ­toimunud muutusi oma tantsuelus.

Jaana, artistinimega Yahna tantsud kuuluvad kõhutantsu Ameerika stiili, mida nimetatakse tribal fusion’iks. Stiili tunneb ära eelkõige riietusest (antiiksete müntidega kaunistatud vöö ja rinnahoidja, suured metallist ehted), aga ka liikumisest, mis on inspireeritud hiphopist, India tantsudest, moderntantsust ja flamenkost. Kokkuvõttes on see tänapäevasem idamaine tants, mis on kõigi nimetatud stiilide sulam. Egiptuse variant on Ameerika stiili kõrval veidi naiselikum.

„Esinedes valin muusika, mis mulle väga meeldib, ja siis improviseerin,“ räägib mitmel maailma laval üles astunud Jaana. „Kuulan oma keha.“

Enesetunde järgi

Elukutseline tantsijanna Jaana alustas käesoleva­ aasta alguses intensiivseid tantsutreeninguid. Ühtlasi korrigeeris ta oma toitumist ning tegi lisaks ­veel ­kätekõverdusi ja muid jõuharjutusi. ­Naine ­ei ­teadnud, et oli äsja jäänud lapseootele, ­kuigi ­keha püüdis sellest omal moel märku anda.

„Väsisin sel ajal kiiresti, kuid ma ei saanud aru, milles asi, sest ei osanud arvata, et ootan last. Alles siis, kui rasedusest teada sain, mõistsin väsimuse põhjust,“ meenutab Jaana.
Ülipingelise trenni lõpetas ta mõistagi kohe, kuid tantsimist ei jätnud. Sellest ajast alates on Jaana korrigeerinud treeninguid enesetunde järgi. „Kuulan lihtsalt oma keha ja jätan ära teravamad ning äkilisemad liigutused ning järsud püstiasendist allaminekud,“ selgitab ta.

On olemas trennid ja videod, milles õpetatakse kõhutantsu just rasedatele. „Kuuldavasti soovitatakse sealgi pehmemaid liigutusi, kus ei oleks äkilisi põntse ja laskumisi,“ räägib aastaid kõhutantsuga tegelnud naine. Temal on kavatsus tantsida edasi ka raseduse lõpukuudel. „Kuna esinedes paned kõik endast välja ja sel hetkel on tants kõige tähtsamal kohal su elus, siis on raske professionaalselt tantsida, kui ei saa seda teha lõpuni kirega. See­tõttu ma ehk päris raseduse lõpus ei esine.“

Laps loksub kõhus?

Kui Jaana suvel sõbranna pulmas väikese kõhuga lavale astus ja tantsima hakkas, olid pulmakülalised veidi kohkunud ja arutlesid, kas nii ikka tohib. Kuid Jaana Ameerikas elav õpetaja, kes oli alles lapseootel, jälgis lausa ultraheliuuringu ajal monitoris, kuidas tantsuliigutused kõhubeebile mõjuvad.

„Ta tegi ultraheliuuringul spetsiaalselt tantsu liikumisega sarnanevaid laineid, nii et kõhtu väljastpoolt vaadates oli näha, kuidas ühel hetkel oli beebi siin ja järgmisel enam ei olnud, siis jälle oli ja jälle kadus. Ultrahelipildil oli aga näha, et beebi liikus kõhuga vaid õrnalt kaasa. Laps on emaüsas nii turvaliselt ümbritsetud, et väliselt suured liikumised ei näi seespool üldse nii suured,“ räägib Jaana. Ja tuletab meelde, et idamaine tantsustiil on kujunenudki välja just sünnituseks ettevalmistavast rituaalist.

Kõhubeebi liigutusi ei oska Jaana siiski kuidagi kõhutantsuga seostada, sest tulevane poeg (nii on arst Jaanale lubanud) põtkivat kogu aeg, sõltumata sellest, kas ema tantsib või ei.

