Foto: Pexels
Kui ma ei oleks oma meest kuulanud, oleksin sünnitanud a) kodus, b) autos, c) haigla ukse taga. Kui ennast ei tea usaldada, usalda meest! Ja mis kõige üllatavam — minu sünnitus ei olnud praktiliselt üldse valus! Praegu juba oskan arvata, miks see kõik just nii läks.

Kartsin väga eelseisvat sünnitust, peamiselt hirmust valu ees varasema kogemuse tõttu. Käisin isegi kriisinõustaja juures, millest mulle absoluutselt kasu ei olnud. Mul on üldse raske leida spetsialisti, kes mind kõnetada suudab ja ajus õigeid nuppe vajutab.Tegelesin igapäevaselt oma hirmuga, mõtestasin seda enda jaoks ja kinnitasin endale, et see on vana lugu ja seekord läheb kõik teisiti. Palju paremini!

Hirm oli alguses suur

Meie üllatusbeebi (ei soovinud sugu teada enne sündi) sündis septembris kaaluga 3440g ja 50cm, olles nende näitajatega minu neljast lapsest kõige pisem beebi. Arstid süstisid minusse pool raseduse ajast hirmu, et mul tuleb hiiglane ja sünnitus tuleb esile kutsuda, kui ta enne nende määratud aega ise ei tule. Gestatsioonidiabeedi tõttu, mida põdesin esmakordselt. Kuigi mu näidud olid lõviosa ajast korras (välja arvatud siis, kui teadsin, et kooki vms sõin) ja UH järgi oli ka kõik korras. Mul on kahju, et ennast rohkem ei usaldanud ja selle hirmu all olin nõus suure osa rasedusest veetma, selleks ei olnud tegelikult vajadust.

Kuna ma varasemate kogemuste tõttu väga kartsin sünnitada, otsustasin kogu hingega keskenduda sellele rasedusele ja sünnitusele andes endast maksimumi, et seekord saaks kõik teisiti minna.
Raseduse lõpus tundsin juba isegi põnevust, kas ja palju see kõik töötab. Minu jaoks olnuks juba suur võit, kui suudan kahe tuhu vahel lõdvestuda, isegi kui see tuhu ajal mul ehk ei õnnestu ja suudaks lihtsalt hingata. Ma oleks olnud juba siis enda üle uhke.

Aga loo juurde nüüd siis. Minu beebi sündis omaalgatuslikult päev enne ämmaemanda visiiti, kui oleksime saanud esilekutsumise saatekirja (mis oleks antud ajale 41+0). Raseduse suuruseks oli sel hetkel 40+3.
Päeval tundsin üksikuid kokkutõmbeid, pidasin neid harjutusteks. Seda oli augustiski juhtunud ja tõttöelda ootasin, et miks enam ei ole või millal tuleb…
Meil oli laisk päev. Tavaliselt seda omale ei lubanud, aga too pühapäev ei tundunud huvi midagi muud teha, ainult nii palju kui vajalik.

Kella 20ni olid tuhud umbes 10min ja pikemate vahedega. Ma arvasin ikka, et niisama harjutab enne rasket tööd. Leidsin, et see on ideaalne võimalus mulle harjutada lõdvestumist, visualiseerimist ja hingamist. Ma uskusin siiani, et ei hakka veel sünnitama. Vahed läksid väiksemaks ja tuhud intensiivsemaks umbes kella 1 ajal öösel. See ei olnud valus, pigem nagu survetunne või midagi sarnast, aga tugevam kui enne. Jätkasin varem tehtut ja lisasin väikese puusakiigutuse. See oli nii mõnus. Tuhu möödus enamasti kiiresti, keskmiselt alla minuti.
Mees magas, mina päris magama jääda ei saanud, ta vahepeal ärkas ja uuris, mis seis on.
Palusin tal edasi puhata. Ütlesin, et midagi toimub, aga et kui see päris värk peaks olema, siis läheb veel kaua aega ja ajan ta üles, kui juba midagi põnevamat toimub.

Täitsa meeldivad tuhud olid!

Visualiseerisin oma emaka 3 kihti lihaseid ja mõtlesin tuhu ajal, kuidas need liiguvad. Mulle endale tundub see natuke jabur (peamiselt seetõttu, et ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi nii teeks või kedagi selline asi aidanud oleks), aga mulle toimis. Mõtestasin sellega seda tunnet, mida ma siis tundsin, sest valuaistingut ma ei tundunud. Kuid see tunne oli piisavalt intensiivne, et keskenduda. Samal ajal korrutasin endale, et hinga ja lõdvesta allumine korrus, kiigutasin puusa ja läinud see tunne taaskord oligi.

