„Kõige raskem kogu asja juures on see, et tunned mehega ühel ajal: otsus last saada on küps. Olete mõlemad nii valmis, kui veel olla saab. Laps aga ei tule ega tule!” pihib Liis.

Liis (31) ja Rauno (39) soovisid last saada, kui naine oli 27 ja mees 35. Kui see pärast poolt aastat ei õnnestunud, muutus Liis valvsaks ja kahtlused pugesid hinge. Ärevaks tegevaid sümptomeid või põhjust mingit häiret kahtlustada paaril küll polnud, kuid naine läks kohe arstile ja luiskas, et nad on juba aasta otsa üritanud. „Kui minna varem, ütleb arst muidugi, et olete noored ja terved, ärge muretsege, proovige rahulikult veel. Minul aga oli paha sisetunne, ma ei tahtnud teadmatuses olla,” põhjendab naine.

Mis on viga?

Alguses uuriti põhjalikult meest, kellel olid kõik näitajad korras. Siis jõudis järg naiseni, talle tehti lõpuks laproskoopia (endoskoopiline operatsioonimeetod, kus kõhtu ei avata lõikega, vaid viiakse läbi väikeste avauste kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid), mille käigus selgus, et mõlemad munajuhad on sulgunud ja spontaanne rasedus välistatud. „Arst tõi mulle näite, et munajuhad on justkui kardina sees ja liiteid täis,” räägib Liis. „Mõlemad munajuhad vabastati edukalt, kuid üks sai siiski vigastada. Meile öeldi, et poole aasta jooksul on võimalus rasestuda, pärast seda tõenäosus kahaneb, sest munajuhadel on teatud probleemide korral kalduvus uuesti sulguda.”

Arsti sõnul olid munajuhad tõenäoliselt saanud kahjustada klamüüdia tagajärjel, kuigi Liis pole enda teada kunagi ühtegi suguhaigust põdenud ega positiivset proovi andnud. „Siiski oli kergendus teada saada, mis viga on, olgugi, et uudised polnud kuigi head,” nendib naine. „Seletamatu viljatuse korral ei tea ju, mida edasi teha, meie teadsime.” Nad olid lootusrikkad. Kindel plaan oli, et kui poole aasta jooksul rasestuda ei õnnestu, siis proovitakse kunstlikku viljastust. IVF-i järjekorda pani paar end juba laproskoopia ajal, sest järjekorrad on pikad. Kes aga ikka selles olukorras aega kaotada tahaks!

Liis ütleb, et loomulikul teel rasestumine ei olnudki enam eesmärk omaette, nad olid mõtetega mujal ja kogusid hoopis infot kunstliku viljastuse kohta. „Enam ei vaadanud isegi pingsalt kalendrisse, nagu enne laproskoopiat, emotsionaalne surve langes ära, kui saime teada, mis on edasised käigud.” Loodusele see meeldis – viie kuu pärast oli rasedustestil kaua oodatud kaks triipu. Nende püüdmine võttis aega ligi kolm aastat.

Teine laps

Poeg oli ligi aasta, kui paar teist last hakkas igatsema. „Ei tahtnud liiga suurt, aga ka mitte väga väikest vahet, nii et võtsime asja vabalt, tsükkel hakkas alles paika loksuma,” räägib Liis. Arst arvas, et šansid loomulikul teel beebit saada on head, sest üks loomulik sünnitus on juba selja taga.  Poole aasta pärast, kui uusi triipe siiski kuskilt ei paistnud, läks naine uuele laproskoopilisele operatsioonile. Pilt oli paraku ikkagi halvemaks läinud, doktor ei andnud enam mingit lootust ise rasestuda: mõlemad munajuhad olid sulgunud ja neid ei õnnestunud korralikult vabastada. Paar pani end taas IVF järjekorda. Teise lapsega polnud ootus enam nii valus, lihtsalt soov pere kasvatada.

IVF protsess osutus perele üllatavalt lihtsaks. Nad olid viinud end kurssi kõikvõimalike veebilehtedega ja eeldasid, et eesootav saab olema ameerika mägede masti ettevõtmine, kus meeleolu hiiglaslikes amplituudides üles-alla kõigub. Hirmutas ka sõbranna valus kogemus. „Kartsin ikka palju hullemat. Aga  allusin ravile väga hästi ja mingeid suuri üleelamisi selle käigus ei kogenudki,” räägib Liis.

Ka arst sisendas kindlust – ei ole põhjust, miks ei peaks kunstlik viljastamine õnnestuma. Kohe esimesel korral siiski õnneks ei läinud, kuid see ei tähenda veel midagi. Kuu aega hiljem rasestus naine ootamatult loomulikust vahekorrast. Rõõmus üllatus asendus valusa pettumusega – rasedus oli emakaväline. Erakorralise laproskoopia käigus eemaldati halvas seisus munajuhad. Põletikulised munajuhad eritavad hormooni, mis võib takistab rasestumist ka IVF teel. Teisele katsele mindi lootusrikkalt.

Iiveldus ja väsimus

Alguses tuli päevi beebipille süüa, et tsükkel toimiks sobivas rütmis. Iiveldus, väsimus, peavalu – need sümptomid ei olnud meeldivad, kuid võimalik vabalt ära kannatada. Süstidega hoitakse ära loomulik ovulatsioon. Vahepeal tuleb käia korra ultrahelis, kus arst progressi hindab. Lühikese narkoosi ajal võetakse munarakud välja ja pannakse kasvama.

Samal ajal annab mees spermadoosi. Süstides pole tänapäeval midagi keerulist ja klassikalise süstlaga need ei sarnane, on pigem väikse pastaka moodi. „Süste tegi mees, ise ma teha ei tahtnud, lisaks sai ka tema siis end rohkem protsessis osalisena tunda,” ütleb Liis. Ja siis saabubki siirdamise päev. Teine katse õnnestus. Kevadel sünnib Liisi ja Rauno perre tütreke. Osad kasvama läinud munarakud on külmas oma aega ootamas. Unistus kolmest lapsest võib täitsa vabalt tõeks saada!