Foto: Erakogu
Kui sul on kodus kaks parajat marakratti, kes pidevalt tähelepanu lunivad ja üksteise võidu sigadusi korraldavad, siis terve mõistuse juures sa seda olukorda hullemaks teha ei soovi. Aga vot meie tegime! Meil oli algusest peale väike plaan, et kolm last tulevad.

See on ühe naise kolmanda lapse sünnituslugu läbi mehe silmade.

Viimase lapse tuleku aeg oli pigem selline kaugem tulevik. Kuni ühel saatuslikul päeval purjetas meie korterisse uhkelt oma raseda kõhtu demonstreerides kallis naabrinaine, kes kauged tulevikuplaanid olevikku tõi. Kuidas see kõik täpsemalt välja nägi, saad lugeda ühest varasemast blogist. Igatahes terve mõistus unustati ja viisime oma elu uuele tasemele otsustades kolm last ühe jutiga teha.

Katu rasedus algas roosiliselt. Keha ja hing olid powerit täis. Nädalake enne rasedusest teada saamist oli ta isegi jõusaalikaarti uuendanud. Staažikal rasedal oli utoopiline kavatsus üheksa kuu pärast rasedate fitnessvõistlus pika puuga kinni panna. Õnnistatud oleku kolmandal nädalal saabus paraku karm reaalsus. Katu süda oli pidevalt paha ja jõud kadus täiesti ära. Saabusid totaalne väsimus ning vana hea lühimälu kadumine. Sarnased tunnusmärgid olid tal kahe eelmise raseduse alguses ka. Seega. me ei hakanud sellest hiiglama suurt numbrit tegema, sest eelmisel korral olid jõuvarud paari nädalaga taastunud. Ma teadsin lihtsalt, et pean mõnda aega kõvasti rohkem pingutama ning enamus majapidamistöid enda kanda võtma, mida Katu sellises olukorras teha lihtsalt ei suutnud.

Eelmainitud lühimälu kaotus läks iga rasedusega tõsisemaks. Kui Merimee raseduse ajal pidasin seda lihtsalt hajameelsuseks ja Elanora raseduse ajal märkasin pigem korra kaks nädalas, et päris kõik korras pole. Siis Madeliine kandmise ajal olid lood hoopis kõrgema taseme saavutanud. Katu võis näiteks vetsus kolm korda jutti käia, sest unustas ära, et oli just käinud. Kadunud võtmete asukoha või mingite poest vajaminevate asjade kohta info küsimiseks ei tasunud üldse energiat kulutama hakatagi. Parimal juhul said sa vastuseks ilma emotsiooniteta haugi naeratuse. Nende momentide ilmnemisel oli selge, et neljandat last igal juhul ei tule. Suure tõenäosusega võib mälukaotus jõuda tasemeni, kus koju saabudes kutsutakse sulle politsei, kuna kallis rasedust täis kaasa on lihtsalt ära unustanud, kes sa oled.

Süda paha olek kurnas nii Katut, kui mind ja eks selline ülepinge mõjutas ka laste käitumist. Samas pidin hoolega jälgima, et mu mikroskoopiliseks vähenenud süütenöör põlema ei süttiks. Närviline keskkond võib nii raseduse kulgu, kui beebi arengut mõjutada. Mul ei olnud vähimatki soovi oma lapse närvikava juba enne ta sündi tuksi keerata. Seega pidin leidma mingi väljundi, kuidas ventiili vahelt üleliigset auru vähemaks lasta. Alustasin iga tööpäeva hommikut kerge jooga ja meditatsiooniga. Ärkasin lihtsalt tunnike enne teisi üles. Mõju oli koheselt tuntav ja andis mulle lisaks meelelarahule palju energiat juurde. Sellest tekkis kasulik harjumus, mida teen tänase päevani.

