Kus on kõige parem sünnitada?

Mõtle läbi, et oleksid beebi ilmale toomise ajal just selles kohas ja nende inimeste keskel, kus ja kellega end võimalikult turvaliselt ja hästi tunned.

Sünnitama ei pea kliinikus, kus rasedusega jälgimisel ollakse, valida võib mis tahes Eesti haigla, kus sünnitusteenust osutatakse. Samuti ei pea leppima ämmaemandaga, kelle vahetus juhuslikult sinu lapse sündimise ajale satub, võid juba enne otsustada kindla ämmaemanda kasuks. Tõsi küll, selle eest tuleb endal ka maksta.

Tartumaal elav Eret Kallas (33) on oma mõlema lapse, nii Atsi (4) kui ka Triinu (6 k) sünnitamiseks võtnud ette teekonna Võrru. Rasedust käis Eret jälgimas Tartu Tamme erakliinikus. Tema sealne arst töötab ka Võru haiglas. „Atsi oodates tuligi mul raseduse viimases faasis arstiga jutuks võimalus Võrus sünnitada. Ta tõi välja selle plussid ja miinused, kuid otsustajaks olin siiski mina ise,“ räägib Eret.

Ta tõdeb, et kõigil on sünnitama minnes omad ootused ja lootused. Temale oli esmakordselt sünnitama minnes oluline näiteks see, et saaks sünnitusjärgselt kindlasti perepalatisse. Võrru minnes võis selles kindel olla. Ka painas Eretit kartus, et Tartus võib juhtuda, et sünnitajaid on palju ning ta jääb üksi, sünnitustoad on täis ja ta peab valusid taluma kusagil koridoris seina ääres. Täpselt nõnda oli lähiminevikus paari tema tuttavaga juhtunud. Lisaks saadeti äsja esimese beebi ilmale toonud värsked emmed juba järgmisel päeval koju.

Võrus, vähem kui tunniajase autosõidu kaugusel, oli aga väike haigla, kus on head arstid, vähe sünnitajaid ning seega väga personaalne lähenemine. „Kaalusin ka Põlva haiglat, kuid selle miinuseks osutus fakt, et kohapeal puudub epiduraalanalgeesia võimalus. Võrus oli anestesioloog kogu aeg olemas. Lisaks kinnitas mu arst, et vajaduse korral on seal ka lapse terviseprobleemide puhul väga hea reageerimisvõime,“ lahkab Eret otsuse tagamaid.

Elu kui kuninga kassil

Eret meenutab, et ta oli nii Atsi kui ka Triinut ilmale tuues ainus sünnitaja Võru haiglas. Personal oli igati professionaalne, soe, toetav ja kogu aeg olemas. Erilise vedamisena sattus mõlemal korral valvearstiks olema teda raseduse ajal jälginud arst. Eretil on meeles ka see, et Atsi sünnitamise järgsel ööl olid nad mehega mõlemad üsna väsinud ja ühel hetkel hakkas värske ilmakodanik nutma. Sellepeale tõttas jooksujalu kohale ämmaemand ja asus beebit rahustama, et värsked vanemad saaksid puhata. Elu nagu kuninga kassil...

Et esimese lapse sünnitus oli superkogemus, oli enesestmõistetav, et Eret läks ka Triinut sünnitama just Võrru. „Kuidagi väga rahustav oli taas tuttavat kohta ja personali näha ja seegi sünnitus kulges kenasti,“ kiidab naine.

