Liigutavad sünnituslood: Marge: mäletan ehedalt seda filmidest nähtud kaadrit, kuidas haigla laetuled kiiresti silme eest läbi liiguvad…lift ja opituba
Meie peres kasvab kolm ägedat poega Karl Johannes, Hugo ja Jakob. Vanim neist saab sel aastal 6-aastaseks ja noorim aastaseks. Vahepeale mahub kolmeseks saav vend.
Kas jõululaps või aastavahetuse beebi?
Esimese poja ootus oli ideaalne-nõnda ütlesid ämmakas ja arstid. Näidud, rõhud, proovid-kõik ideaalsed. Tähtajaks määrati 24 detsember. Palavalt oodatud ja armastatud jõulubeebi. Jõuludeks siiski ei tulnud, valud hakkasid hoopis 31 detsembri varahommikul. Mis siis ikka, kott kaasa ja kiirabiga haiglasse. Ühines minuga sõbranna.
Kuna see oli minu esimene sünnitus, siis ma ju ei teadnud, mida täpselt oodata või arvata. Valus pidi olema, aga valulävi on ju ka kõigil erinev. Hirmusid ei olnud ja mõtlesin, et pole hullu midagi, lõpptulemus on ju see, mis on oluliseim ja valu elab üle!
Valud oli valusad jah, ei saa salata. Aga kõik muu viitas, et päris ludinal see olukord ilmselt ei lähe.
Oli päris hirmus. Iga avatuse katsumine oli minu jaoks koos meeletu oksendamisega. Poolte tuhude ajal oksendasin samuti. Valud polnudki nii hullud, kui nüüd tagantjärgi mõelda… Kui juba pressid peale tulid, siis sain aru, et on miskit ikka kehvasti — inimesi minu ümber oli palju ja tuli juurde. Pressisin ja pressisin, aga last ei tule — pea paistab, aga välja ei tule. Arsti hüppasid vaheldumisi pressi ajal kõhule, üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Tagantjärgi mõeldes, oli see kõige valusam osa sünnitusest. Igaljuhul toodi vaakumiaparaat ja prooviti kolm korda ka sellega. Ühel hetkel kuulsin, kuidas hõigati: “Helistage üles!”, “Oodake, me ei saa temaga nii minna…” Olin ju paljas ja koledasti verine, liftini jõudmiseks tuleb aga läbida koridori, kus ka teised sünnitajad liiguvad. Mulle visati ruttu lina peale ja mäletan ehedalt seda filmidest nähtud kaadrit, kuidas haigla laetuled kiiresti silme eest läbi liiguvad… lift ja opituba. Kellegi näpp mu suus ja küsimus: “Kas sul on midagi suus?” Pearaputus ja kõik.
Esimene küsimus peale ärkamist oli: “Kas temaga on kõik korras?” Sain vastuseks: “Kõik on hästi. Hinded 8/8, 56 cm ja 3742 g” Ma esiti mõtlesin, et kuulsin pikkuse osa valesti, aga oli ikka õige. Ma lihtsalt ei olnud kuulnud, et nii pikki lapsi ka sünnib. Kohtusin oma pojaga peaaegu 3 tundi hiljem. Minu parandamine võttis aega. Nägin peale narkoosi topelt ning esimese ehmatusega arvasin, et kuidas neid kaks on… Ma ju teadsin, et ma ootan ainult ühte. Suutsin kiirelt veel läbi lasta, et issand, mul on ju kõiki asju ühele lapsele… Aga kui ma nägin, et sõbrannat on ka kaks, siis sain aru, et see küll loogiline pole ja ilmselt on last siiski üks! Ja kõhust ei saanud ta välja, kuna nabanöör oli umber jala.
Edasi läks kõik justkui taevas. Emotsioonid olid laes. Ma olin nagu emalõvi. Sellist armastuselaviini polnud ma iial kogenud. Muret samuti. Poeg pidi päevitama 4 ööd/päeva, kuna sünnitus oli nõnda raske. Mina sain vereülekannet, et asendada kaotatu.
Umbes paar kuud hiljem sain juhuslikult teada, et selliseid sünnitusi ei tule väga palju ette ja lapsed, keda võetakse sünnitusteedest tagasi, ka neil ei pruugi kõige paremini minna. Meil läks õnneks! Koju saime nädala pärast ja mina hakkasin oma kõhul oleva haava piirkonda tundma umbes kaks aastat hiljem.
