Viljatus – see sõna kannab endas hulganisti eelarvamusi ja valearusaamu ning paneb justkui märgi külge. Seetõttu räägivad inimesed oma IVF tee­konnast vaid maskiga varjatult ning nime avalikustamata.

"Mina soovin, et see arvamus muutuks. Me oleme päris inimesed, kes selle läbi on teinud. Ja see pole mitte midagi koledat. IVF on lihtsalt üks viis, kuidas saada lapsi, keda armastada," ütleb Anette.

Anette (29) ja Toomas Mandel (26) olid koos olnud vaid mõne kuu, kui juba kindlalt teadsid, et on teineteise jaoks loodud. Ja tundsid, et oma südames on nad uue ilmaime tulekuks valmis. Teekond lapse saamiseni võttis aga aega ja vaeva hulga rohkem, kui nad iial oleks kujutlenud. Kokku pidid nad ootama neli ja pool aastat, enne kui perre sündis armas ja väga oodatud poeg Lennart.

Rahvatarkused

Algas kõik vägagi lõbusalt. Naine meenutab naerdes, kuidas nad alguses entusiastlikult järgisid kõiksugu kuuldud soovitusi, et kiiremini rasestuda: “Proovitud sai ovulatsioonitestidega õige aja tabamist. Siis olime vahekorras ülepäeviti, pärast vahekorda viskasin jalad seinale ning hoidsin patja selja all – nii pidid seemnerakud paremini oma tee õigesse kohta leidma!”

Niimoodi oodates ja eri mooduseid proovides möödus poolteist aastat, kuid soovitud tulemust ei saabunud. Ühe pikema menstruaal­tsükli ajal lootis Anette, et tal on lõpuks õnnestunud rasestuda, ning läks oma naistearsti juurde sellele kinnitust leidma. Rasedust kahjuks siiski ei olnud, kuid nüüd oli arstil võimalik Anettet ja Toomast kontrollida. “Ma polnud kordagi selle peale tulnud, et meiega võiks midagi valesti olla, läksin vaid kontrolli,” mäletab naine oma esialgset kindlustunnet, et küllap neil õnnestub siiski omal käel beebi perre tuua.

Arstilkäigud

Naistearst suunas paari geneetiku juurde, Toomas pidi lisaks käima meestearstil ning Anette saadeti laparoskoopilisele operatsioonile munajuhade läbitavuse kontrollimiseks. Kõik need analüüsid ja testid võtsid aega kaheksa kuud, misjärel saabus selgus, miks paaril pole siiani õnnestunud rasestuda. Toomase seemnerakud ei olnud piisavalt võimekad, et ise endale teed munarakkudeni leida. “Olime segaduses ja kurvad. Toomas ei suutnud kuidagi leppida teadmisega, et meil pole võimalik ilma kõrvalise abita last saada,” meenutab Anette kolme aasta tagust uudist. Siiski leidis paar jõudu, et taas end koguda ning näha asja helgemat poolt – nüüd on põhjus selge ning edasi saab ainult paremaks minna!

Suunduti Ida-Tallinna kesk­haigla viljatusravikliinikusse doktor Tiina Rassi vastuvõtule, kus pandi kiirelt paika raviplaan ning tehti selge otsus – kunstlik viljastamine. Anette meenutab, et ainus asi, mida ta kogu asja juures kartis, oli iseenda süstimine, kuid ta võttis selle katsumuse kindlameelselt ette. Laps tuleb perre tuua!

Kaks katkemist

Esimene IVF algas Anettel ja Toomasel 2014. aasta jaanuaris ning juba veebruaris siirati Anettele kaks viljastunud rakku. Üle ei jäänud ühtegi. Kaks nädalat pärast siirdamist sai paar suurepärase uudise – nii kodune rasedustest kui ka veretest olid positiivsed. Kahjuks ei kestnud nende õnn kaua, sest juba raseduse üheksandal nädalal selgus kurb tõsisasi – beebi süda ei löönud, kauaoodatud rasedus oli peetunud. “Pidin minema oma rasedust katkestama koridori kaugeimasse kabinetti...” meenutab Anette elu üht kõige raskemat päeva. Ja lisab: “Ma ei suuda iial mõista, miks peaks keegi tahtma sinna vabatahtlikult minna.”