Hommikurituaalidest tulev lisaenergia aitas emotsioone vaos hoida, kuid keeruline oli ikkagi kogu pundil. Varasem kogemus koos rasedusfoorumite ja googliga näitasid, et 12-ks nädalaks peaks süda-paha-olek mööduma. Ootasime seda aega vaat et suurema innuga, kui jõule. Saabus kaheteistkümnes nädal, aga mida ei saabunud, oli imeline enesetunne. No olgu, ei tulnud nüüd, siis järgmine verstapost pidi olema 16. nädal, kus enamikul rasedatel iiveldustunnused kaovad. Sellel korral me igaks juhuks nii entusiastlikult seda daatumit ei oodanud. Ja õigesti tegime, sest õnnistatud nädala saabudes ei tulnud vähimatki leevendust.

Tegelikult oli Katu selleks ajaks juba olukorraga leppinud ja üritas igapäevaellu tagasi tulla. Töölt koju jõudes ootas mind ees valmis toit, millest Katu ise ei suutnud tükikestki puudutada. Igasugused toidulõhnad seostusid paratamatult iiveldustundega. Katsu sa ise midagi suhu pista, mille lõhn sind öökima ajab. Hullem lugu oli Katu toidufotograafia tööga. Pildistamise ajal muutub meie elutuba fotostuudioks. Lisaks fotovarustusele, rekvisiitidele, igasugu nõudele ja muule vajalikule, ilmus nüüdsest võtteplatsile vähemalt kaks suuremat kaussi, juhuks kui iiveldus peaks vähe tõsisema vormi võtma. Need pildistamised jätsid Katule kustumatu jälje. Tänagi ta ei suuda neid pilte ilma iivelduseta vaadata, rääkimata valmistamisest või söömisest. Rohelistest kastmetest, mis ta sellel perioodil pildistas, mul vast nii väga kahju ei olegi, kuid tofust tehtud ulmeliselt hästi välja tulnud toorjuustukooki jään küll taga nutma. Ilmselt seda mul lähimatel aastatel välja nuruda ei ole võimalik. Kuigi ma lasen aeg ajalt Merrumil selle koogi pilti Katule näidata, et ise kõrvalt hinnata iivelduse skaalal, kas ehk on lood paremuse poole minemas...

Viimane iiveldusest pääsemise õlekõrs oli 20 nädal. Kui selle kätte jõudes ka mingit muutust ei teki, läheb kogu teekond sama jutiga lõpuni välja. Kahekümnendaks nädalaks oli selge, et see kõhubeebi võtab asja tõsiselt ja näitab Katule raseduse kõikvõimalikke vorme, mida Katu veel omal nahal tunda polnud saanud. Üheks nendest on näiteks üheksa kuud kestev iiveldus. Täiesti hämmastav on sealjuures see, et suutsime rohkem aktiivseid tegevusi ära teha, kui eelmise kahe rasedusega kokku. Üheks põhjuseks oli vast see, et seekord sattus rasedus aktiivsemale kevad-suvisele perioodile. On lihtsalt paratamatus, et sellel ajal toimetad rohkem. Käisime isegi neljapäevasel minipuhkusel Londoni linnas sõpru vaatamas. Lennukis oli hea rahulik sõita, sest Katu ei rääkinud sõnagi. Enamus ajast krõbistas ta lumivalge nägu peas paberkotiga, kuid seda täitma enda sisemusega ta õnneks ei hakanud. Meie kolmeses pingireas istuval naabril ajas see tegevus millegipärast teatud ärevuse sisse. Terve sõidu ajal jätkus tal silmi Katu paberkoti jälgimiseks.

Veel käisime suvel memme- taadiga Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti kolmepäevasel tripil koos lastega. Katu pidas sellegi, mitmeid sadu kilomeetreid pika loksumise, vapralt vastu ilma suuremaid oksendamistalguid korraldamata.

Kuid oli ikka ka nii karme päevi, kus Katu ei saanud sisuliselt voodistki välja, sest nii hele oli olla. Ämmaemand ütles, et proovigu haiglas tilguti all käia. Katu korra siis proovis ka. Istus seal pika koridori peal sünnituseelse osakonna ukse taga. Kuulas kõrvaklappidest rahustavat zenmuusikat, et kuidagi neid tunde mööda saata ja enda santi olekut leevendada. Lõpuks hakkaski parem, kuid kui tilguti küljest ära võeti, oli ta alguses tagasi. Süda paha ja nõrk olla.

