Foto: Erakogu
Armsad praegused ja tulevased emad. Lapse saamise teemadel kerkivad meedias esile pigem keerulisemad ja problemaatilisemad juhtumid, aga enamus sünnitusi on ju siiski sujuvad ja komplikatsioonideta. Just nii tuli ilmale ka Kairiti beebi ja noor ema jagab enda lugu, et julgustada kõiki tulevasi emasid - enamasti läheb kõik hästi!

Mina olen Kairit, minu mees on Allan ja meie beebi nimi on Susanna. Susanna tuli ilmale pisut rohkem kui kaheksa kuu eest.

Olin 39 nädalat ja 5 päeva rase, kui hakkasin esimest korda tundma, et mingid regulaarsemad kokkutõmbed käivad. Õues oli uskumatult ilus talveilm ja ma olin sel päeval ka palju jalutanud, nii et ei olnud kindel, kas emakas oli aktiivsem selle tõttu või hakkaski sünnitus vaikselt pihta. Õhtuks see teistmoodi tunne ära ei kadunud ja läksin magama, kuulates hüpnosünnituse kursuselt saadud Vikerkaare lõdvestust nagu igal õhtul. Kuskil öösel kella kolme ajal tundsin, et magamisest ei tule väga midagi välja, sest emaka kokkutõmbed muutusid aina intensiivsemaks. Panin uuesti Vikerkaare lõdvestuse mängima ja selle saatel ikka jäin uuesti magama, kuni kella viieni. Siis käisin ja mõnulesin natuke aega vannis ja aeg kuidagi lendas. Mul pidi veel sel päeval tulema Saaremaalt sõbranna külla (kes on ise ka ämmaemand). Kunagi tegime nalja, et ta tuleb mu sünnitusele ka ja näed, sattuski õigel päeval.

Hommikul polnud enam kahtlustki, et ikka sünnitus läheneb, kuna emaka kokkutõmbed olid aina regulaarsemad ja sagedasemad. Kasutasin hüpnosünnituse loengutes õpitud hingamisi ning sain täitsa vabalt ka tuhude vahel oma sõbranna ja mehega suhelda. Ma täpselt kella ei mäleta, aga ilmselt kuskil lõuna ajal muutusid tuhud intensiivsemaks ning pidin rohkem keskenduma hingamisele ja lõdvestumisele. Õrna puudutuse massaaz oli ka mu lemmik! Olin muidugi ka üsna aktiivsetes asendites — näiteks palli peal tundsin kohe, kuidas sünnitustegevus intensiivistub. Kuskil pärastlõunal veel üritasin natuke magada — Vikerkaare lõdvestust kuulates see isegi õnnestus. Käisime mehega ka vannis, kus ta tegi mulle samal ajal õrna puudutuse massaazi. See oli uskumatult mõnus ja enne juba hektiliseks muutunud tuhud ka muutusid harvemaks ja regulaarsemaks. Naljakas on see, et sünnituse ajal ajataju täiesti kaob. Mulle tundus, et olime ainult veidike vannis, aga tegelikult olime seal üle 2 tunni.

Kiire sünnitus

Kuna elasime sünnitusmajast üsna kaugel, siis kuskil kella 6 ajal õhtul asusime sinnapoole teele. Autoga sõitmine sünnitusmajja oli minu mäletamist mööda kõige raskem osa sünnituse juures.

Sünnitusmajja jõudes oli mul 5 cm avatust ja lootevesi alles. Olin natuke demotiveeritud, et avatust rohkem ei ole, kuna olin öösel nii vähe maganud ja väsimus oli selleks hetkeks juba peal. Lootsin, et vähemalt 7 cm oleks, aga tagantjärgi olingi endale liiga ebarealistlikud ootused tekitanud.

Saime sünnitustuppa ja mulle sattus suurepärane ämmaemand, kes oli ka hüpnosünnitajatega palju kokku puutunud. Panime oma led-küünlakese aknalauale ja muusika mängima ning üritasin natuke puhata ja lõdvestuda. Kuskil pool tunnikest puhkasin Vikerkaare lõdvestust kuulates, sel ajal jäid ka tuhud veidi harvemaks.

