Umbes 18. rasedusnädalal tundsin esimest korda loote liigutusi. Nädal hiljem hakkasin nägema halbu unenägusid. Näiteks panin lapse kirjaümbrikusse, ümbriku autosse ning sõitsin mööda linna ringi ja ajasin tööasju. Teadsin, et see on vale tegu, aga ei saanud sinna midagi parata. Magasin halvasti.

Ehmatav uudis ultraheliuuringul

20. rasedusnädalal läksin ultraheliuuringule, kus vaadatakse lapse tähtsamaid organeid. Nagu paljud tulevased vanemad, lootsime ka meie kindlaks teha lapse sugu. Mees ei saanud töö pärast kaasa tulla. Läksin üksi, pabistasin hirmsasti ja jäin paar minutit hiljaks. Astusin uksest sisse, ütlesin: "Tere!" ja mulle vastati külmalt: "Jäite hiljaks."

Heitsin pikali. Arst oli venelanna. Ta ei öelnud mulle ühtegi sõna ja uuris väga pikalt. Ma ei julgenud tema eemaletõukava oleku tõttu isegi küsida, kas sugu on näha. Järsku jäi ta mingit kohta uurima. Tundsin, et süda hakkab puperdama. Ta ütles, et oodake ja läks uksest välja... Ukse jättis lahti, nii et koridoris olevad inimesed nägid möödudes sisse.

Paari minuti pärast astus kabinetti osakonnajuhataja. Arst uuris närviliselt, venelanna rääkis ja näitas midagi. Küsisin lõpuks: "Kas midagi on halvasti?" ja arst ütles kindla kõva häälega: "Jah." Mu süda hakkas sada korda kiiremini lööma ja pisarad voolama. Nad uurisid veel. Küsisin, mis lahti on.

Arst ütles, et probleem on neerudega. "Teil sünnib ilmselt väga haige laps, ta kas sureb või tuleb temaga arvatavasti pea terve elu haiglas veeta." Ta ütles, et peame valima kas selle või katkestama raseduse. Kolm päeva on aega. Esmaspäevaks tuleb mehega otsus teha. Olin šokis. Ei saanud aru, mis mu lapsel täpselt viga on. Mu kõrvus kajas vaid see "kolm päeva".

Arstid olid napisõnalised

Nutsin. Läksin uksest välja ja üritasin meest kätte saada, kuid ta ei vastanud telefonile. Hiljem selgus, et telefon oli töölaual ja ta ise maja peal.

Kuna 20 minuti pärast pidin minema arsti ja ämmaemanda vastuvõtule, istusin koridoris ja nutsin edasi. Rääkisin arstile ja ämmaemandale, mis juhtus. Püüdsin saada selgitusi, mida see arenguhäire tähendab, kuid nemad ei osanud kommenteerida. Olid kui tuimad tükid. Sain neilt vaid kinnitust sellele, et kolm päeva on aega otsustada.
Issand jumal, jutt käis ju meie lapsest, mitte auto müümisest. Mis temaga täpselt lahti on?!

Katsusin veidi rahuneda ja küsisin, mida teised vanemad on sellises olukorras teinud. Arst, kes oli üsna nooruke, ei teadnud ka seda, küll aga läks naaberkabinettidest uurima. Teised arstid olid ümbernurga öelnud, et KÕIK sama diagnoosi saanud paarid olid raseduse katkestanud. Olin jälle šokeeritud.

Arst lubas järgmiseks visiidiks ehk esmaspäevaseks kohtupäevaks otsida haiguse kohta materjali, et mulle täpsemalt seletada. Läksin sealt ära, pisarad silmis. Autoga sõitsin mehaaniliselt, mõtlemata. Mees oli ikka kadunud, kihutasin talle töö juurde. Lõpuks nägin teda, nutsin, ei suutnud rääkida. Ta ei saanud aru, mis juhtus. Arvas, et mu emaga, kellel oli suvel infarkt, on midagi lahti. Rääkisin talle kõigest ja ütlesin, et tahan teada, mis meie lapsel õieti viga on. Kas ma olen sellepärast imelik? Me oleme mõlemad noored terved inimesed. Ma tahan ju seda last. "Sina ka?" küsisin. Ta ütles: "Muidugi." Ta on mul parim.

Mida teha?

Niisiis pidime otsustama, kas tappa laps, kelle liigutusi oli juba tunda. Meie enda oma. Algas suur info otsimise töö. Internetis jõudsin isegi USA haiglate kodulehekülgedele, kust sain teavet neeruvaagnate laienemise kohta. Oma perearsti käest uurisin, milline arst tegeleb haiglas laste neeruprobleemidega, ja läksin temaga rääkima. Kirurg ütles, et see neeruhaigus on küll raske, kuid Eestis osatakse seda hästi ravida. Tema ei ütle, et peaks raseduse tingimata katkestama.

