Foto: Nele Tasane
Sünnitama minek on tihti laetud ebakindlusest, hirmust, teadmatusest ning seljakotina on seljas ka kõik kuuldud (pigem keerulist laadi) sünnituslood (sh võib olla ka enda eelmised sünnituskogemused). Kolmanda raseduse ajal oli ka mul see seljakott seljas, kuid samas oli südames teadmine, et saab ka teisiti. Aga alustame algusest.

Viimase kuue aasta jooksul olen Pelgulinna sünnitusmajas sünnitanud kolm last ja iga sünnitus on pakkunud mulle täiesti erineva kogemuse. Kui esimest last oodates käisime mehega perekoolis ja tegime selgeks kogu teoreetilise poole, siis sünnitusel tundsin, et sellest ei piisa. 

See teoreetiline pagas ei aidanud mul intensiivsete tunnete ja valudega toime tulla, ma ei osanud ka õigesti hingata. Meel oli segaduses, et mis nüüd toimub ja oli suur soov sellest protsessist põgeneda, aga ilmselgelt põgeneda pole kuskile. Kui lõpus kaks tundi kestnud pressid ikka beebit välja ei toonud, läks kasutusele vaakum...