Kogu selle üheksa kuud kestnud mammutiivelduse ajal oli Katul tegelikult kolm täiesti normaalset päeva ka. Sesmõttes normaalset, et süda ei olnud paha. Muidugi olid need hirmsad kütmise päevad. Nimelt viimased neli aastat oleme Katuga aidanud korraldada sellist vahvat üritust nagu Lastelaager täiskasvanutele. Katul oli seal tähtis roll olla köögiboss ja vabamatel momentidel ka fotograaf. Ma veel ütlesin päev enne üritust, et tule mõistusele, sellise enesetunde pealt ei saa kolme ülimalt intensiivset päeva kütta. Aga vot ei kuulanud ta mind ja hea, et ei kuulanud, sest need olid tema kolm parima enesetundega päeva terve raseduse ajal.

Nanobeebi sünni tähtaeg oli oktoobri keskele planeeritud. Ma ei ole ühegi lapse sündi nii pingsalt oodanud, kui Madeliine oma. No ok, võib olla omal ajal lapsepõlves sai Jeesus Kristuse sündi või õigemini sünnipäeva sellise õhinaga oodatud. Lihtsalt nii kurb ja abitu oli Katu igavesti kestvat piinlemist kõrvalt vaadata. Eelmised lapsed olid meil väga eeskujulikult ämmaemanda poolt antud tähtajal päeva täpsusega sündinud. Ma imestan siiani, kuidas selline mässaja nagu Elanora viitsis õigeaegselt sündida. Ta üldiselt teeb asju ikka ristivastupidi sellele, mida temalt oodatakse. Meil oli eeldus olemas, et ju tuleb see kolmas kah õigel päeval. Katu saaks ometi oma igavikulisest iiveldusest lahti. Madeliine ootused olid paraku vähe teised. Temaga polnud keegi läbi rääkinud, et meie peres on kombeks tähtajal sündida. Talle see hubane ja kõikide mugavustega emme kõhu spa väga meeldis ning tal polnud vähimatki plaani kuskile sealt ära kiirustada. Õigupoolest võttis ta plaaniks maksimum võtta. Lõpuks läks rasedus peaaegu kahe nädalaga tähtajast üle.

Siin võis olla põhjuseks Katul tekkinud meeletu hirm sünnituse ees. Ta oli juba kaks korda neid valusid kogenud ja teadis liigagi reaalselt ette, mis teda ootamas on. See tundus tegelikult väga kummaline, sest Elanora sünnituse eel tal hirmu ei olnud, kuigi tal oli selleks momendiks 22. tunnine Merimee sünnivalude maraton üsna värskelt meeles. Igatahes ärkas Katu viimasel kuul lisaks iiveldusega igal hommikul jubeda hirmutundega sünnitamise ees. Seda süvendasid kõik sugulased, sõbrannad ja isegi sisuliselt võõrad inimesed. Mida lähemale sünnitusaeg jõudis, seda tihedamaks läksid igapäevased päringud läbi sõnumite, facebooki, telefoni jne, et kaugel sünnitusega lood ja kas juba käes? See tõmbas Katule kuidagi veel rohkem pinget peale, kuigi inimesed elasid kaasa ja tahtsid olla toeks ning näidata, et nad on meiega. Paraku oli mõju hoopis vastupidine. Meie saime siit õppetunni, et enne küsime lõpurasedalt, kas on ok sünnituse ja muudel raseduse teemadel rääkida. 9 kuud last kandnud naisel on üsna suure tõenäosusega kopp ees sellest 24/7 kestvast kurnavast tööst. Ta tahab oma keha tagasi, normaalselt voodis ennast keerata, mitte iga viie minuti tagant pissil käia ja liikuda ringi nii, et iga asi teda hingeldama ei aja. Ta tahab elada taas tavapärast elu ja üldiselt küsimused, kas beebi juba tulemas või noh millal, siis popsab, last kuidagi kiiremini välja ei aita.