Seda hirmu, et laps poolel teel Võrru sünniks, ei tekkinud Eretil kummalgi korral. „Arvestasin lihtsalt, et peame aegsasti teele asuma. Millegipärast ma ei uskunud, et mind ähvardaks turbosünnituse oht. Ja kui olekski nõnda juhtunud, oleksin lihtsalt Tartusse sünnitama jäänud,“ nendib ta. Ja meenutab veel, et kui Ats 2012. aastal sündis, oli erakordselt külm talv. Sünnitusmajja sõidu ajal näitas termomeeter lausa 35 miinuskraadi. Pärast sünnitust koju tagasi sõideti kahepäevase haiglas viibimise järel omal soovil. „Ämmaemandad keelitasid meid kauemaks haiglasse jääma: väljas on ju nii külm, olge ikka veel siin, puhake... Suhtumine oli ülihoolitsev, soe ja toetav. Hetki, kus oleks end rumalana tundnud või keegi oleks värsketele lapsevanematele kõõrdpilgu heitnud või halva sõna poetanud, ette ei tulnud. Seega läksime mõlemal korral koju hea ja enesekindla tundega,“ jagub Eretil Võru haigla personalile vaid tunnustust.

Leia sobiv sünnitusmaja

Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) naistekliiniku ja ämmaemanda nõuandetelefoni ämmaemand Maila Teramees suhtub väga hästi sellesse, et sünnitama sõidetakse näiteks Tartust Põlvasse või Võrru. „See, kus sünnitada, on tõepoolest iga naise enda otsustada. Last ei pea sugugi ilmale tooma elukohajärgses kliinikus või seal, kus rasedust jälgimas käidi. Iga sünnitaja peakski leidma selle nii-öelda oma haigla. Ning seejuures ei ole vahest olulisim mitte olme, vaid ikkagi professionaalne personal ja turvatunne,“ tõdeb ta.

Teramees lisab, et muidugi on mõistlik võimaluse korral eelnevalt Perekooli loengutes käia ja sel moel sünnitusmaja(de)ga tutvuda. Tuttavasse kohta sünnitama minnes on turvatunne suurem. Ja turvalisus on kindlasti üks faktoreid, mis sünnituse kulgu kipub mõjutama. Ämmaemand on oma praktikas märganud otsest seost: „Kui naine ikka tunneb, et tal on hea olla ning ta usaldab haiglapersonali, siis on ta rahulikum, lõdvestunum ja ka sünnitus kulgeb kergemalt ja kiiremini.“

Eestis on linnu, kus enam sünnitada ei saa, näiteks Rapla ja Haapsalu. Ja kui kiirabi sealsele sünnitajale järele läheb, võib sünnitaja küll oma soovi avaldada, kuid brigaad peab tegutsema peale sünnitaja soovide ka vastavate eeskirjade kohaselt. Kui aga sõit viib Tallinna, siis saab sünnitaja küll näiteks valida, kas ta soovib minna Pelgulinna või ITK sünnitusmajja. Ämmaemand märgib, et sel juhul ei tohiks häbeneda oma eelistusest ka märku anda.

Kui beebil või emal on tervisemure

Eriti oluliseks peab Maila Teramees sünnituskoha valikut neil juhtudel, kui raseduse käigus on selgunud, et uuel ilmakodanikul on mõni terviserike, mis vajab pärast tita sündi meedikute kiiret (kirurgilist) sekkumist. Sel puhul tasub uurida, kus beebi tervisehädale pärast sünnitust kõige kiirema lahenduse saab. Ekstreemsetes olukordades on näiteks Tallinnas pakutud erandina ka lahendust, kus tõsise terviserikkega beebi aidati ilmale sootuks Mustamäe lastehaiglas ITK günekoloogide ja lastehaigla arstide abil. Praegu kasvab see laps õnnelikult oma vanemate ja suurema venna juures.

Üldine soovitus kõlab, et kui ees ootav sünnitus tõotab tulla keeruline või on tita näiteks enneaegselt sündimas, võiks võimaluse korral minna sünnitama kõrgema etapi haiglasse. Selliseid on Eestis kolm: ITK naistekliinik, Pelgulinna sünnitusmaja ning Tartu Maarjamõisa haigla. Maila Teramehe põhjendusel on nende haiglate meditsiinipersonalil (arstid, lastearstid, ämmaemandad ja lasteõed) suurem kogemustepagas, enam praktikat, kohapeal vajalik kaasaegne aparatuur – seetõttu on ka probleemseid olukordi turvalisem lahendada. Ja näiteks ITKs on ühes majas koos nii sünnitus- kui ka neonatoloogia osakond. „Beebi viimine sünnitusmajast edasi mujale haiglasse võtab paratamatult väärtuslikku aega ja seega lükkub ka adekvaatse abi saamine edasi,“ nendib Teramees.

