Küsimuse, miks meil ei ole kombeks lapse­ootust peoga tähistada, esitas endale omal ajal tartlanna Daria Bahtina-Jantsikene (28), kui ootas oma esiklapse sündi. ­Nimelt õnnestus tal Hollandis elades ja õppides ühe sellise peo korraldajate sekka kuuluda ja mälestus sellest on väga tore.

Daria ütleb, et ­rahvusvahelises seltskonnas elatud nelja aasta jooksul puutus ta kokku paljude tradit­sioonidega, millest oli varem heal juhul vaid kuulnud. Kui tema ­leedulannast sõbranna oli umbes kuuendat kuud rase, mainis teine sõbranna, kes oli tulnud Ameerikast, et nüüd võiks küll juba baby shower’i ­korraldada. „Tol hetkel pidin isegi ­guugeldama, et teada saada, mis sündmus see täpsemalt on,“ meenutab Daria. Tegemist on aga levinud rituaaliga, peoga, mis korraldatakse rasedale ­naisele, et tähistada tema tulevast emastaatust.

Dariale tundus see idee alguses võõrastav, sest tema arvates hoitakse Eestis kõik lapse sünniga seotu nii kaua kui võimalik ­saladusloori all. „Rasedust hoitakse saladuses, lapse sugu ei avaldata, ei mainita valitud nime. Võimalik, et selle taga on iidne usk, et mida vähem sellest rääkida, seda väiksem on oht kõhus olevale lapsukesele,“ oletab ta.

Rahvakombest lõbusaks naistekaks

Paljudes riikides on suhtumine aga leebem ning lapse­ootel naine on valmis oma õnne ka teistega jagama. Üks võimalus selleks ongi beebi­pidu. Erinevalt katsikutest ­tähistatakse nendel pidudel lapse olemasolu juba enne tema sündi. Vanasti oli sellise peo eesmärk valmistada tulevane ema ette uueks rolliks, eriti kui oodatav oli tema ­esimene laps. Kogenud naised jagasid tarkusi ning tõid lapsele ­kingitusi: riideid, mähkmeid ja muud titekraami. Praegu aga korraldatakse tihtipeale pidu ka teise lapse ja järgmiste sünni eel või järel ning ka lapsendamise puhul.
„Tänapäeva baby shower meenutab rohkem naistekat ehk vallatut pidutsemist enne suurt päeva! Kes teab, millal küpsev emmeke leiab järgmine kord aega sõbrannadega mõnulemiseks,“ seletab Daria. „Muuseas, shower ehk dušš tähendab seda, et kingitusi võiks voolata nagu taevast paduvihma.“

Daria korraldatud üllatuspidu

Ameerika stiilis pidu peaks olema peakangelasele üllatus, sest tulevase ema osaks on nautida rahuliku elu viimaseid kuid. Korraldamise võtab enda kanda naissoost sugulane või hea sõbranna.

„Minu leedu sõbranna ei osanud midagi sellist ei ise teha ega teistelt oodata, tema elas oma tavalist elu, kuna ühel päeval lubasin talle külla tulla,“ jutustab­ Daria. „Pere suurenemisega seoses olid nad kolinud kesklinnast­ eemale ja sõbranna oli mind juba mitu korda külla kutsunud, rõhu­tades, et mu ratsutamistrennid on nende uuele majale küllalt lähedal. Ühel päeval teatasin talle, et olengi juba teel, pangu ta ruttu riidesse,­ läheme koos poodi, et midagi kohvi kõrvale osta.“

Selleks ajaks olid kõik stardi­valmis: tulevane isa oli varem andnud neile maja võtmed, suurte pakkidega sõbrannad varjasid endid nurga taga. „Helistasin sõbrannale veel kord, teesklesin eksinud lambakest ning palusin endale vastu tulla. Eesmärgiks oli ju meelitada ta võimalikult kauaks majast eemale. Kuni meie jäätist sõime ning tasapisi koju ­kõndisime, oli tema tuba juba kollaseks dekoreeritud. Miks just kollaseks? Tütre ootuse puhul on kõige populaar­sem värv roosa, aga meie tahtsime vastuvoolu ujuda ja kollane tundus hea neutraalne. Kollast värvi olid ­absoluutselt kõik asjad: lilled, söögid, kingitused, õhupallid ja isegi meie ­riided.“

Mälestused on toredad

Üllatuspidu õnnestus hästi. Esialgu vaatas tulevane ema kõiki ehmunud pilgu­ga, sest temalegi oli see traditsioon uudne. „Oli aga näha, et üritus oli talle siiski ­meelepärane,“ tõdeb Daria. „Kõik kingitused olid väga praktilised, söögid tervislikud ning meie soovid siirad. Meele­lahutuseks tõime akvarellvärve ning joonistasime ja värvisime üheskoos pool ­päeva. Üksteise pilte vaadates oli maja naeru täis. Need pildikesed on praegugi lastetoas seinal. Vahel ikka meenutame seda päeva, sest see oli nii lahe!“

„Ei usu, et keegi Eestis mida­gi niisugust palju ette võetaks. Meil pole sellist kommet ja konservatiivsus­ lapseootuse teemal on ­kuidagi kõike­hõlmav. Näiteks ­hiljuti ­nägin ühes blogis arutlust, mida kinkida tulevasele isale. ­Selle asemel, et midagi soovi­tada, ­sisaldas suurem osa kommentaaridest hoiatusi „Ära sa isegi mõtle sellele, laps on ju alles teel!“ või „Temal ei ole veel ­õigust isadepäeva tähistada, ­jumal hoidku!“.

Rasedapeo tavad mujal

Brasiilias nimetatakse seda ­chá de bebê, mis tähendab ­lapse tee(õhtu).

Iraani sismoony peetakse 1–3 kuud enne sünnitust ja sel päeval kingivad sugulased-tuttavad esmasrasedale kõik vajaliku kuni toidu ja majutuseni välja, et tal poleks vaja enam mitte millegi pärast muretseda.

Hinduismis on raseda austamisega seotud terve rida traditsioone, mõned on religioosse eesmärgiga, mõned, nagu lääneski, pidu peo pärast, ja võib olla ka mõlemat korraga. Tavaliselt hõõrutakse naist ajurveda õlidega, rohitsetakse eripulbrite­ga ning kaunistatakse ehete ja lilledega. Vanemad naised võivad palvetada, et sünnitusel kõik hästi läheks.

Lõuna-Aafrika kurepidu on ­üllatuspidu tulevasele emale.

Guatemalas korraldatakse mitu beebi-shower’it: sõprade, kolleegide ning pereliikmetega.

Paljudes maades on raseda­pidu rangelt naiste üritus ja tavapäraselt tähistatakse peoga vaid naise esimest rasedust.