Kui tähtajast oli üle 2 nädalat läksime viimasele utlrahelile onu Ferenci juurde. Ta on maailma kõige ägedam, muhedam ja profim ultraheliarst. Iga inimese arvates pole ta just kõige jutukam, kuid kui on põhjust, siis ta ka räägib. No meie olime tal juba vanad kunded, sest olime kõik selleks teinud, et just onu Ferenc oleks kõigi meie kolme kõhubeebi arengu jälgija. Kui viimane ultraheli oli tehtud, tegi Ferenc teatavaks, et ega siin pole miskit muud teha, kui teid esmaspäeval esilekutsumisele kutsuda. Nägin, kuidas Katul käis võpatus üle turja. Sünnitusest kordades rohkem kartis ta esilekutsumist. Vahetasime minutises vaikuses kõik kolmekesi omavahel pilke. Ühes varasemas blogis kirjeldan seda, kuidas mehed saavad omavahel räägitud pelgalt ühe pilguga sama jutu, mis naistel võib võtta tuhat sõna. Seekordki läks meil Fereciga vaikivaks kahekõneks. Ma suunasin ta pilgu Katu iiveldusrasedusest kurnatud näo poole. Seejärel saatsin küsiva pilgu, et kas tõesti peab ta veel viis päeva kodus praadima? Loomulikult mõistis ta kõike sõna-sõnalt, mida pilguga rääkisin. Ferenc sukeldus korra arvutis olevatesse andmetesse, vaatas taas mõned ultrahelipildid üle ja ütles, et ta ikka mõtles kuupäeva muuta. Kui homseks pole sünnitegevus alanud, tuleb Katu haiglasse võlujooki jooma, mis sünnituse esile kutsub. Saatsin tänuliku pilgu onu Ferenci poole. Uksel meid ära saates ütles doktorihärra, et ärge muretsege, üldiselt on see sünnituse esilekutsumise saatekiri ise kõige parem esilekutsuja.

Järgmine hommik algas hoopis teise energiaga. Katu kargas voodist välja samasuguse poweriga nagu tippsportlane võistluspäeva hommikul. Meie pere vetenaarrasedal oli kindel siht silme ees kutsuda sünnitus esile loomulikul moel. Selleks võtsime kasutusele kõik senituntud ja veel tundmatud meetodid. Alustuseks väike hommikusörk, sellele kohe peale jalgpallimäng lastega, kõik ettejuhtuvad trepid tuli vähemalt kolm korda läbi tatsata. Selle kõrvale joodi igasuguseid sünnitust soodustavaid ja esilekutsuvaid teesid. Käisime isegi hiina meditsiini suurmeistri Rene Bürklandi juures nõelu panemas, et asjad ikka liikvele saaks. Õhtuks kütsin sauna kuumaks ja ostsin poest ühe alkovaba šhampuse. Kui inimene ikka midagi väga tahab ja sellele kogu oma fookuse paneb, siis seda ta ka saab! Kella kahe paiku öösel hakkasid tuhud vaikselt pihta. Oli 100% selge, et täna haiglassesõit toimub, kuid enam mitte sünnitust esile kutsuma, vaid sünnitama.

Hommikul läksime Katu ema juurde, kuhu pidime lapsed jätma. Nagu kõik eelmisedki korrad, oli ka nüüd meil eraämmaemand võetud. Seesama Siiri, kellel Katu eelmisel sünnitusel äärepealt käeluu puruks oleks pigistanud. Katu oli Siiriga kogu aeg ühenduses. Ta andis märku, mis vahega tuhud tulevad, millise valuga ja kuidas hingamisega lood on. Kuna tegemist oli ikkagi kogenud sünnitajatega, võtsime asja kogu pundiga üsna chillilt. Seda seni, kui üsna ootamatult toimus pöördeline moment, Katul muutus hingamine kahtlaselt ürgnaise madala möirgamise sarnaseks. Olin seda kaks korda varemgi kuulnud... mõlemad korrad tund enne lapse ilmale tulekut. See tegi nüüd olukorra üpris ärevaks. Ämma juurest haiglasse oli läbi linna selline pooletunnine sõit. Ämm pakkus välja, et kutsume igaks juhuks kiirabiauto järele. Ma arvasin, et see võtaks liialt kaua aega ja sellisel juhul peaks ta hoopis valmistuma kodusünnituseks. Mis muideks ei ole mu ämma jaoks ka midagi uut.

