Minu jaoks on natukene harjumatu töötada nii pikalt kodust. On ju laialt levinud suhtumine, et inimesed kodus olles pigem looderdavad kui midagi teevad ja eks see mõneti ka nii ole, et pigistad oma päevakavva sisse mõned lisategevused, aga samas kontoris olles ka ei istu ükski inimene 8h paigal.

Lapsele ongi kõige raskem ilmselt see, kuhu oma energia maandada. Kõik ta trennid ja huviringid on suletud määramata ajaks ning keegi ei julge ennustada, mis homne päev toob.

Rasedana on mul suht rahulik. Toimetan omas tempos. Ämmaemand tühistas vastuvõtuaja ning nüüd siis alles mõne nädala pärast peaks arstile saama. Kas ka saab, eks ole näha. Sünnitama vähemalt saab, kui varem haiglasse ei lubata.

Sünnitamise juures mind ei häiri miski- paanikaks põhjust pole, olen seda juba elus korra proovinud ning tuleb ära teha. Mees oli kaasas, aga mõistagi oli peamine rõhk minul, eesmärgiks see inimene endast välja pressida. Seekord siis ju sama ees ootamas.

Ma ausalt ei mõista neid naisi ja doulasid, kes kriiskavad hullemini kui ei tea mis, et nüüd maailma lõpp käes kui kambakesi sünnitama minna ei saa. Jube lugu küll. Kui tahad seda erilist hetke nii väga jäädvustada, suuna kaamera oma alakeha poole ning tee või FB laivi.
Või filmi niisama mehele pärast vaatamiseks. Kindlasti ta väärtustab seda võimalust kõike detailselt näha. Kui aga mõistus hormoonide vahelt kohale jõuab, siis äkki saad aru, et tegelikult on otsused langetatud enamuse hüvanguks ehk ela üle ja sünnita ära. Ära ole nii egoistlik, et eelistad haiglat oma lemmik-inimestega täita. Ja sellised väited, et kui mul on koroona, siis mu mehel ka- ei see ei pruugi nii olla. Küll ja enam inimesed kirjutanud sotsiaalmeedias, et ühel pereliikmel on viirus ja teised terved.

Seega ega muud jäägi üle kui nüüd mõelda, et mõned nädalad on jäänud veel haiglakoti pakkimiseni (kuigi 8ndat kuud rase, aga ei ole viitsinud sellega tegeleda) ja siis ongi aeg üks imeline inimene oma ellu lisada.

Jaga
Kommentaarid