Teise poja sünnitusega oli hoopis teine lugu
Meie teine poeg sündis peaaegu täpselt 3 aasta hiljem, tähtajast kaks nädalat varem. Sõitsin koos esimese pojaga peale tema sünnipäevapidu Pelgulinna haiglasse. Kontrolli lihtsalt. Olid justkui õiged valud, aga polnud kindel ka. Igaljuhul juhtus nõnda, et minu oma imeline Dr. Aak oli valves ja sellest oli mul juba nii suur õnn, et mingu kuidas tahab see sünnitus, mul on oma arst ja tema on abiks, kui miski peaks nihu minema! Poja viisin veel ära sõbranna juurde ja sõitsin haiglasse tagasi, kuna avatus oli juba 2 cm. 15 minuti pärast haigla tagasi jõudes, oli avatus juba 7 cm. Sünnitustuba sattus mulle täpselt sama, mis esimene kord. Rääkisin ruttu oma eelmise loo ära ja ämmakas ütles kohe, et sel korral on kõik teisit. Oligi.
Mulle toeks tuli teine sõbranna, kuna mees oli kaugel-kaugel ära. Igaljuhul hoidsime käest ja läks tunnike intensiivset tööd ja käes ta oligi. Sain alles siis aru, et selline see normaalne sünnitus siis ongi. Võrreldes eelmise sünnitusega, sai minust kohe ka pilti teha — esimesega olin ma esimesed 4 päeva kinnipaistetanud silmaga, varbad ei mahtunud sussi ja sokid pigistasid, sõrmed olid kui viinerid. Pildile julgesin ise jääda 7-dal päeval, kui koju saime.
Igaljuhul saime teise vennaga koju juba ülejärgmine päev. Käisin enne koju minekut talle ka nime panemas. Suur vahe keisrisünnitusega, kus liikumine ja liikuma saamine oli keeruline ja valus. Peale tavasünnitust kalpsasin ringi nagu noor rebane.
Meie pere kolmas poeg sündis tähtajast 9 tundi hiljem
Rasedus temaga oli vaevusterohkem — vererõhk, veenilaiendid, meeletu väsimus, valutavad ja paistes jalad… Uni, uni ja veelkord uni oleks olnud mu suurim südamesoov… Sünnitus seevastu oli nagu …hmmm… üle päeva tehtav ettevõtmine. Tihtipeale läheb ka poes leiva järel kauem aega.
No igaljuhul oli sel korral ka mees kodus ja nägi esimest korda lapse sündi.
Olime abikaasaga kokku leppinud, et kui ta sel päeval tulemise märke ei näita, siis proovime neid “S”-e. Tuhud hakkasid vastu hommikut, kui asjad olin kokku pannud ja kui arvasin, et nüüd oleks aeg minema hakata, siis läksin meest äratama, hiilisin ja sositan, et “Musuuu, ärka nüüd!” Tema esimene mõte oli unesegasena, et kas nüüd siis tõesti peab seda üht “S”-i proovima hakkama, eriti ei viitsi, kange uni on! Panme riidesse, kutsusime naabrinaise ja jõudsime mõni minut enne kaheksat hommikul Pelgulinna haiglasse. Pisut läks aega ülevaatuse, rõivaste andmisega ja sünnitustuppa minekuga. Ühel hetkel jõudis sinna jälle ka minu armas Dr.Aak, kes juhuslikult just samal päeval oma valvet lõpetas. Igaljuhul oli ka tema meiega, hoidis mu käest ja oli suureks toeks, kui kell üheksa tõsteti kõhule väike, aga üliäge poiss! Ei läinud 20-t pressigi, kui käes ta oligi.
Nüüd saab sellest päevast kohe-kohe 1 aasta!
On olnud õnne tuua ilmale need vahvad ja südamlikud poisid — igaüks oma iseloomu ja edasipürgimisega, kõikidel soojad südamed rinnus põksumas. Empaatilised ja armastavad, head ja toredad poisid.
Ise tunnen end õnnelikuna, jagades oma elu nelja imelise mehega.
Pelgulinna Sünnitusmaja koos Dr. Aagiga jääb aga mulle alatiseks hinge ja südamesse, igal korral, kui sealt möödume, vaatan ja ohkan sooja ning rahuloleva õnneohke!
“Kingi pere” kampaania eesmärk on aidata kaasa sellise olukorra muutumisele Eestis, et ka enneaegsena ja haigena sündinud beebid saaksid esimesest elupäevast viibida seal, kus nad seda kõige rohkem vajavad — oma ema ja isa armastavas läheduses.