Sain kuidagi Katu autosse toimetatud ja panime sünnitusmaja poole leekima. Kuskil poolel maal, Järve Selveri juures, olid tuhud nii võimsaks läinud, et juttu Katu suust enam ei tulnud. Mul tagusid samal ajal pähe mõtted, et kus bussipeatuses on vähe laadnamalt ruumi, kui peaks autos sünnituseks minema? Või kui kiiresti ma politseile saaksin olukorra ära seletada, et ma ei kihuta linnas 80 kilomeetrit tunnis oma lõbuks. Täpselt enne sünnitusmaja viskas valgusfoorides nagu kiuste punase laine peale. Sellistel hetkedel tundub nagu see punane tuli põleks seal aastaid, enne kui roheliseks läheb.

Haiglasse jõudsime sisuliselt ämmaemandaga sama hetkel. Tema tormas meile sünnitustuba otsima ja meie pidime ennast sisse registreerima. Katu oli omadega kuskil väga teisel levelil. Tema käest ei saanud vähimatki infot. Peale kolmandat korda sama küsimuse küsimist hakkas registratuuritädile selgeks saama, et siin pikalt passida ei ole, asjaga on enamgi kui kiire. Ta kamandas kohe kaks õde Katut aitama, et teda ümber riietada. Sellest asjast ei saanud me kumbki aru, miks see vajalik peaks olema. Selgitasin ära, et me oleme siin varem ka käinud, aga koridori peal mingit ümberriietumist pole küll olnud. Seletasin, et eraämmakas ootab meid juba üleval. See fakt muutis kõik tädi jaoks selgeks. Tuli välja, et eraämmakaga ongi vist mõned protsetuurid vähe teised. Jätsime selle riietumise asja pooleli ja katsusime koos ühe õega Katu koridori lõppu liftini talutada. Oi, see koridor tundus lõputu olevat. Kuidagi läbi pisarate jõudsime lõpuks liftini. Õde toksis närviliselt nuppu. Eks ta oli varemgi neid sünnitanuid näinud ja ei olnud tal täna vähimatki soovi lifti ukse ees lapse vastuvõtuga tegelema hakata. Lõpuks, kui saabus lift, oli seal mõnusalt puusa nõksutades kõrvaklapid peas söögikäruga kergelt vinniline noormees. Paari sekundi pärast sulgusid lifti uksed ja lift sõitis veel alumisele korrusele. Oi, kuidas meid abistav õde vihastas, aga me ei lasknud sellest ennast häirida, sest ma üritasin Katut seal kosmoses kuidagigi toetada. Liftiga ülesse sõites selgitas õde, et see lift on ainult ja ainult patsientide üles alla toimetamiseks mõeldud. Pidi olema räige korrarikkumine seda lifiti muuks otstarbeks kasutada.

Liftist väljudes ootas meid juba maakera kõige lahkema naeratusega Siiri. Tema esimene lause Katut nähes oli: "Oi, sul ju täitsa sünnitaja nägu peas!". Mulle see lause väga palju entusiasmi juurde ei andnud, sest Katul oli pea võimatu liikuda ja sünnitustuba oli loomulikult koridori viimane. Kui tuppa saime, küsis Siiri Katult igasuguseid küsimusi, millele Katu kategooriliselt keeldus vastamast. Pärast tuli välja, et Katu tundis samal ajal meeletut piinlikust, et ei vastanud. Kuid ta lihtsalt ei saanud midagi suust välja. Siiri palus Katul püksid ära võtta, et avatust mõõta. Katu keeldus loomulikult ka sellest. Ma suutsin kuidagi ikka talt riided seljast saada ja vana hea sünntituspidzaama selga panna. Seejärel palus Siiri avatuse vaatamiseks voodisse heita. Katu vastas konkreetse MKKKMMMMMM ja raputas pead. Saime kaubale, et istub voodi kõrvale järile. Siiri hakkas avatust mõõtma ja jäi kuidagi vaikseks. Ma küsisin palju meil avatust on. Selle peale ütles ta oma alati rahuliku malbe häälega, et meil on täisavatus ja hakkame kohe sünnitama, sest lapsel pea juba on tunda. Selle peale jätsin igasuguste asjad lahtipakkimise kus seda ja teist ning kargasin Katu selja taha ning võtsin vana tuttava sünnitusposängi sisse.

