Foto: Pexels
Esimest last planeerides ei mõelnud ma kunagi, et see võiks venida. Arvasin, et piisab vaid õigest ajastusest ning rohkem polegi vaja. Tegelikult ootasid mind ees pikad ootamise aastad.

Muudkui ootasin ja proovisin. Käisin ka viljakusarsti juures ning mulle kirjutati toona välja ravim duphaston, mis peaks emaka tegema veidike sõbralikumaks raseduse jaoks. Samuti on tegemist ravimiga, mis esimesel trimestril rasedust toetab. Ravi oli kestnud juba mitu kuid, aga tulemust ei olnud. Olin alla andmas ja käega löömas ja lõpetasin ka tablettide võtmise kui mingi hetk hiljem hakkasin tundma end teisiti: sain aru, et olen rasestunud. Rõõm oli nii minul kui Abikaasal suur, sest kui oled ikka kaks aastat proovinud ja lõpuks õnnestub, siis oled kui seitsmendas taevas.

Raseduse esimene trimester kulges rahulikult-olin ikka mures, kas kõik läheb hästi ning eriti ajas hirmu nahka see, et GTT ehk glükoositalumatuse testiga diagnoositi mul rasedusdiabeet. Pidin korraga hakkama ravimeid võtma ning pea kohale kogunes must pilv. Esimene trimester muidu oli vaevuste vaba: iiveldas vaid kui kõht läks tühjaks ning rinnad olid võib- olla keskmisest tundlikumad, aga muu mind küll ei vaevanud.

Praegune rasedus omas sarnast eellugu nagu esimenegi: laps lasi end kaua oodata. Kui esimene laps oli sündinud, siis tuli mõte mahutada lapsed 2,5 aasta sisse. Samamoodi alustasime planeerimist peale imetamise lõppu. Samad ravimid said kasutusele võetud ja lootsin sisimas, et kuna emakal töö juba selge, küll siis see teine laps kiiremini tuleb. Ma ei oleks osanud ka unes uskuda, et kulub vähemalt viis aastat enne, kui see taaskord õnnestub!

See viis aastat olid täis meeleheidet ja frustratsiooni. Kohati mõtlesin, et piisab ühest küll ning kui keegi küsis, kas tahan rohkem lapsi või millal järgmine sünnib, siis ütlesin kohe, et rohkem ei taha ja aitab küll. Sisimas aga kärisesin valust, sest ma ei saanud aru, mis toimub! Olime valmis nii kehaliselt kui vaimselt. Olemas oma kodu ja head tingimused laste kasvatamiseks.

Hooti olin alla andnud, aga kui algas taas ovulatsioon, siis pidi kohe uuesti proovima. Lõpuks kui need kauaoodatud triibud tulid, olin suutnud end selleks ajaks juba kurssi viia IVFga ning adopteerimisega.

Koos triipudega tuli ka aga sisemine hirm: kas ta ikka jääb püsima? Tundsin, et kuna olen meeleheitlikult soovinud endale teist last, siis mis juhtub minuga siis, kui rasedus katkeb? Mõtlesin isegi, et äkki peaks mingite valedega nõudma enda rahustuseks sagedasi käike ultrahelisse? Eriti ajas mind endast välja see, et esimese visiidiaja sain siis, kui rasedust oli pea 11 nädalat. Senikaua aga käisin pea iga nädal vereanalüüse tegemas, et HCG-l silma peal hoida. Olin parasjagu 9 nädalat rase kui sain analüüside vastused: HCG oli võrreldes eelmise nädala 520000 langenud 39000 peale. Too hetk tundsin end kui maailma suurim luuser.

Eestis ei ole kombeks uurida HCG tasemeid rasedatel iga nädal ning ei ole ka väga palju kirjandust sellel teemal. Kui ma siis guugeldasin ja nägin, et sellises staadiumis raseduse puhul peaks HCG vaid tõusma, tabas mind paanika. Ma reaalselt arvasin, et nüüd on kõik. Hiljem küll hakkasin guugeldama välismaiseid lehti ja sain teada, et HCG tase on individuaalne ning võibki hakata langema juba üheksandast rasedusnädalast ja see ei tähenda kohe, et kõik halvasti oleks.

Õnneks nädal peale viimast tulemust sain lõpuks günekoloogi juurde ja ultrahelis oli võimalik näha selle pisikese inimese südant kenasti löömas. Juba nädal hiljem ootas mind Oscar testide tegemine välistamaks geneetilisi haigusi ning sel hetkel sai võetud kaasa nii abikaasa kui laps, et ka tema näeks, et emmel kasvab beebi kõhus.

Kui võrrelda esimest rasedust ja praegust, siis esimese raseduse ajal diagnoositi esimeses trimestris rasedusdiabeet. Praegu pean lihtsalt veresuhkrut mõõtma ja näpud on seeläbi juba sõelapõhja meenutamas. Kui päevane veresuhkur on ideaalne, siis hommikune on liiga kõrge. Ma ausalt ei tea, miks see nii on.

Mul pole mingeid utoopilisi isusid (esimese raseduse ajal tahtsin muudkui heeringafileed koduses marinaadis). Praegu ei taha midagi. Toidud, mis mulle on meeldinud, on muutunud nüüd vastuvõetamatuks. Organism reguleerib tuntavalt seda, mida ma peaks sööma ning erinevalt varasemast, eelistan ma menüüs toorsalateid.

Kui lapsele sai näidatud, et emmel on tita kõhus, sai siis ühtlasi alguse ka selgitustöö talle. Pean ju nii ennast kui oma last ning abikaasat ette valmistama ja neil teemadel rääkima. Teada on ju see, et esimestel sünnijärgsetel kuudel on peamine tähelepanu beebil ja siis lapsel ja viimasel kohal alles abikaasal. Seega abikaasa roll on olla toeks lapsele ja pakkuda talle selle võrra suuremat lähedust ja turvatunnet.

Abikaasaga rääkides seletasin talle oma hirme: kardan, et esimene laps saab vähem tähelepanu ja on kõrvale tõrjutud ning äkki ei suuda ma piisavalt tema armastuse anumat täita. Mul pole ju reaalselt aimugi, mis toimuma hakkab. Võin vaid ette kujutada, millised probleemid tekkida võivad. Samas rääkisin ka abikaasale, et armastan teda väga, aga ka tulevikus hakkab tema vähem saama minu lähedust ja tähelepanu kuniks oleme uue olukorraga kohanenud.

Ma mäletan tütre sünni ajast neid probleeme, mis mul oli - reesuskonflikt, tagasi haiglasse imikuga, imetamisega seotud raskused ning kõik see tähendas, et olin lapse ning iseendaga nii hõivatud, et isegi ei mõelnud sellele, kuidas mees end tunda võiks. Jah, ta oli kaasatud, aga kaasamine ju ainuüksi ei tähenda, et ta saaks selle tähelepanu, mida ta vajab.

Seega mõtlesin, et alustan selgitustööd varem. Räägin rohkem oma emotsioonidest ja tunnetest seoses rasedusega ning rõhutan oma kahele kõige kallimale inimesele seda, et kuigi asjad varsti muutuvad, siis nemad on ikka väga kallid.

Minu nimi on Maria, olen 34, abielus, viieaastase Lapse ema ja ootan teist last.