Isiklik ämmaemand

Kerstin Jakobson (33), Karl-Eriku (2) ning kaksikute Hendriku ja Katriini (5 kuud) ema, otsustas sünnituste juurde paluda lausa mitu abilist, et end lapsi ilmale tuues võimalikult hästi ja turvaliselt tunda.

„Juba esimese raseduse ajal olin kindel, et soovin oma sünnituse juurde peale abikaasa ka sünnitoetajat, Inge Bachausi, kes on ka vabastava hingamise terapeut. Lisaks tahtsin ka tasulist ämmaemandat,“ räägib Kerstin. „Soovisin, et sünnitus toimuks võimalikult turvalises, toetavas ja armastavas keskkonnas. Teise sünnituse puhul nõudis sünnitoetajat suisa abikaasa Henry, sest ta tundis, et ka tema sai Ingelt väga palju tuge.“

Kerstin tegi Ingega juba enne sünnitusi pikalt tööd oma hirmude ja mõttemustritega. Sünnitustel oli Inge algusest lõpuni nende kõrval, olles ülisuureks abiks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Tema toetus jätkus ka pärast sünnitust ja jätkub tegelikult siiani. Tean, et ta on alati meie jaoks olemas ja pean teda mõtteliselt meie laste ristiemaks,“ märgib Kerstin.

Tookordne tasuline ämmaemand nende esimesele sünnitusele kahjuks ei jõudnud ja kuna kogemus valves oleva ämmaemandaga ei olnud kõige meeldivam, otsisid nad teiseks sünnituseks uue tasulise ämmaemanda – Siiri Põllumaa. „Kohtusin raseduse ajal Siiriga korduvalt ja rääkisime läbi kõikvõimalikud variandid, mis võivad kaksikute sünnil ette tulla. Sünnitusel vahendas ta meile absoluutselt kõike, mida ta tegi ja nägi. Me ei pidanud temalt mingit infot välja pommima. Siiri selgitas, miks võtta mingi poos, mida teha, et asi paremini sujuks. Ta arvestas kõikide mu soovidega, mille üle olime eelnevalt arutlenud,“ on Kerstin rahul ja tänulik. Ka Siiri oli nende perele sünnitusjärgselgi ajal toeks.

Maila Teramees veendunud, et sünnituse juures peaks kindlasti viibima ka professionaalne ämmaemand, ükskõik kas naine sünnitab haiglas või kodus, kas tugiisikuks on mees või doula ehk sünnitoetaja. Nõnda on emale ja lapsele lihtsalt turvalisem. Sünnitoetajad on Teramehe sõnul sünnitusmajas igati teretulnud ja väga armsad inimesed, kellest on sünnitavale naisele tõepoolest palju abi. Sageli loevad doulad naise soove lausa silmist ning on vajalikul hetkel kui imeväel talle vaikselt lonksukest juua pakkumas või otsa eest higipiisku pühkimas. Ent meditsiiniline haridus neil enamasti puudub. „Ämmaemand on aastaid oma ametit õppinud, tal on teadmised meditsiinist, ta oskab sünnitust juhtida ja vajaduse korral kiiresti sekkuda,“ põhjendab Teramees.