Sel korral ei tulnud Katul madalat mörinat ega kurguhäälel rääkivat ürgnaist välja. Katu oli jõudnud sellest tasemest edasi. Ta kõhu ümber oli dopler, mis kuvas ekraanile tuhude ja presside laineid. Siiri vaatas seda ja palus Katul lihtsalt sügavalt välja hingata õigel ajal. Õigemini pidi ta hingama Siiri sõrmede peale, mis ootasid lapse pea väljatulekut. Sedasi sisuliselt täielikus vaikuses hingas Katu viie hingetõmbega välja meie rõõmupalli Madeliine. See hetk oli nii vaikne ja pühalik, et isegi Madeliine ei teinud ühtegi piuksu. Katu esimene küsimus oli, et kas lapsega on ikka kõik korras, sest eelmised põnnid olid vägagi valjult teavitanud enda kohalejõudmisest siia maailma. Ämmaemand kinnitas, et kõik on parimas korras, laps on lihtsalt ülimalt chill. Läks pea tunnike, enne kui Madeliine esimese vääksu tegi. Kuid see vääks oli pigem sedasi moe pärast. Haiglasse jõudmise momendist läks 15 minutit, kui laps oli käes. Võrreldes esimese 22 tundi kestnud valude maratoniga tundus see sünnitus kerge aevastusena. Kui ma poleks enne kiirust õigel ajal ületanud, oleksime selle lapse keset Liivalaia tänavat omal käel pidanud vastu võtma. Hiljem tuli välja, et Katu tegeles tagaistmel sõna otseses mõttes füüsiliselt lapse sündimise tagasihoidmisega. See seletab tema kasinat jututuju kogu sõidu vältel. Nii mõnigi seltskondlikum taksojuht oleks loomulikult sellise mühakliku käitumise peale solvunud.

Lasin Katul puhata sellest trianglist. Võtsin beebi enda sülle, istusin akna alla ja lihtsalt vaatasin teda. Jälgisin, kuidas ta põsed võtsid aina mõnusamat roosat värvi juurde, kuidas rind langes ja tõusis, kopsud harjumas uue ametiga. Vaatasin teda ja mõtlesin oma esiemade ja -isade peale, kes olid kinkinud meile selle imelise kogemuse elada. Mõtlesin eelmiste laste sündimise peale. Enda kujunemist isaks. Olin tänulik Katule selle ülima kingituse eest, mida üks naine mehele saab teha. See oli täielik meditatsioon. Vaatasin teda nii oma kaks tundi ja oleks edasigi vaadanud, kui Katu rõõmukilked poleks mind sellest lummusest äratanud.

Katu avastas alles nüüd, et ta vana kiuslik semu iiveldus on jalga lasknud. No see uudis tegi tuju kohe kõigil heaks. Kirsiks tordile lendas tuppa sisse Siiri, kes koos meiega rõõmutantsu lüües teavitas, et leidis meile just kõige ägedama perepalati. Tundus, et siit enam paremaks minna ei saa, kuid sai ikka küll!

Meie perepalati kogemused võtan kokku sünnituslugude triloogia epiloogis.

Esimene lugu on aga SIIN! ja teine lugu SIIN!

Kolmanda vaatluse lõpp.

Selle loo juures on vahvad pildid ka, neid vaata SIIT!

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!

Allikas: Piltsberg.com