Kella 3ks oli mees juba gramm mures, kui kuulis, et vahed on 3-5min. Tuhu ajal ma juttu ei ajanud, keskendusin nagu enne, aga kahe vahel sai nalja teha, muret tunda teadmatuse ees ja samas tundsin end nii hästi, et suutsin end jätkuvalt veenda, küllap see ikka päris sünnitegevus ei ole. Tõsisem harjutus lihtsalt.

Mehe rahustuseks, et olgu, olen siiski nõus sünnitusmajja end näitama minema.
Kell 3:40 vaadati mind vastuvõtus üle. Ämmaemand ilusti ootas, kui mul korraks hingata oli vaja. Ma arvasin, et ta ütleb “tubli, ilus 2cm (millega ma oleks juba ka rahul olnud) või et “mine harjuta kodus edasi, emakakael on pikk ja kinni” (mis oligi minu varasem stsenaarium).
Selgus, et ma olen end juba 5cm peale hinganud. Ma hakkasin peaaegu nutma. Ei uskunud!
Olin nii uhke enda üle ja selle üle, et pool on tehtud ja ma veeeeel ei pidanudki röökima, täitsa niiöelda meeldivad tuhud olid! Eelmise rasedusega ma palusin selleks ajaks, et keegi mind uimaseks lööks. Nii ropult valus oli, et mu kisa oli kuulda ilmselt ka Vändra metsa karudele.

Läbivaatustoas oli mul aega kaubelda sünnitustuba 1-4 ja ütlesin, et nad võiks vee juba jooksma panna, piiga aga ütles, et neid tellimusi pean sünnitusosakonnas esitama. Kahe tuhu vahel oli mõistus täiesti selge, tuju super hea ja energiat üle ääre.
Hakkasime siis astuma, kui juhatas mind kuuendasse. Siis ma küsisin uuesti, et kas sinna 1-4 ei saa siis või? Kõik täis ja sünnitavad? Ei olnud ja lubati “sviiti” minna.
Ämmaemand ütles, et pane öösärk selga (mingi vakstu oli see, oma oleks kindlasti väga palju parem olnud) ja käi vetsus, et siis vaatame edasi. 5cm avatus oli neil teada. Vett jooksma ikka ei pandud.
Meil oli visioon, et paneme muusika käima, led-küünlad põlema. Mul läheb valusaks, röögin seal, mees kiidab takka, et ma olen nii tubli, teeb pai ja musi. Sedasi siis vähemalt mõned tunnid…

Aga kuidas nii ruttu?

3:40 olin läbivaatustoas ja umbes 4 sünnitustoas…
Läksin siis pissile ja opsti.. törts vett. Hingasin seal veel paar tuhu ja sättisin end vetsust lahkuma, kui tundsin, et tegelikult tahaks nr 2 ka teha. Peaaegu istusin tagasi, kui mõtlesin, et äkki ikka ei ole hea mõte. Uuesti ukse poole ja siis jälle poti poole. Ei suutnud otsustada, kummale poole ma minema pean ja siis äkki tunnen, et PRESS! Suund ukse poole. Enne, kui selleni jõudsin, karjusin mehele “press, press!“
Ta ei saanud kohe aru, et misasi ja mis nüüd saab. Taipas siiski uksest välja joosta ja ämmaemand tagasi kutsuda. Too ei saanud aru ja küsis, et kas lootepõis puhkes või… Mees selgitab siis, et EI, pressid on!
Selleks ajaks olin ma end voodi ette parkinud hoidsin kätt jalgevahel. Ei tea, kas selleks, et vesi ei jookseks, beebi ei tuleks, mõtlesin tagasi lükata vms. Olin justkui segaduses, et kuidas nii — 5cm, hingatavad tuhud, kuidas juba pressid?
Ämmaemand jõudis palatisse, käsutas mu külili voodisse. Ma seisan jalad ristis ja ütlesin, nop — ma ei tule!

Ma ei tahtnud voodis sünnitada!

Olin saanud korduvaid kinnitusi erinevatest loengutest, et asendit saab valida ja läbivaatust saab teha ka teistes asendites. Minu vanemapoolsem venelannast ämmaemand sama meelt kahjuks ei olnud. Kuigi ütlesin, et saab ju teistes asnedites ka. Raske oli seal tingida, sest tundsin juba uut pressi peale tulevat.
Nõudsin siiski, et peatsi osa tõstaks — muidu ei tule! Kolm korda tingisin peatsit veel kõrgemale, enne kui keset pressi nõustusin sinna külili viskama.

Katsus avatust ja tõdes “täisavatus — hakkame sünnitama”! Teine tädike (ei tea, kes see oli) üritas mulle KTG’d külge panna, ma tõukasin ta ära koos oma anduriga. Uue pressiga oli veerand pead juba väljas. Ämmaemad korrutab, et järgmine kord sünnitame edasi, järgmine kord sünnitame edasi. Ma mõtlesin, et mida ta ajab?! Saame selle tehtud ja siis vaatame kuidas ja kas selle järgmise korraga on.