Ta soovitas pöörduda Tartu Ülikooli naistekliinikusse, et kuuleksime mitme arsti arvamust. Helistasin sinna. Günekoloog Aivar Ehrenberg rahustas mind veidi ja ütles, et paar päeva ees või taga ei tee midagi. Läksime Tartusse tema vastuvõtule. Tartus võeti lootevee proov (seda võimalust teises haiglas ei pakutud), et näha, kas lootel on mõni kromosoomihaigus. Arst seletas meile, mida tähendab neeruvaagnate laienemine lapse tervisele. Ta imestas, et olime ise nii palju uurinud ja ütles, et sellise probleemi ilmnemisel tuleks vanemad saata lastekirurgi ja psühholoogi juurde. Ta imestas, et meiega niimoodi käituti.

Kaks nädalat piina

Looteveeuuringu vastuseni oli kaks nädalat aega. See tähendas kahte nädalat piina, sest kui lootel olnuks mõni raske haigus, näiteks Downi sündroom, siis ma ometi ei oleks sünnitanud. Õnneks ütles dr Ehrenberg, et testil on ka kiirvastus. Neli päeva pärast lootevee proovi võtmist helistasin geenikeskusse, kust öeldi, et suure tõenäosusega on kõik hästi. Me saame poja. Muidugi ei erutunud ma liialt, sest teadsin, et tuleb oodata ka lõplikku vastust. Samal päeval helistas mulle dr Ehrenberg ja teatas, et ilmselt on kõik korras. Tema meelest polnud põhjust rasedust katkestada. See oli selline kergendus!

Siiski möödus poolteist nädalat pisarate ja magamata ööde tähe all. Stress oli suur. See oli elu raskeim aeg. Lõpuks tuli kindel vastus - kromosoomihaigusi pole! Otsustasime poja alles jätta.

Sündis armas poeg

Pidime otsuse oma poja elu kohta tegema kolme päeva jooksul. Sellest oli saanud meie vastupidavuse ja jonnakuse tõttu juba kolm nädalat. Otsustasin, et hakkan ka raseduse jälgimiseks käima Tartus. Mees ütles, et on nõus mind sinna kas või iga päev sõidutama. Käisin toreda dr Pille Vaasi juures iga kahe nädala tagant. Mitmel ultraheliuuringul oli näha, et lapse neeruvaagnad on laienenud, kuid mida see tema tervisele tähendab, pidi selguma alles pärast sündi.

Nüüd on meil imearmas poeg. Seni pole ta vajanud ei operatsiooni ega ravi. Käime küll temaga kontrollis, kuid paistab, et olukord muutub paremaks ja on lootust, et varsti ei pea me ka arste nii tihti külastama.
Oleme mehega mõelnud: kui paljud paarid on kergekäeliselt, ühe arsti jutu peale, raseduse katkestanud? Teinud elu kõige kehvema otsuse. Ei tahaks, et keegi langetaks valiku, teadmata, milline on tegelikult lapse seisund ja millised ravivõimalused.

VAJALIK ON MITME ARSTI OTSUS

Aivar Ehrenberg, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku direktor

Seadus lubab rasedust ema soovil katkestada kuni 22. rasedusnädala täitumiseni, kui sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus. Seadus ütleb ka, et "kirjeldatud juhtudel tehakse raseduse katkestamise lubatavus kindlaks vähemalt kolme arsti - kahe või enama naistearsti ja naise haigusest või tervisega seotud probleemist tuleneva erialaarsti või -arstide - otsusel". Nii et ainult ühe arsti arvamusele tuginedes selliseid raskeid otsuseid ei langetata.
Rasedust jälgiv arst peaks olema suuteline naist kriisiolukorras juhtima: soovitama, millise asjatundja poole pöörduda, et kahtlustatava haiguse kohta infot saada jne. Arsti ülesanne on nõustada, mitte patsiendi otsuseid kallutada. Lõplik otsus lapse saatuse kohta on vanemate teha.

KUIDAS UURITAKSE RASEDAT?

Vere- ja uriinianalüüsid. Raseduse ajal tehakse mitu korda vere- ja uriinianalüüsi, mille abil määratakse raseda veregrupp ja reesusfaktor, kontrollitakse sugulisel teel levivaid haigusi jne.

15.-17. rasedusnädalal selgitatakse double-testi nimelise vereprooviga välja loote kromosoomihaiguste ja väärarendite risk. Positiivne vastus viitab suuremale riskile. Täpsemaks diagnoosiks on vajalik looteveeuuring.

27.-28. rasedusnädalal määratakse ema veresuhkru hulk ja 32.-34. nädalal kontrollitakse veel kord, kas rasedal pole sugulisel teel levivaid haigusi.

Ultraheliuuringud. 10.-14. nädalal tehakse esimene sonograafia, et määrata raseduse kestus. 18.-20. nädalal uuritakse loote väärarendite olemasolu. Võimalik, et teada saab ka lapse soo. 8. raseduskuul vaadatakse loote kasvu ja seisundit.

Kardiomonitoorne kontroll ehk KTG. 36.-40. rasedusnädalal uuritakse KTG käigus loote südame tööd.

Looteveeuuring ehk amniotsentees. Uuritakse, kas lootel pole kromosoomihaigusi. Ultraheli kontrolli all torgatakse nõel läbi ema kõhu lootehoidlasse ja võetakse sealt lootevett. Amniotsenteesi võidakse pakkuda üle 35aastastele naistele, positiivse double-testi korral või seoses loote arengurikke avastamisega ultraheliuuringul.