Unsplash
Sattusin eelmisel nädalal ootamatult sünnitusosakonda, sest kõik märgid näitasid, et hakkan kohe sünnitama, ehkki tähtajani oli veel aega küll.

Arstid ütlesid, et lapse sündi tuleb igati edasi lükata, et tema kopsud saaksid ikka välja areneda. Kirjutasin sellest siin: Olen praegu haiglas. Ma ei tea, mis juhtus, aga õhtul hakkasid tuhud pihta, kaks nädalat varem!

24h hiljem viidi mind sünnitustoast edasi sünnituseelsesse osakonda jälgimisele ja ravimisele. Eesmärk oli ja on jätkuvalt lasta beebil võimalikult kaua kõhus kasvada. Kuigi kopsud said ette valmistatud haiglas olemise ajal ning sai jälgitud lapse heaolu, siis on oluline see, et rasedus saaks jätkuda. Ma ei tea, kui palju analüüse mulle tehti, aga neid tehti ikka rohkelt, välistamaks igasugused põhjused, mis tavaliselt sünnitust esile kutsuvad. Kõik analüüsid olid väga head ning seetõttu ei osanud mulle keegi öelda, mis oleks olnud enneaegse sünnituse põhjustaja.

Kui mind mõned päevad hiljem koju lasti, siis arvasin end normaalse elu juurde naasvat. Kahjuks aga selgus tõsiasi, et pikemad seismised, jalutamine ja aktiivsemad liigutused kutsusid esile kohe valulikud toonused, mis mind siis suhteliselt vara voodisse aheldasid. Nüüd olengi kui diivanikaunistus, kes on mõelnud välja umbes 101 kiiresti valmivat või olematu ettevalmistusajaga toitu, et mehel koormust vähendada. Tema on ju siiski töötav inimene ja kuigi ta on kodus, siis ega temalgi lihtne ole. Laps soovib ka tähelepanu ja tegelemist ning mina väsin reaalselt sekunditega.

Haiglasse sattumine andis võimaluse läbi mõelda oma haiglakoti sisu. Seal olid küll beebile koju toomiseks mõeldud riided ja tekike, aga tasub ilmselt siiski soetada juurde mõne õhema kombeka juhuks, kui laps peaks lähipäevil ilmavalgust nägema. Haiglas oli toit küll maitsev, aga mõneti isegi harjumatu, seega pakiksin endale kaasa snäkke, et siis neid vahepaladena süüa või hilisemal õhtul neid võtta. Õhtusöök oli serveeritud hiljemalt kell 17, aga kuna osad protseduurid tehti veel 23, siis tekkis paratamatult nälg. Õhtusöögil oli alati üks võileib, mis oli kilesse pakitud, et seda saaks tee kõrvale süüa, aga kahjuks oli see raseda isu jaoks liiga kesine. Samamoodi olid kohviga tuugad lood. Kohviautomaat toimis vaid müntidega ja kuna mul sularaha pole kunagi, siis tuli juua lahustuvat kohvi. See aga oli nii lahja, et võisin endale mitu tassi päevas lubada. Mõistlik aga oleks endale ise kaasa osta kohvijoogid vahelduse mõttes. Tundub ebaviisakas arvustada priid toitu, mida serveeriti ja aru tuleb ka saada sellest, et haigla on tõesti viimane koht, kus erilisi piduroogi oodata, kuna fookus on mujal. Ma olin toiduga tegelikult väga rahul, need on lihtsalt tähelepanekud mulle endale ja ehk ka soovitused teistele, kes sünnitusmajja minemas.

Ma polnud haiglakotti pakkinud hambapastat ega -harja, kuna arvasin, et meenub need kaasa võtta haiglasse minnes. Ei meenunud. Seega sai ostetud komplekt ning kotti valmis pakitud. Olgu neid asju topelt, aga vähemalt ei pea oma hingeõhku pelgama. Ka sussid oleks mõistlik kotti lükata, mitte loota sellele, et küll meenub kui aeg sealmaal. Kõik muu: endale pesu, pesemisvahendid, sidemed jms olid täiesti olemas, aga jäid osaliselt kasutamata.

Ma ei saa öelda, et nüüd, kus haiglakotti olen täiendanud ja lapsel kopsud on ette valmistatud, oleksin ma valmis minema haiglasse sünnitama. Mul on mõningatel päevadel jätkuvalt tunne, et see kõik ei ole justkui reaalne. Mulle kohati tundub, et rasedus pole mulle päriselt kohale jõudnud, aga see väike inimene mu sees on nii oodatud ja armastatud juba praegu. Lausa erakordne õnn on teda ühel päeval kätel hoida.