Koroona puhul on hea see, et ma pole mehega aastaid niimoodi suhelnud! Ju see lähedusepuudus ta teise naise voodisse ajaski

Kriisiaja alguses sain kodust tööd teha ja nüüd olen sünnituse eel lihtsalt terve perega kodune. Mis on muutunud mu elus? Jah, kodune olemine ongi muutus. See tähendab siis seda, et meil on koos rohkem ühiseid tegevusi. Ärkame ja uimerdame ühiselt, seejärel ühine hommikusook, ühine lõuna ja ühine õhtusöök. Varem polnud selline asi üldse võimalik.

Vahel vaid mõned korrad nädalas sai koos söödud ja seda ka ajal kui lapsel polnud mõnd õhtust trenni. Nüüd jagame ühise laua taga kolme toidukorda. See omakorda on pannud meid omavahel rohkem suhtlema. Alles loetud päevad tagasi naersime ja lõõpisime abikaasaga mõnuga teineteisega. Tundus nagu me poleks aastaid niiviisi omavahel suhelnud.

Võib-olla see polnudki tunne...? Ma ei mäleta varasemast, et meil oleks olnud koos nii palju naeru kui praegu või nii palju vestlusi kui praegu. Oleme saanud palju lähedasemaks hoopis teisel tasandil. Ilmselt see oligi põhjus, see teineteise suhtes tahtmatult külmem olemine ja vähene huvi, mis ta teise naise voodisse lükkas. Sai tollelt tähelepanu, tunnustust. Lisaks see erutustunne flirtides. Kõik see ju meil puudus, oli rohkem argine elu. Argised mured, säde oli kokku kuivanud.

Jah, ma tunnen puudust privaatsusest, aga kohe kui see laps sündinud on, pole mul seda enam nagunii. Seega peangi ilmselt ümber mõtestama endale privaatsuse tähenduse ning õppima leidma enda jaoks aega hetkedel, kus keegi midagi ei vaja. Olles nüüd nii pikalt rase olnud, istun saatekiri näpus ning loen päevi.

Tundub koomiline, et kuu tagasi istusin haiglas ja muretsesin, et laps sünnib liiga vara ja nüüd siis loen päevi, et beebi juba kätte saada. Millegipärast hakkas ta end kuidagi koduselt tundma ning otsustas, et ta tuleb välja aidata. Mul endal on aga tunne, et käsil on neljas trimester ja seda see ka ju mõneti on, kui 40 nädalat peaks kolme mahutuma. See ootusärevus on olnud kurnav. Iga toonus või valu on pannud mind haiglakoti poole vaatama, autosse on varutud maiustused haiglapersonalile ja kõik kodused toimetused või ettevalmistused on tehtud uue lapse tulemiseks. Puudu on vaid laps ise.

Kohati ma mõtlen, et natukene kahju on esmasündinust, sest kogu see piiramatu tähelepanu läheb tal ju poole väiksemaks ning tema on inimene, kes naudib tähelepanu. Kuidas ta sellega toime tuleb? Kuidas tulen mina toime sellega, et pean end kahe lapse vahel jagama? Mul pole reaalselt üldse kogemusi selles vallas. Ja kuna nüüd karantiinipiiranguid leevendatakse, siis läheb abikaasa ka loetud päevade pärast kontorisse tööle või saadetakse isegi komandeeringusse. Seda enam on mul sees väike hirm ja ärevus, et kuidas ma tagan selle, et esimene laps saab vajaliku hoole ja armastuse.

Ilmselt kogenud emad naeravad siinkohal pihku või ütlevad isegi, et ära lolliks ka nüüd mine. Loodan, et mu mure jääbki vaid mureks.