Naine ise mõtleb sünnituse valusaks
Minu esimene rasedus oli imeline! Ei mingeid probleeme, energiat jagus ja vaatamata pikale veninud talvele oli hea olla. Selle üheksa kuu jooksul ei mõelnud ma niivõrd sünnitusele kui beebiga kohtumisele. Sünnitusplaan mu peas oli lihtne – tahan sünnitada kodulinna haiglas vanni, ilma valuvaigistiteta, toeks mu 4. aastat ämmaemandaks tudeeriv sõbranna.
Olime mehega ühte meelt, et tema kogu sünnituse juures ei viibi. Valib ise, kas ootab ukse taga, piilub ukse vahelt või astub vahel ka ligi. Hirmu mul ei olnud. Olin rasedusest teadasaamisest peale veendunud, et loomulik sünnitus ei ole tingimata valus – naine ise mõtleb selle valusaks.
Rasedus oli kestnud 40+1, kui varahommikul tundsin kõhus kokkutõmbeid. Valus ei olnud, aga mõttes hakkasin end juba sünnituseks ette valmistama.
Helistasin sõbrannale, kes hakkas Tartust Viljandi poole sõitma. Mees läks tööle, sõbranna saabus ja kokkutõmbed jätkusid. Pärast väikest jalutuskäiku otsustasime haiglasse kontrolli minna. Nagu arvata võis, oli sünnituseni veel tükk aega, aga anti mõista, et ilmselt sama kuupäeva sees läheb asjaks. Käisime poes, viisin tugiisiku sõprade juurde ja läksin koju puhkama.
Kella 17 paiku muutusid kokkutõmbed tugevamaks. Mees tuli töölt ja siis juba koos hakkasime kokkutõmmete kestust lugema. Sõbranna naasis kell 22. Selleks ajaks tundsin end mugavalt ainult jalutades või treeningpallil istudes. Kolme peale leidsime toimiva rütmi. Kui kokkutõmme hakkas tulema, ütlesin “tuleb”, mees aitas mind käpuli ja sõbranna mudis selga. Valu ei olnud, vaid ebamugavus.
Täpselt keskööl teatas sõbranna, et nüüd on aeg haiglasse minna. Ta oli selle täpselt ajastanud – nii kui ülevaatamiseks lauale sain, tulid veed. Teatati, et avatus on 8 cm ja kohe läheb lahti! Kell 1.00 ronisin vanni.
Sõbranna abiga sain hingamise kätte. Aeg-ajalt piilus mees ukse vahelt ja julgustas. Ämmaemanda soovitustest ei mäleta ma suurt midagi. Tol hetkel oli minu jaoks olemas vaid sõbranna, kes mulle ämmaemanda soovitusi “tõlkis”.
Õige pea hakkas paistma beebi juuksetutt ja minu meeleolu oli rahulik. Ehk liigagi rahulik, sest üha enam kuulsin ämmaemanda suust “pressi tugevamini”, “jõuad kauem” ja lõpuks “me peame vist lauale minema”.
“Mida? Ei! Miks?” tiksus mu peas. “Proovime veel vannis, ei taha lauale.”
Mu soovile tuldi vastu ja pressisin vannis. Nüüd võtsin kogu jõu kokku! Aga ei midagi. “Me peame lauale minema ja lahklihalõike tegema, beebi ei saa millegipärast välja,” teatas ämmaemand.
Selle variandiga ei olnud ma arvestanud. Mu keha tõmbus täiesti krampi. Tee vannist lauani tundus üüratult pikk. Sünnitus, mis oli seni olnud mugav ja valutu, muutus sajaprotsendiliselt. Laual hakkas mu keha vappuma, mul oli jube külm. Endiselt paistis lapsest ainult juuksetutt.
“Kui ma ütlen “nüüd”, siis pressi, ja samal ajal ma lõikan,” teatas ämmakas.
Äkki oli kogu mu jõud kadunud. Keelel kibeles: “Oodake, ma veel ei jõua.” Ja siis oli kõige kohutavam valu, mida võib ette kujutada. Ämmaemand tegi tuimastuseta lõike, kuid mina ei jõudnud pressida.
Aega põdeda siiski ei antud. “Nii, ei õnnestunud, proovime veel. Kui ma ütlen, siis pressi!” teatas ämmaemand.
“Olgu, jõuan, teeme nii,” mõtlesin. Kutsusin oma keha korrale ja pressisin. Seekord ei olnud lõiget tundagi. Ja sellest piisas. Nüüd oli juuksetuti küljes ka beebi – 3 kg ja 50 cm õnne! Mees sai nabanööri läbi lõigata ja nääpsuke pandi mu rinnale.
Kokkuvõttes olin vannis 1,5 tundi ja laual kõigest mõne minuti. Ometi tundus vastupidi. Olin vannis sünnitamise peale nii kindel, et mõtlesin lõpu ise raskeks.
Mul on siiralt hea meel, et just sõbranna mulle toeks oli. Loodetavasti viibib ta ka meie järgmiste laste sünni juures. Ja endiselt olen veendunud, et loomulik komplikatsioonideta sünnitus võib olla valutu.
Kes sündis:
Karmen Roht
Millal sündis: 26.04.2013
Sünnikaal ja -pikkus:
2980 g ja 50 cm
