Mõtlesin, et olengi vastik inimene...

Sain teada, et see kurb ja kuri naine, kes raseduse ajal meie kodus elas, ei olnudki mina, vaid hoopis üks haigus. Ravitav haigus! Juba loetud päevad pärast esimesest rasedusest teada saamist hakkasin tundma end tavapärasest emotsionaalsemana. Ärritusin kergesti ja kippusin lähedastele nähvama, tundsin end ilma erilise põhjuseta või väga väikeste asjade pärast põhjatult õnnetuna.  "Ahah, see ongi siis see kurikuulus raseda hormoonide möll," mõtlesin toona.

Raseduse süvenedes süvenesid ka ülevoolavad tunded – olin kergesti ärrituv nagu tiksuv pomm, nutsin pidevalt, nägin igas sääses elevanti. Lihtne vaidlus elukaaslasega, näiteks remondimehele avansi maksmise üle, võis kulgeda vaese mehe poole asju loopides ja teravaid sõnu karjudes. Nagu korralik Ladina-Ameerika seebiseriaal. Hakkasin järsku kahtlema kõigis oma elus hoolega tehtud valikutes. Tegin sõnadega raskelt haiget neile, keda kõige rohkem armastan. Tagantjärele tean, et mulle oli juba siis vaikselt ligi hiilimas haigus nimega depressioon.

Ise arvasin aga jätkuvalt, et sellised tunded on raseduse ajal täiesti tavapärased ega vaja tähelepanu - rase naine ongi ju nagu teismeline tüdruk, hormoonid möllavad ja katus sõidab. Tihti mõtlesin ka, et ma olengi nõme inimene – halva iseloomuga, õnnetu, õel ja vastik, negatiivne. Tundsin seda mõeldes oma mehele ja lapsele kaasa. Miks nad küll valisid endale sellise frukti naiseks ja emaks.

Loe pikka avameelset kirjeldust ja psühholoogi näpunäiteid värskest ajakirjast 9 Kuud!