Foto: Erakogu
On neid, kes ütlevad, et kolm last on lihtsalt viimane piir. On ka neid, kes on öelnud, et no põhimõtteliselt võiks neid ka rohkem kui kolm olla, kui ainult enam rase olema ja sünnitama ei peaks. Ja on ka üksjagu neid, kes on täiesti siiralt ja südamest välja öelnud, et võib-olla isegi oleks rohkem tahtnud, aga esimese lapse kogemus on olnud liig. Suurema lapsega veel on hästi, aga beebiiga ja esimesed aastad olid liiga hullud selleks, et kunagi rohkem lapsi võiks tahta.

36 või kolmas ja siis on kõik

Ma olin 12 ja pool kui mu väikevend sündis ja mul on 1,5a vanem vend ja natuke üle aasta noorem õde ka. Ehk et me kõik olime seal teismelisehakatised sel ajal. Mu ema oli sel ajal 36-aastane. Kui sellele nüüd 13 aastat otsa panna, millal väikevend mõnusalt puberteet oli, siis mina olin tolleks ajaks juba 26. Mis omakorda tähendas, et mu ema pidi 48-aastasena selle puberteediga seal mitu aastat jändama (vanemad lahutasid aastaid varem). Meie, vanemad lapsed, olime selle aja peale kodust ära juba. Vanemate eelmised teismelised olid ju aastaid tagasi juba ise oma asjadega suuremalt jaolt hakkama saanud ja juba mõtlevaks inimeseks saanud.

Minule oli see periood millegipärast olnud “tempel mällu igaveseks” ja ma isegi ei tea päris täpselt miks. Igatahes olin ma aastaid päris-päris kindel, et kui ma saan 36-aastaseks või on mul 3 last, siis ma lasen beebipoe kinni panna. Kõige rohkem sellepärast, et ma ei taha 50-aastasena mingite teismelistega jännata — võiks oma elu ka saada elada ju!

Samas kolme last ma tegelikult ikkagi tahtsin ju… ja ühel hetkel sain ma aru, kui mõttetu oli see vanusele piiri seadmine — mul polnud esimene laps 21-aastaselt, vaid 26-selt. Minu esimese ja teise lapse vanusevahe on 4 aastat, mitte 1,5 aastat. Minu teise ja kolmanda lapse vanusevahe on päris paras 2 aastat ja 4 kuud. See muster ei ole mitte kuskilt otsast sama nagu see, mida ma nii väga pelgasin.

Kolm on uus kaks

Kui ma siis meie praeguseks kahepoolest ootama jäin, läks lahti üks suur kolmandate laste buum. Ühtäkki tuli kampaania “kolmanda lapse preemia”, mis tundus ülitobe, aga samas kasulik. Igalt poolt oli muudkui kuulda nendest, kes olid otsustanud kolmanda lapse kasuks.

Mul oli varem arusaamine, et kolmanda lapsega peab juba nii palju elukorralduses muutma — no alustades autost onju, sest tavalisse sõiduautosse naljalt kolm väikse lapse turvavarustust ära ei mahuta. Isegi see ei ole olnud meie jaoks suur mõtlemise koht, sest meil on niipalju lai auto, et väikse lisatuunimisega saime kolm last kenasti Skoda Superbi tahaistmele mahutatud.

Igatahes jäi üha rohkem mulle mulje, et kolm ongi uus kaks. Kui varem oli minu tutvusringkonnas palju neid, kellel oli kaks last (komplekt koos ja nüüd on moos), siis nüüd tuligi neid kolmanda lapsega peresid üha juurde.

Samas oli natuke kuulda ka neist “hulludest”, kel neljas laps ka plaanis või juba olemas. Ja minul kripeldas kogu aeg midagi, kuni ma jõudsin arusaamisele, et minu 36 või kolmas põhjendused enam ei päde. Tuleb vaadata sügavamalt enda sisse — mida ma siis tegelikult tahan?

Kas kolm on siis palju või vähe?

Meie kolmanda lapse esimene eluaasta ei olnud just kergete killast. Ta oli põhimõtteliselt kogu aeg haige — üks külmetus teise järel. Kõik tema nohud ja köhad läksid üle bronhiidiks, mida ravisime kangete ravimitega. Ainus lohutus oli igalt poolt, et kui nii noorelt on, küll kasvab välja. Kui põnn oli u 1,5-aastane oli tal ühe pikaleveninud haigusperioodi lõpuks haiglaravi vaja. Selgus, et tal oli põhimõtteliselt veremürgistus ehk sepsis — põhjust ei suudetudki tuvastada.