Sünnitus ei olnud kiire — kella 10 ajal õhtul oli avatust 7 cm ja kuskil kella 1 ajal öösel 9 cm. Lootevesi tuligi ära alles vahetult enne pressiperioodi.

Sünnituse ajal tundsin, et mulle sobivad püstised asendid kõige paremini — sain vabalt end liigutada ja oma keha tajuda. Hüpnosünnituse kursusel õpitud hingamisest oli uskumatult palju kasu. Ma ikka ootasin, et millal nüüd siis hullemaks läheb — ei tea kas see emakakael ka üldse avaneb nii. Kõrvalpalatites kuulsin naiste karjumist ja tundsin end ausalt öeldes lausa veidi imelikult, et ma ei karju. Mu mees muidugi julgustas, et võin ka häält teha kui tahan ja ma proovisin seda, kui pressitunne hakkas tulema. Tagantjärgi mõtlen, et polekski pidanud mingit häält tegema, aga see oli nagu mingis mõttes sotsiaalne surve. Praegu mõtlen, et see avanemise periood oli ikka pigem lihtne, aga hea kaaslane on ikka ülitähtis. Ta jootis ja toitis mind sünnituse ajal — nii et ma pidin kogu aeg wc vahet käima. Avanemisperioodi lõpu poole aitas ta mul aktiivsemates asendites olla ja rahustas raskematel hetkedel. Süüa ma väga midagi peale glükoosidropside ei suutnud — natuke datleid ja sokolaadi läks ka alla.

Valu polnudki!

Pressiperiood oli mu jaoks nii segane, et ma mäletan seda nagu läbi une. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin selleks hetkeks nii väsinud, või ongi naise keha nii tehtud, et ta on nagu transis väljutusperioodi ajal (või on see minu eripära). Esiteks, see algas pärast avatuse katsumist, kui mul mõlemad jalad krampi läksid ja lootevesi järgmise tuhuga terve toa märjaks pritsis. Ma mäletan, nagu ma oleks presside vahel maganud, ja kuidagi kogu see mälestus on nii segane. Kui terve avanemise perioodi olin ma ilusasti hüpnosünnituse õpetuste järgi suutnud hingata ja lõdvestuda, siis väljutusperioodil ma enam seda ei suutnud. Ma ei olnud enam vist piisavalt adekvaatne, kui ma tagantjärgi mõtlen. Lõpuks ma ikka pressisin hinge kinni hoides. Mõne korra proovisin ka hüpnosünnituses õpitud J hingamist teha, aga ma ei tunnetanud end enam selleks hetkeks. Beebi oli suurt kasvu ka ja ei liikunud edasi ja ma ise olin tõesti nagu unes. See tegelikult oli päris sürreaalne kogemus. Valu ma ei mäleta — kui siis mingi kibe tunne, kui pea lõikus. Ja no kui beebi sündis, siis muidugi kadus kogu väsimus ja uni.

Foto: Erakogu

Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis mul oli küll nii ilus sünnituskogemus. Mu taastumine oli väga kiire ja ainult paar ilupistet tehti. Mingit hirmu või negatiivseid tundeid sünnitusest ei jäänud. Pigem ma tahakski uuesti proovida, et ka väljutusperioodis J hingamisega lapsel väljuda lasta. Seekord tundsin, et väsimus sai minust võitu ja läksin nö lihtsama vastupanu teed.

Kui mu sõbrannadel on pigem hirmutav sünnituskogemus, siis mul on ootusärevus, et milline see teine sünnitus oleks — kas veel kergem või hoopis teistsugune.

Hüpnosünnituse kursusest oli meeletult kasu. Ma olen ise ka ämmaemand ja kui ma praegu haiglas töötaksin, siis ma soovitaks seda kõigile rasedatele. Ma arvan, et siis oleks palju vähem traumeerivaid kogemusi ja ehk sünniks ka rohkem lapsi.

Kui tahad hüpnosünnituse kohta teada ja sind huvitab, mis hingamised ja harjutused need on, mida Kairit sünnituse ajal kasutas, siis vaata SIIA!