Ma samal ajal vist veits ikka pressisin ja ta küllap mõtles, et järgmise pressiga, mitte järgmine kord, aga no mul polnud aega seda sel hetkel omale tõlkida. Igatahes 3 pressi ja 4:18 asi tehtud oligi.
Pressid olid natuke valusad, kibedad ja ebamugavad aga muus osas oli super äge kogemus!

Olen õnnelik, tänulik ja enda üle nii üli uhke!

Uskumatu! Ma tõesti nimetan seda praktiliselt valutuks sünnikogemuseks, mida uskusin, et on antud mingile hulgale privilegeeritud naistele ja mina seda luksust kunagi kogeda ei saa.

Ämmaemand pani lapse mu rinnale ja ütles, et on tüdruk! Me arvasime, et on poiss. Ei julgenud loota või arvata, et tüdruk antakse. Korrutasin seal vist 100x, ta on tüdruk!!!

Ilma tõrvatilgata paraku ei saanud. Esmalt see voodisse sundimine ja see, mis juhtus tund peale sündi minu läbivaatusel jääb nüüd uueks templiks mällu. Pool tundi piina ja minu valust rääkimist, milleks ei olnud ainsamatki näidustust. Mul ei olnud ainsamatki rebendit vms, beebil puudusid igasugused muljumise jms jäljed. Me olime mõlemad nii värsked ja ilusad!

Kodust haiglasse sõit võtab meil umbes 30-40 minutit. Läbivaatusest lapse kätte saamiseni kulus maksimaalselt 40min. Kui ma ei oleks oma meest kuulanud, oleksin sünnitanud a) kodus, b) autos, c) haigla ukse taga. Kui ennast ei tea usaldada, usalda meest !

Täna ei saa ma väga üldse aru, et päriselt sünnitasin, just selle protsessi osas, mitte taastumise mõttes vms, kuigi ka see on ilus ja kerge.

Mis aitas mu ilusale sünnitusele kaasa:

  • Igapäevane hingamise harjutamine.

Mulle oli suureks abiks ka äpp, kus on stressi all hingamine, mille sisse ja välja hingamise pikkuse saab ise määrata. Eeldab anduri olemasolu telefoni tagaküljel.

  • Lõdvestuse harjutamine.
  • Minu jaoks toimis imehästi emakatöö visualiseerimine!
  • Perekooli loengutes osalemine (kuigi kahjuks ämmaemand asendite vms osas koostööd ei teinud :(. Loengus kogetu oli ilusam, kui võimalus, mis mulle pakuti)
  • Raseduse lõpus nõmmliiva- ja vaarikalehe tee joomine (usun selle emakakaela pehmendavasse mõjusse, kuid kes teab, eks. Inimene peab ju millessegi uskuma :D)
  • Viimasel trimestril jalutasin palju. Isegi pikemalt kui 6km, mis tundub mulle enda kohta üllatav.
  • Mehega armastuse jagamine.
  • Tuhude ajal mõtlesin beebile.

Mind aitas mõte, et mina tean, mis toimub ja mida ma tegema pean. Mulle tundus beebi tee raskem läbi kitsa sünnitustee ja soovisin talle seda lõdvestudes võimalikult avarana hoida, et tal oleks kergem.

  • Enda keha ja beebi usaldamine sünnituse ajal. Et me saame hakkama, koos töötades. Mõtlen ja töötan kaasa — mitte vastu.

Ma olen kindel, omades 4 lapse sünnikogemust ja teades viimase erinevust, et just hüpnosünnituse kursus võimaldas sellel võimalikuks saada. Sünnitus PÄRISELT ei pea olema valus!

Ehk just see, et ma ei uskunud, et sünnitan, hoidis ära paanika tekke koos adrenaliini tulvaga. Ma olingi lõdvestunud ja vaba. Hingasin, keha sai oma toodetud valuvaigistiga hakkama ja ma kinkisin endale seeläbi valutu sünnikogemuse. Ise ka ei usu, aga laps on süles! Küllap see nii siis oli :)

Hüpnosünnituse meetodi eesmärk ei ole kunagi olnud rõhuda valuvabale sünnitusele, see ei oleks lihtsalt aus kõikide naiste suhtes, kes on seda ürginstinktidest juhitud tundmust väga intensiivselt kogenud. Ometi on ikka ja jälle naisi, kes hüpnosünnituse koolituse läbinult ei pea oma sünnitust kirjeldama kui valulikku. See 4 lapse ema kogemus annab taas põhjust kinnitada, et keha-meele tehnikatele pühendunud ettevalmistusel, naise teadlikkusel oma kehast ja sünnituse loomulikkusest on suur roll seda ilusat sündmust kogeda meeldivalt ja tõeliselt väestavalt.

Positiivseid sünnituslugusid jagavad emad lehel hypnosynnitus.ee