Pärast rõhuvat uudist elasid Anette ja Toomas läbi korraliku kriisi, kuid õnneks toibusid peagi. Kohe nad siiski uut kunstliku viljastamise ringi ei alustanud, vaid otsustasid kõigepealt abieluranda sõuda. “Kiire pulmade ettevalmistus, kõvasti tööd ning palju häid soove sõpradelt ja sugulastelt,” kirjeldab Anette. “Ja sügisel läksime tagasi doktor Rassi juurde, kus alustasime uue IVF ringiga.” Sel korral saadi naiselt 17 munarakku, millest kuus viljastus. Kaks rakku elasid kasvatamise üle ning need ka siirati. Külma ei olnud taas midagi jätta.

Oodanud kümme pikka päeva, said Anette ja Toomas taas ilusa uudise – rasedustest oli positiivne ning lootus tõusis pilvedesse. Ometi ei jätkunud seegi kord õnne kauaks – päev enne jõule, seitsmendal rasedusnädalal pidid nad üle elama teistkordse loote peetumise. Anette lootis veel viimase hetkeni enne koridori lõppu astumist, et ehk on ultrahelis midagi valesti vaadatud ning väike süda hakkab ikkagi lööma. Kuid kahjuks ei kandnud lootused vilja – rasedus tuli katkestada. “Ma ei suuda iial sõnadega kirjeldada neid emotsioone, mis meid abikaasaga valdasid. See kord oli meile veel palju raskem kui esimene – olime nii kindlad olnud, et nüüd läheb kõik hästi. Mitte keegi ei tohiks midagi sellist läbi elada!” meenutab Anette raske südamega toonaseid tundeid. Jõuluime oli neilt võetud.

Juhtunud sündmused viisid Anette emotsionaalsesse kuristikku. Kord tundis ta, et suudab olukorrast üle olla, kuid siis langes jälle kurvastusse. Abi saabus siis, kui naine pöördus raseduskriisinõustaja poole ning leidis internetifoorumi, kus teised sarnaste läbielamistega naised oma kogemusi jagasid. Toomasest oli talle kirjeldamatu tugi ning elu hakkas tasapisi jälle helgemana näima.

Kauaoodatud tulemus

2015. aasta aprilliks oli paar end kogunud ning alustas oma kolmandat IVF täisringi. Sel korral kinnitasid Anette ja Toomas üks­teisele, et sellest saab nende viimane katse, sest nad teavad: sel korral see õnnestub! “Mäletan, et mind valdas eba­tavaliselt rahulik tunne, mis kinnitas, et seekord läheb kõik hästi,” kirjeldab Anette. Kolmas katse oli varasemast kahest erinev. Raviskeem oli eelmis­test lühem ning Anettelt saadi vaid kolm munarakku. Punktsiooni järel teatas embrüoloog, et Toomase seemnerakud olid kehvakesed. Vaevu leiti kolm sobilikku, mis katseklaasi munarakkudega kohtuma viia. Sellest infost oli paar väga löödud ning hirmul, kuid siiski ei kaotanud lootust. “Minu kolmest mammust üks ei viljastunud, üks deformeerus ning vaid üks läks arenema. See üks ka siirati,” meenutab Anette ning lisab, et arvestades eelmisi katseid, kui mõlemal korral siirati kaks rakku, tundus seekordne üksik nii vähe ja nii vale. Hirm tahtis hinge pugeda. Ometi piisas sellest ühest õrnakesest, et alustada tõelist ja kauaoodatud imet!

Ka kolmandal katsel sai paar kahe nädala möödudes nii kodusele kui ka veretestile positiivse vastuse. Sel korral aga jätkus kõik hästi, loode arenes elujõuliselt. Anette meenutab, et raseduse alguses oli ikkagi hirm ning ta kartis, et beebi süda võib lakata löömast. Tõeline kindlustunne saabus pärast üheksandat rasedus­nädalat, kui paar läks esimesele visiidile ämmaemanda juurde ning nägi oma lapse südant tuksumas. Sellega saabus rahulolu ning usk oma raseduse tugevusse – 4. veebruaril 2016 sündis nende perre kaua­oodatud ja armastatud pisipoeg Lennart.

Anette ja Toomas vaatavad tagasi oma raskele teekonnale ning kinnitavad, et iga paar, kellel on probleeme rasestumisega, peaks kindlasti kunstlikku viljastamist proovima. Nad on veendunud, et just teineteise toel suutsid nad kõik need aastad vastu pidada ning pärast kukkumisi uuesti tõusta. Ja ainult tänu kunstlikule viljastamisele täitsid nad selle tühimiku, mida vaid laps suutis nende elus täita.

Kas teadsid, et tellides digiajakirja on sulle mugavalt kättesaadavad ka arhiivilood?