Aitab sünnituseks valmistuda

Kõhutantsu ja sünnituseks valmistumise tehnikas on nii mõndagi ühist. Kõhutantsu puhul on oluline sügav hingamine, mille tulemusena suureneb vere hapnikuvaru, stimuleeritakse vereringet ning tugevdatakse kõhulihaseid. See kõik tuleb kasuks ka beebiootajale – eriti just elastsed kõhulihased ning tugevad vaagnapõhjalihased.
Samuti on kõhutantsu aluseks spetsiifiline hoiak, mille juures on oluline vaagna hoidmine keha vertikaalteljel: kõhtu tõmmatakse sisse ja sabakonti suunatakse ettepoole. Seegi põhimõte ühtib rasedate korrektse kehahoiuga.

Siiski arvab Jaana, et kui naine pole varem üldse kõhutantsu harrastanud, ei peaks see ehk olema esimene valik trennidest, mida lapseootuse ajal katsetama hakata. „Kui sa pole enne sellega tegelenud, siis ei ole vast hea hakata tegema teravaid puusalööke ja põntsudes laskumisi.“
Millal aga pärast sünnitust taas tantsuga alustada?

„Minu Ameerikas elav kõhutantsijast sõbranna käis sel suvel Euroopa-turneel koos oma kolmekuuse beebiga. Mõned tunnid andis ta ka nii, et laps oli kandekotiga seljas,“ räägib Jaana julgustavast eeskujust. Ja lisab: „Ma lihtsalt ei suuda tantsuta olla!“

PIGEM MEELELAHUTUS KUI RAHVATANTS

  Idamaine tants ehk raqs sharki oli algselt mõeldud ainult naistele oma­vahel tantsimiseks. Esialgu ei olnud see üldse meelelahutuslik, lihtsalt üks viis füüsiliselt ning vaimselt lõõgastuda ehk ennast laadida. Kõhutantsu liigutusi õpetasid emad tütardele esialgu eesmärgiga muuta sünnitusprotsess kergemaks.

Osaliselt tänu 19. ja 20. sajandil kunstis valitsenud romantismile hakati üha enam huvi tundma müstilise ida eksootiliste haaremite vastu. Idamaist tantsu ei ole kunagi tantsitud korsettides, hoolimata eri ajastute riietumisnõuetest. Inimestel oli petlik ettekujutus poolpaljatest naistest, kes võrgutavate tantsudega oma mehi hullutasid. Kuna tegu oli vaid fantaasiaga, otsustasid mitmed kunstnikud ja kirjanikud rahvast valgustada. 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel esinetigi esmakordselt Maroko, Alžeeria ja Tuneesia rahvatantsudega – eesmärgiga folkloori edasi kanda. Ometi esitleti varsti pärast seda kuulsas Moulin Rouge’is väljakutsuvalt, ent idamaiselt riietunud tantsutüdrukuid, kelle liikumine sarnanes väga hiljuti maailmanäitusel nähtud tantsuga.

Pariisi maailmanäitust väisanud ameeriklane Sol Bloom nägi idamaises tantsus võimalust rikastuda ning palkas Pariisi tantsuteatri tantsijad, kes raha eest ­rahvale korsettideta ning napis rõivastuses julgeid etteasteid tegid. Sol Bloomi etendusi saatis skandaalne edu ning nii ta nimetaski idamaise folkloorse tantsu kõhutantsuks, sest see oli tolle aja kohta väga šokeeriv väljend ning meelitas rahvast tema etendusi vaatama.

Sealtpeale jäid idamaine folkloor ja rahvatantsud meelelahutuse ning seksi­äri varju. 21. sajandil jõudis kõhutants Hollywoodi filmidesse ja sealt edasi Kairo filmitööstusse. Ka tänapäeval esitatakse idamaiseid tantse üli­emotsionaalselt, kirevates ja säravates kostüümides enamasti meelelahutus­likul eesmärgil.