Mis juhtudel oleks aga tark kaaluda individuaalse ämmaemanda kaasamist? Maila Teramehe selgitusel siis, kui naine tunneb, et vajab enam julgustust, kindlust ja tunnet, et keegi on kogu aeg juures, ta saab kellelegi toetuda ega jää üksi. Ka juhul, kui on teada, et emal või beebil on mõni terviseprobleem, mis vajab erikohtlemist, tasuks individuaalse ämmaemanda võtmist kaaluda. Eriti suurepärane on, kui sünnituse juurde saaks kutsuda süvitsi haiguslooga kursis oleva spetsialisti. Näiteks ämmaemanda, kes rasedust jälgis. Siis saab võimaliku käitumise erinevates olukordades ämmaemandaga enne rahulikult läbi arutada ning sünnitajal on kindel tunne laps ilmale tuua.

Tartu Ülikooli Kliinikumist beebipuhkusel viibiv ämmaemand Eneli Viitmann (34) palus oma mõlemale sünnitusele kaasa kolleegi, individuaalse ämmaemanda Taissia Pahhomova. Olles ise ämmaemand, näeb ja teab ta suurepäraselt, et sünnitus võib mõnikord venida väga pikaks. „Kunagi ju ei tea, kaua läheb, ning kartsin, et satun sünnitama valve vahetuse ajal ja siis tegeleb minuga mitu ämmaemandat,“ põhjendab Eneli otsust. „Iseenesest ei ole vahetuses midagi hirmsat ja Tartus on suurepärased ämmaemandad. Ma lihtsalt olen loomult see tüüp, kes vajab, et üks kindel inimene oleks kogu aeg minu kõrval olemas, tegeleks minuga algusest lõpuni ja teaks kõiki mu soove,“ selgitab ta.

Keda valida?

Maila Teramees kommenteerib, et tasulist ämmaemandat valides konsulteeritakse tuttavatega, uuritakse infot internetist, vaadatakse veebilehelt kas või näopilte jne. Kuid pelgalt eelmainitu põhjal ei tohiks otsust langetada. Ta soovitab, et valitud inimesega tasuks eelnevalt kindlasti vähemalt korra-paar kohtuda. Esiteks oleneb otsus, milline tasuline ämmaemand valida, ikka n-ö X-faktorist – sa kas klapid inimesega või mitte. Ja see tuleks enne sünnitust välja selgitada. Teiseks valitakse tasuline teenus ju eelkõige kindlustunde suurendamiseks, et sünnitus ei muutuks loteriiks. Just nende kohtumiste käigus saab ämmaemandaga läbi arutada sünnitusplaani – ootused, lootused, millised on võimalikud asendid, kas ja missugust valuvaigistavat meetodit kasutatakse jms. Sünnituse ajal seda suure tõenäosusega enam teha ei jõua ega saa.

Maila Teramehe sõnul ei maksa aga väga ette peljata, et järsku ei ühti sünnitaja ja ämmaemanda tõekspidamised, kas või näiteks valuvaigistite kasutamises. „Ämmaemand küll juhib sünnitust ja jagab vajaduse korral nõuandeid, kuid peab oskama sünnitaja ja tema soovidega kohanduda,“ kinnitab ta. Ja lisab, et kui beebit ilmale tuues peakski tunduma, et ämmaemand soovitab mõnda asja teha sünnitaja kiusamiseks, siis nõnda see tegelikult ei ole. „Muidugi on klient ehk sünnitaja kuningas, kuid ikka tuleb ette olukordi, kus sünnitusvaludes naisel on mugav voodis pikali olla, ent kuri ämmaemand sunnib teda sealt püsti tõusma ja end liigutama. Seda tehakse teadmisega, et kui naine liigub, kiireneb ka sünnitegevus, voodis olles aga kulgeb protsess aeglasemalt,“ põhjendab ta „nõudlike“ ämmaemandate käitumist.

Kui rasedal tekib küsimus, kus sünnitada, kas valida sünnituse juurde tasuline ämmaemand või leppida valves olevaga, siis nende ja paljude teiste rasedust, sünnitust või imetamist puudutavate probleemidega soovitab Maila Teramees julgelt kõne võtta ämmaemanda nõuandeliinile 12252.

Artikkel ilmus ajakirjas 9 Kuud 2016. kevadel.