Niisiis ei tekkinud esimese, ja praktiliselt teise aasta jooksul mitte mingisugust mõtetki, et meie ellu võiks mahtuda veel üks laps. Siis tuli suvi ja põnn oli terve suve terve. Siis tuli sügis ja meie ellu ilmus imeline vanaema tiitlit vääriv abiline, kes aitab koduga ja lastega toimetada. Millalgi vahepeal tulid mul uued mõtted, huvid ja suunad, mille poole püüelda.

Alustasin Restore Your CoreTM vaagnapõhja- ja süvalihaste treeningutega ja seejärel otsustasin selle programmi juhendajakoolituse läbida. Mina, kes ma polnud tükk aega osanud millestki unistada, ega huvi tunda. Mina, kes ma mõtlesin juba alates 25a vanusest — kas ma jäängi alatiseks 9-18 tööl istumas käima. See oli väga põnev avastamine, kui need protsessid peale hakkasid. Ilmselt oli üheks algpunktiks Mel Robbinsi 5-sekundi reegli raamatu lugemine. Sinna juurde ka väga palju muid inimesi, kes julgustasid ja õpetasid oma elu oma kätesse võtmist.

Elu juhtub siis kui me plaane teeme

Ja siis kerime aega veel veidi edasi ja see neljanda lapse plaan küpses veel. Vahel mõtlesin, et praegu on ju päris hästi, sest see meie Kahene on nii uskumatult asjalik juba. Siis jälle mõtlesin, et mul on selle elu plaaniks ikka 4 last olnud. Siis arutasime vahepeal siin, et praegu pole kuigi hea ajastus, sest ma pole tööl käinud. Vanemahüvitise uue seaduse järgi peaksin ma aasta aega enne rasedaks jäämist tööl käima, et ma vanemahüvitist üldse saaksin. Siis aga läheks see vahe nii pikaks, et siis kindlasti enam ei jaksaks rase olla ja beebiga mässata.

No ja tahaks ju oma diastaasi “korda” saada ja tegeleda oma treeningprogrammiga. Ajada oma asja ja lükata see Restore Your CoreTM treeningute läbiviimine käima. Plaanid-plaanid-plaanid ja õige hetke väljamõtlemine polnud kuigi lihtne.

Tegelikult oli otsus ammu juba vastu võetud, südames oli see plaan kõik juba ammu valmis. Nüüd ühtäkki tundis see meie pere uus pesamuna, et ka tema on valmis tulema. Nii on see meie perega novembris liituv beebi ühtaegu vägagi planeeritud ja teisalt vägagi üllatus. Ideaalne oleks ju olnud oodata veel need 6-9 kuud, tegeleda oma asjadega ja siis ja siis ja siis. Mis kõik siis oleks võinud olla.

Meie üllatus(muna) — #neljaslaps

Nii ongi, et see esimestel päevadel ülisuure üllatuse ja šokina tunduv uudis oli kaks päeva hiljem maailma kõige ägedam asi, mis üldse juhtuda sai. Ma pole ühegi rasedusega olnud nii emotsionaalne, kui nüüd. Ma heldin nii paljude erinevate asjade peale ja see on nii äge. Ma tean, et järgmised 2 aastat+ tulevad päris rasked, aga see on kõik okei. Rase olla ei ole mõnus, eriti neljandat korda ja eriti sellises vanuses. Aga see on ka kõik okei. See on kogemus, millest ma õpin ja see on elu, mida ma elan. Mul on nende kogemuste üle hullult hea meel

Olen ikka mõelnud, et meie esimene laps tuli mulle õpetama kannatlikkust, teine laps tuli õpetama liikumist/energiat, kolmas tuli õpetama armastust/hellust. Nüüd ootan põnevusega, mida kõike hakkame avastama meie uue ilmakodaniku silmade läbi.

Nüüd on mul seda suurem motivatsioon edasi tegeleda oma kehaga — õpitud teadmised ja oskused tulevad siin igati kasuks. Nüüd on mul seda suurem huvi arendada “oma häält” ja julgust rääkida mõnikord ebamugavatest keha toimimisega seotud teemadest, millega paljud naised erinevatel põhjustel kokku puutuvad. Nüüd on mul seda suurem huvi õppida ja arendada ennast ja läbi selle aidata teisi. See on kõik väga põnev ja natuke hirmutav, aga rohkem ikka põnev!

Ja nii kujuneski see meie pere järgmine peatükk #neljaslaps

Olen kolme vahva põnni ema ja kõik päevad on väljakutseid täis. Püüan neile vähem või rohkem teadlikult läheneda. Minu päev on korda läinud, kui olen saanud oma kogemusi jagada ja kellelegi oma teadmiste ning oskustega abiks olla.

Mul on ka liikumisega seonduvate teemade kohta täiesti eraldi veebileht www.diastaas.ee. Facebookis saab silma peal hoida lehel www.facebook.com/diastaas.ee ja grupis www.facebook.com/groups/diastaas.ee.

Allikas: tegutse.ee