Foto: erakogu
Mingi hirm vist ikka juba alguses oli — pärast ühte tähenduslikku uneneägu — ma kartsin iga uut päeva, kartsin, et juhtub midagi. Päris tihti nutsin ennast paanikas magama ja siis kirusin ennast, et ei tohi ju hirmul lasta oma elu mõjutada.

Ja siis tuli see ootamatu positiivne rasedustest ja mõtlesime, et ju siis on nii ette nähtud. Et nüüd ja praegu. Kuskil avalikult ma seda uudist siiski ei jaganud ja isegi perele-sõpradele plaanisin alles siis üllatuse teha, kui esimene trimester läbi ja ikka 100% kindel, et kõik korras.

Aga...saa ei saa ju ise aru ja käid selle väikese surnud mini-inimesega nädalaid ringi.